Jüri Maloverjan: KGB-laste ettekujutus vene hingest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Vendik
Jüri Vendik Foto: Erakogu

Moskva kolumnist Jüri Maloverjan kirjutab, et Putin peatus pöördumises föderaalkogu poole tavatult kaua moraalil ja kõlblusel. Ent kas need väärtused, mida Kreml pakub, on ikka need, millest Venemaal puudust tuntakse, on iseasi.

Slava Bogu!» (vene keeles «Au jumalale», ka «jumal tänatud») – selline loosung kaunistas üht majakatust Vladimir Voinovitši satiirilises romaanis «Moskva 2042». Neile, kes pidid lugema kõiki neid «Slava KPSS» («Au NLKP-le» loosungid) pea igalt suurelt seinalt või katuselt, tundus see üsna vaimuka naljana. Mõned tänapäeva Venemaa arengud aga enam paradoksaalsel kombel naljakad ei tundu, kuigi meenutavad üha rohkem nii Voinovitši antiutoopiat kui ka NSV Liitu, mida see parodeeris.

President Vladimir Putin rääkis detsembris pöördumises föderaalkogu poole tavatult palju moraali ja kõlbelisuse teemal. «Tänapäeva Vene ühiskond kannatab vaimsete liidete defitsiidi käes [---] Me peame toetama institutsioone, mis on traditsiooniliste väärtuste kandjad, [---] tugevdama ühiskonna vaimseid ja moraalseid alustalasid,» ütles vene rahva juht. Torkas kohe silma, et Kreml ilmselt üritab leida nii Venemaa elu kui oma poliitika jaoks ideesisu.

Nõukogude keelepruugi raames jätkates võib ütelda, et «töö selles suunas juba käib». Esialgsed otsingutulemused on aga küsitavad: pakutud väärtused tunduvad paljudele kas aegununa või surnud sündinuna. Seda kinnitab ka repressiivne kallak nende juurutamise katsetel.

Reedel võttis riigiduuma esimesel lugemisel vastu seaduse, mis näeb ette suuri trahve «homoseksualismi propaganda» eest alaealiste seas. Vana hea kristlik väärtus on homofoobia küll ja läheb Vene ühiskonnale hästi peale: küsitluste järgi suhtub samasooiharusse hukkamõistvalt vähemalt kolm neljandiku venemaalastest. Selles pole midagi erilist, Euroopaski oli see ajaloolisel skaalal alles hiljuti kuritegu.

Sellises ühiskonnas on täiesti loomulik, et seksuaalvähemuste esindajad käituvad äärmiselt tagasihoidlikult. Ning enamik neist seda teebki. Siit küsimus – milleks see seadus ja mida rahvasaadikud vaatavad-loevad, kui kirjutavad eelnõu saatekirjas, et Vene meedias möllab homoseksualismi propaganda? Ei mölla ju.

Üks väärtuste kaitsmise või juurutamise näiteid oli ka Pussy Rioti lugu. Liberaalse maailma mõistes üsna süütu tembu eest said noored naised kaheaastase vanglakaristuse. Kirik on oma ajaloos armastust ja halastust küllalt üles näidanud, selle üle ei viitsi enam irvitadagi – kõnealusel juhul aga kaitsesid ametivõimud «riigi ja kiriku sümfooniat» Bütsantsi moodi. See näeb natuke vanamoodne välja.

Riigiduuma töös on veel eelnõu, mis näeb ette karistuse usuliste tunnete riivamise eest. Jällegi – milleks, kui paragrahv religioosse (ja muu) vihavaenu õhutamisest on juba kriminaalkoodeksis sees? Kas selleks, et kirik mängiks elus suuremat rolli ning oleks nõnda rahva moraali õpetaja ja kaitsja? Aga kirik toetab «sümfoonia» raames nagunii kõike, mida riigivõim teeb. Mida vene rahvas selle kiriku autoriteedist tegelikult arvata võib, on ta ilmekalt näidanud umbes sada aastat tagasi.

Armastus laste vastu on universaalne väärtus, patriotism on vähem universaalne, aga ikka laialt levinud. Ent Vene ametivõimude katse neid ühendada ja ära kasutada «antimagnitski» seaduses väljendus selles, et jõhkralt karistati lapsi, vene orbusid ja neid lapsendada soovivaid lihtsaid ameeriklasi, mitte «vaenlasi» USAs.

Kõiki neid ühiskonna heade kommete kasvatamise katseid ühendab kunstlikkus, aga ka valelikkus. Suurem osa valitsevast eliidist ei usu ise nendesse väärtustesse, mida üritatakse edendada. Kirikusse minnakse moe pärast, ühtegi palvet peast teadmata. USAd tuliselt hukka mõistnud saadikud lähevad kohe pärast riigiduumas hääletamist Floridasse puhkama. Avalikult teadaolevad geid hääletavad riigiduumas mõttetu homovastase seaduse poolt, veelgi paremini tuntud korruptandid võitlevad aga agaralt korruptsiooniga.

Paljud Kremli kriitikud arvavad, et uus-vanu väärtusi peale surudes hoolitseb Venemaad valitsev grupp seltsimehi vaid oma võimu kindlustamise eest. See tundub olevat liiga lihtsustatud seletus. Inimene ikka õigustab oma tegusid õilsate eesmärkidega. Oletada võib, et valitseva grupeeringu ettekujutus õnnelikust kodumaast sisaldab tõepoolest mitte vaid nende lõputut võimulolemist, aga ka tugeva moraaliga, enesekindlat ja elujõulist rahvast.

Kuid see ettekujutus rahvast pärineb ilmselt endiste KGB-laste elukogemusest. Nad elasid oma kinnises küünilises maailmas (nagu tegelikult kõik ühiskonna kihid), kus valetati ja varastati, kuid kusagil pidi ju olema see vene rahvas, kellest pajatasid rahvakirjanikud ja rahvaluuletajad, see hea südamega ja laia vene hingega rahvas, kelle teenimisest nad lapsepõlvest saadik unistasid. Umbes 20 aastat tagasi oleks justkui selgeks saanud, et rahvas pole päris see. Aga seda sai seletada rahvale «võõraste» väärtuste pealesurumisega. Tuleb vaid neid õiged väärtused taaskehtestada ning neile, kes ise oma juuri ei mõista, ka jõuga peale suruda.

Moraalsete alustalade tugevdamise mõte on iseenesest loomulik: ilma ühiste väärtusteta ei saagi ühiskond hakkama. Kuid Vene ühiskonnas on juba olemas omapärane, küll sisemiselt vastuoluline, aga ikkagi loomulikul teel välja kujunenud «uute» liberaalsete ja «vanade» konservatiivsete väärtuste segu. Ning see areneb edasi. Osa valitseva klassi pakutud «vanade» väärtuste ületähtsustamist võib ehk pidada selle arengu loomulikuks osaks, kuid just selliseks osaks, mis on mõeldud loomuliku valiku ohvriks.

Vene ühiskonna vaieldamatud, peaaegu kõiki ühendavad väärtused on esiteks Vene riik kui selline, teiseks suurriigi ajalugu, ennekõike võit Teises maailmasõjas, ja kolmandaks kõrgkultuur. Vladimir Putin rääkis oma kõnes föderaalkogu ees, et venelastel jääb praegu puudu sellistest asjadest nagu solidaarsus, kaastunne, abivalmidus jms. Maitse asi, aga mõned arvavad, et tänapäeva Venemaal, nagu ka sajand või kaks või viis tagasi, jääb vajaka aususest ja siirusest. Kuid neid väärtusi Putini nimekirjas ei ole.

Autor on BBC Moskva talituse korrespondent.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles