Jelena Skulskaja: Lenin ja majanduskriis

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Kirjanik Jelena Skulskaja leiab, et kirjandi mõiste hakkab välja surema. Sellel on vähe pistmist tekstidega, rohkem aga kõnekunstiga, oskusega veenda ja seeläbi ka juhtida.

Elus võib paljugi muutuda, aga üldised rütmid jäävad ikka samaks, vahest sellepärast, et samaks jääb meie olemus.

Mul on täpselt meeles, kuidas meie klass valmistus lõpukirjandiks. Pea kõik mu sõbrad, nii inimest viisteist, kogunesid meie poole. Minu isa, proosakirjanik Grigori Skulski, kes hiljem kirjutas meie seltskonnast lähtudes näidendi «Tähed jalus» (seda mängiti sajas teatris!), hakkas meie teadmisi kontrollima ja jagas meid rühmadesse.

Ühtede kohta ütles ta, et neile pole abi vaja, nad suudavad kirjutada mis tahes teemal. Teisele rühmale, kes ei olnud ka sugugi lootusetud, soovitas ta õhtul enne eksamit lugeda mõnda head raamatut, et viia ennast ilukirjandusliku meisterlikkuse meeleollu.

Aga kolmandate puhul raputas ta pead, tõmbas korra sügavalt hinge, tegi ühe sigareti ja dikteeris siis sõna-sõnalt, mida järgmisel päeval kirjandisse kirjutada. Ta ei teadnud muidugi, millised tulevad teemad, aga ei kahelnudki, et vähemalt üks neist on seotud surematu Vladimir Iljitš Leniniga.

Kõige kehvemale ja oskamatuma meie seast kinkiski ta siis mõtisklused «kõige inimlikumast inimesest». See õnneseen haaras vihiku ja kavatses dikteeritu hommikuks pähe õppida, kuid küsis siiski: «Aga äkki Leninit ei tulegi?»
«Tuleb, tuleb,» rahustas isa.
«Aga kui ikkagi ei tule?»
«No siis tuleb kas teema «Tõelisest inimesest» või «Eeskuju, mida ma tahan järgida»...»
«Aga need on ju hoopis teised teemad!» ehmus kahemees.

«Kirjutad mis tahes teemal ja lisad «Lenin – parima inimese eeskuju» või «Lenin – inimene ja ideaal, mida ma tahan järgida» või «Lenin aitas mul mõista, et...»

Sõnaga, isal oli õigus. Klassikaaslane sai oma Leniniga viie kätte. Mina, muide, viit ei saanud, sest minu kirjandis täheldati lääne halba mõju: ma kirjutasin Salingeri romaani «Kuristik rukkis» kangelasest, mille eest isa kutsuti kooli ja direktor sõitles teda ehmunud sosinal: «See on ju ameeriklane! Kuidas ta saab hea olla? Teie tütar on eksiteel!»

Niisiis, kui ka praegu on Eestis mõni selline härdasüdameline ja hoolitsev isa, olgu eesti või vene peres, siis sai ta mõistagi juba eile või nädala eest aru, et vähemalt üks teema tuleb kriisist. Oma lapsel kirjandiks valmistuda aidata on lausa imelihtne, sest just sellest praegu kogu maailm mõtleb, kirjutab, selle pärast nutab ja selle üle arutleb.

Kriis on edukalt sisse võtnud Lenini koha: keegi teda ei armasta, aga kõik peavad temaga arvestama; kõik tahaksid ta Punaselt väljakult mausoleumist ära viia, aga keegi ei tea, kuidas. Nii et teema on hea: iga õpilane võib näidata, millise varustusega astub ta täiskasvanuellu.

On palju teemasid, mis ei ole minu meelest sugugi muutunud. Ka meie kirjutasime neljakümne aasta eest õppimisest, mis kunagi ei lõpe. Nüüd on selle aluseks tsitaat Gottfried Kellerilt, kes on väga väärikas šveitsi kirjanik. Meie ajal olid selleks teadagi kelle sõnad «Õppida, õppida ja veel kord õppida!», kuid mõte, eks ole, on ju sama.

Ka meie arutlesime inimloomuse ja hinge erinevate tahkude üle, vaidlesime mõne kirjanikuga või olime nendega nõus. Ka meie otsisime teed iseendani. Isegi trükisõna vabaduse ja vastutuse probleemid olid täiesti meie kompetentsis: mingit vabadust muidugi polnud, aga see ei seganud ju kedagi selle üle arutlemast ja otsust langetamast.

Kui teemade väljapakkujaid ja eksamikomisjoni minu arvamus huvitab, siis nähtavasti oleksin kõigist neist teemadest valinud ainult ühe, millel kirjandit kirjutada. See on kohutav, lausa tapvalt õige ja õiglane küsimus: «Nüüdisaja kirjandus – looming või äri?»

Loomulikult võib siingi ironiseerida: eh, varem käis kirjanikel ju ideoloogiline äri, mis tõi suurt tulu truualamlike teoste eest, aga nüüd toimub äri selle kõige ehedamal kujul. Kuid on ka erinevusi: varem püüdsid korralikud inimesed «parteiliste» teoste meisterdajatega mitte kokku puutuda, aga austasid ja olid valmis toetama sulemeest, kes oma hinge müüa ei tahtnud ja sahtlisse kirjutas.

Oli kaks maailma: põlastusväärne konjunkturistide maailm ning ohte ja närveldamist täis tõelise kunsti maailm. Keegi ei saanud valikuga eksida, keegi ei sattunud segadusse. Oli olemas isegi mõiste, mis on kõige vahetumalt seotud kirjanduse ja kunstiga – kõlbelisus.

Nüüd aga kutsub kirjanik või kunstnik, kes tegeleb loomingu kui tulusa äriga, esile vaimustust, kadedust ja austust. Ja mis kõige hämmastavam: just teda loetaksegi! Just tema käest palutakse autogrammi, teatakse tema abikaasasid ja armukesi, tungeldakse tema loomeõhtutel, esitatakse küsimusi elu mõtte (ja majanduskriisi!) kohta.

Tema aga kõneleb ületamatu küünilisusega inimesearmastusest ja headusest, usust Jumalasse ja kõigile andestamisest, asketismist ja oskusest piirduda vaid hädavajalikuga. Kõik saavad aru, et ta valetab, et ta põlgab oma lugejaid, ei tunne elu ega inimesi, ja ometi on tema raamatutel tohutu tiraaž, neid omada on prestiiži küsimus, neist on kombeks kõnelda, neid isegi sõimatakse ja peetakse tühiseks, aga...

See ei tähenda ju, et peaks lugema häid raamatuid, mis võivad seada kahtluse alla kogu tänapäeva elumudeli, isegi väärtustesüsteemi? Ei, muidugi mitte! Siis võiks ju hakata kaduma elu mõtegi, aga seda ei saa noored inimesed endale kuidagi lubada, sest neil on hädasti vaja edukalt äri ajada, et, lisaks kõigele muule, aidata oma kodumaal ja maailmal kriisist üle saada. Jah, suletud ring...

Mulle tundub, et tegelikult on isegi kirjandi mõiste hakanud välja surema. Juba praegu on sellel vähe pistmist värsside või proosatekstiga (ent peaks ju olema!), rohkem aga kõnekunstiga, publitsistikaga, oskusega veenda ja seeläbi ka juhtida. «Kirjandit» ei tule kirjutada mitte kirjanduse­eksamil, vaid «noorpoliitiku» elukoolitundides.

Tõsiasi, et eesti ja vene koolilõpetajatele anti ette ühed ja samad teemad, lihtsalt kinnitab minu veendumust, et kirjand on kirjandusest lahutatud. Varem oli vene õpilastel valida nii kolme-nelja teema vahel: 19. sajandi kirjandusest, 20. sajandi kirjandusest, nüüdisaja kirjandusest ja niinimetatud vaba teema (seesama Lenin...). Vaba teema valisid ainult need, kes unistasid kolmest...

Sellest johtuvalt võib öelda, et kõik praegused teemad on mõeldud neile, kes on kolmemehed kunstis ja viiemehed äriasjades.