Sotsiaalministeeriumi algatatud hea tahte koostöökokkulepe tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks on üks konkreetsemaid asju, mida tervishoius viimasel ajal on tehtud. Viimane nii asjalik samm oli üle kümne aasta tagasi vastu võetud haiglavõrgu arengukava. Tõsi, see pälvis toona tõsist kriitikat ja sellest osa on seni ellu viimata. Ometi on aeg näidanud, et just arengukavas plaanitud poole on elu ise haiglavõrku suunamas.
Kriitika sai osaks ka praegusele hea tahte koostöökokkuleppele. Tervishoiutöötajate viis organisatsiooni andsid teada, et nemad leppele alla kirjutada ei kavatse, sest sellega raha tervishoiule juurde ei tule.
Koostööleppes välja toodud ideed on head ja õiged ning arutamist, läbi vaatamist ja tegemist vajavad asjad on selged ja konkreetsed. Kui me elaksime ideaalses maailmas, siis nii just süsteemseid poliitilisi otsuseid tegema peakski: kõigi asjassepuutuvatega arutades ja nende arvamusega arvestades. Paraku me elame maailmas, kus peame arvestama ka paljude muude tingimustega, ja piiratud hulgal raha on üks neist. Just raha piiratusest tuleneb ka tervishoiusüsteemi eri osade ootuste kokkusobimatus. Allkirja leppele oodatakse kõigilt, samas on ilmselt paratamatu, et kui juba õdede liidu ja arstide liidu soovid ei kattu, siis on selge, et näiteks eratervishoiuasutuste liidul ja arstide liidul ei ole kõigis aspektides kattuvad huvid.
Piltlikult on meil tegu ühe üsna kitsa tekiga, mis peab katma kõigi tervishoiusüsteemi osaliste külmetavaid varbaid. Mis tahes suunas tekki nihutada, on alati keegi, kellele külm seetõttu kergemini ligi pääseb.
Näide sellest, kuidas väike tekk võib tüli majja tuua, on ka käimasolev kiirabireform, mis on toonud kaasa selle, et kellegi huvi sai riivatud. Kiirabiliidu juht võib ju reformi kiita, kuid väikesed teenuseosutajad on hirmust rahaliselt kaotada sellele selgelt vastu. Kui rahalised huvid on mängus, on suurt pilti sageli raske näha.
Ehk on ministeeriumist mõneti ka sinisilmne loota leppele 22 institutsiooni heakskiitu. Ja ehk võib selle taga näha soovi laiendada vastutust raskete otsuste eest kõigile tervishoiuga seotud institutsioonidele. Tervishoid on valdkond, mis puudutab väga laia ringi inimesi ja mis tahes muudatusi tõotavad otsused – isegi kui need muutused on positiivsed – toovad kaasa harjumuspärase muutumist. Muutustest kriitikani on aga üsna väike samm.
Kuid samas ei ole ka tervishoiutöötajate liitude vastuseis tõsiseltvõetav. Oma pressiteates kirjutavad nad, et «on vaja konkreetseid tegusid», kuid just konkreetsed, lausa kuupäevalised sammud on need, mida koostöölepe sisaldab. Peamine, mida liit pressiteate põhjal soovib, on rohkem raha – kuid mille jaoks just, seda pressiteates ei öelda.
Tekk jääb seni väikseks, kuni ei ole tehtud poliitilisi otsuseid kogu tervishoiu eelarve suhtes. Kuid sellele peab eelnema plaan, mida teha tahetakse – ja seda ju ka koostöölepe sisuliselt ongi.