Rahvuslus, oma poliitilises kuues, on tänapäeva Eestis nonsenss. Ta istub kolmel vigasel ja vastuolulisel eeldusel: ta ei tea, kuhu ta läheb; ta ei tea, mis talle hea on; ta ei tea, kust ta tuleb. Eriti oluline on viimane: oma allikate asjus pime rahvuslus saab anda vaid sõgedat lootust. See ei tähenda, et lootust poleks, aga teda tuleb otsida mujalt ja paremini. Teda tuleb otsida.
Need, kes räägivad Eestis rahvuslusest, annavad tihti järele kiusatusele mõelda sellele, mis on meie ümber, selle asemel et mõelda, mis on meie sees. Võtkem ülalmainitud kolm vigast eeldust. Eesti tänapäevane rahvuslus on oma peavoolus pea erandita reageeriv nähtus. Ta määratleb end vastanduste kaudu, selle kaudu, mida peetakse ohtlikuks «rahvusele» või «rahvuslikule». Populaarsed ohud on Euroopa Liit, globaliseerumine, immigratsioon ja palju seesugust. Neid ühendab see, et nad kõik saavad elementideks rahvusluse negatiivses definitsioonis. Rahvuslus on see, mis ei ole Euroopa Liit, globaliseerumine, sisseränne jne.
Mis tähendab omakorda, et rahvusluse objekti, «Eesti rahva» (pro alateadvustatud «rahvuse») tulevast liikumissuunda visandatakse teetähiste läbi, mis sulgevad ja keelavad, mitte ei ava ega võimalda. Eesti tänapäevasel rahvuslusel puudub sünniomaselt positiivne programm. Hullem, sellise negatiivse rahvusluse eeldused saavad pikemas plaanis olla vaid ennasteitavad. Terendab Carl Schmitti maailm, kus tahe on kõik, tahte teostus on teise tahte murdmises ning varem või hiljem kuuluvad nõrgemad tugevamatele.
Siit jõuame teise rahvusluse vigase sambani, milleks on võimestavate tingimuste mittetundmine (ja neile vastutöötamine). Ajalugu tundev inimene teab, et Eesti on praegu igal tasandil vabam – inimeste, rahva, rahvuse ja riigi valikutes – kui kunagi varem minevikus. Seda tõika mitte tunnetav rahvuslus tahab olla vaba teistmoodi ja kusagil mujal, mõistmata, et «vabadus» on alati ühiskonna saavutus, midagi, mis on olemas tänu müriaadi soodsate kokkulangevuste pikale ajaloole. Tänapäeva Eesti puhul viiks selliste sõltumuslike arengute lihtsustatud sugupuu meid läbi Põhja-Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide ning Rootsi riigi Suurbritannia parlamentaarse praktika koidikusse (sealt muidugi edasi).
Kõige olulisem on kolmas tänapäeva rahvusluse nõrkus. Nimetagem seda pinna küsimuseks. Mis on see, mida rahvuslus tahab hoida? Millisel(t) pinnal(t) ta ennast määratleb? Veidi lihtsustatult on kaks peamist valikut: keel ja/või veresugulus ühelt poolt ning õigusriigi, demokraatia ja kodakondsuse määratletud ühiskond teiselt poolt.
Need asjad on meil segi kui Kört-Pärtli särk – ja seda mitte rahvusluse süül, vaid põhjusil, mis jõuavad otsapidi välja palju kaugemale (aga sellest allpool). Mõelgem korraks. Mis on keel kuulumise tingimusena? On ta õpitav? On ta unustatav? Edasi, mis on veresugulus? Kuidas käib põlvnemise «mõõtmine» kokku ajaloolise teadmisega, et Eesti on oma ajaloos assimileerinud väga palju võõraid? Mis õigusega tõmmata joon tänapäeva kohale ja öelda: see ongi Eesti?
Sellel kõigel on lugematuid poliitilisi alltekste, mis ajaks lootusetult sõlme iga (täis)rahvusliku poliitilise programmi. Kas eesti keelt vigadega kõnelev riigimees on vähem eestlane kui mõni, kellel on väiksem sõnavara? Mida arvata uusemigrantidest – kas parimas sigimiseas lahkujad ei soorita kuritegu «rahvuskehandi» vastu? Miks peatuda siin: kui iive on oluline, siis kuhumaani? Kas meile piisab miljonist või oleks vaja kümmet? Kas meil on demograafilise vetsupoti serval istudes õigus küsida sigitatavatele pärandatava hingelise ja loodusliku keskkonna kvaliteedi kohta?
Edasi. Mida arvata venekeelsetest? Kas neil on õigus oma identiteedile või on nad probleem? Kõike seda võib püüda mõtestada läbi kodakondsuse, aga seegi tee viib ületamatute vastuolude rägastikku. Kodakondset ei saa keegi kohustada keelt rääkima või välismaalasega abielluma. Kodakondsust saab omandada. Miks vastustada immigrante eeldusel, et uued tulijad õpivad ära keele? Verd on ju alati segatud. Tagatipuks saavad kodanikud alati põhiseadust muuta – muidu pole nad vabad. Või polegi nad vabad?
Pole midagi parata, Eesti on riik, mis on rajatud ristuvatele põhimõtetele: XIX sajandi rahvuslikele ideaalidele ja XX sajandi Euroopa normidele. Põhiseadus ise ei varja seda oma preambulis. See on ilmne kogu meie poliitilises praktikas. Sõnad «rahvas» ja «rahvus» ei ole Euroopa suurkeeltesse üheselt tõlgitavad.
Palju keskseid termineid on laenatud: «poliitika», «seadusandlus», «president», «minister»; mõnda ei annagi laenata (ingliskeelne policy) – neile pole sõna otseses mõttes kohta. Poliitika tegemise viisigi ei tundu meil Euroopa tavad lihtsalt sobivat. Keele vastumeelsust vastandlike valikute suhtes peegeldab poliitikute instinkt eelistada ühise nimetaja leidmist ja hoidmist, ükskõik kui madal see ka oleks («Ärgem vaenakem» on üks ilming paljudest).
Aga vastuoludes ilmnebki rahvusluse paradoks. Pind, milleni me labida praegusesse debatti lüües välja jõuame, ei ole tõupuhtus või mõni muu patoloogiline fiktsioon. See on praegune olukord – mille põhijoontega me tegelikult rahul oleme, mida me tahame kaitsta ja hoida. See ongi see, mida alalhoidlikkus tänapäeva Eestis mõistlikult tähendada võiks. See pind annab muu hulgas ka rahvusluse võimalikuks tegeva konteksti.
Seda pinda on Euroopas mujal ammu analüüsitud. Üks teravamaid briti mõtlejaid Roger Scruton näitab, et tänapäeval saab konservatiivsete järeldusteni jõuda üksnes põhimõtteliselt liberaalsetelt eeldustelt. Kaitsmist väärib see ajalooliselt õrn taim, mida me oleme harjunud nimetama vabaduseks ja mis ei koosne mitte üksnes põhimõtetest, vaid harjumusest neid au sees pidada. Suurbritannias on see õnnestunud väga kaua. Alain de Benoist, prantsuse tuntumaid rahvuslasest teoreetikuid, räägib samas kontekstis kahekordsest identiteedist, eurooplusest ja regionaalsest, mis on ühe mündi kaks külge.
Eesti vaatepunktist on siin tegemist laenatud õnnestumis(t)ega. Meie rahvuslus vajab teatud euroopalikku alandlikkust. Mündi ühe külje mahahõõrumine ei aita kuidagi teist, meie oma külge – mis on samas see, mida keegi teine meie eest läikima lüüa ei saa.
Milline on meie regionaalne, ajalooliselt eestlaslik identiteet? Ajalugu ilmselgelt kinnitab millegi püsimist. Osundades Peter Sloterdijki, mis on see «sümboolne kliimaseade», mis on lubanud meie identiteedil kesta vähemalt paar tuhat aastat (Tacituse aestii on esimene maamärk)? Me ei ole hiinlased nende «suure, kunstilise etüüdiga teemal «eksistents välispoolsuseta, sissemüüritud ruumis»», aga midagi selles määratluses ei ole meiegi tõelusest ülemäära kaugel. Kunsti selles ehk pole, aga sissemüüritult on Eesti püsinud, maailma-eksiilis, kuni viimase ajani.
Erinevalt Euroopast pole meid aidanud mälu. Mart Helme kriitikas Eesti keskaja ajaloo kohta – kus on Jüriöö? – sisaldub ümberpööratud tõehetk. Küsida tuleks: miks me ei mäleta Jüriööd? Miks rahvaluule ei mäleta Lembitut? Võime tänada kroonikuid euroopaliku mälusilla eest, aga küsimus jääb. Homeros kirjutas (väidetavalt) «Odüsseia» neli-viis sajandit pärast Trooja sõda. Kirjasõna jõudis Eestisse laiemalt hiljemalt 16. sajandi alguses, 300 aastat pärast muistset võitlust, aga ei saanud meie keele jaoks «kojutulemiseks» (nagu võis öelda saksa Novalis). Kiri on muster. Kiri on kirju.
See, et me ei mäleta, tähendab, et me pole meeles pidanud. (Indo-)Euroopas tähendaks see vääritustamist, aga see ei ole – ei tohiks olla, ei pruugiks olla – nii meie mõtteviisis. Meil (ja meie rahvuslusel) tuleks tegeleda enesegenealoogiaga, mitte puhta alguse otsimise mõttes (mis oleks narr), vaid püüdes noppida rahvussulamist välja seda, mis on algselt olnud mitteeuroopalik. Sest kui me peame tähtsaks erinevust, siis asub see just seal.
Ei ole paremat kohta, kust alustada (ja kus lõpetada), kui Uku Masingu «Keelest ja meelest». Aeg, ruum ja kausaalsuski on meie «keeletõeluses» midagi muud (isegi kui me seda ise ei taju) kui (Indo-)Euroopas. Aeg, näiteks, ei ole lihtsalt ruumi mõõde, vaid midagi antut (ja andvat), alguse ja otsaga. Kui millegi aeg on läbi, siis ta ongi läbi. Inimese kohta (tema saatuse-sajatusega) tundub see käivat mitmekordselt. Ehk aimub siit üks meie ajaloolise stoilisuse põhjendusi.
See loomulikult enam kui spekulatiivne arhitektoonika aitab meil siiski naasta ülesandepüstituse juurde: midagi enamat «keeletõelusest» meil ei ole. Melvyn Bragg osutab, et sajast tänapäeva inglise keeles enim kasutatavast sõnast vaid üksikud pole anglosaksi päritolu. Kuid sõnad on jäämäe tipp. Masing osutab sellele, mida keeleks põimunud sõnad kaardistavad. Ilma kaardita pole territooriumi.
Keeleliselt tähendaks see, et anglitsismide, russitsismide jms väljajuurimisest olulisem on nendest teadlik olla. Keel muutub, aga temast tuleb teadlik olla. See on eestluse kui keeletõeluse kõrgeim (kui mitte ainus) rahvuslik privileeg. Ta on alati avatud igaühele, kes viitsib õppida. Arvud pole olulised. Oluline meie jaoks on mõista oma algupära ja oma ilma – omada maailma. Tunda uhkust, mitte hirmu.