Rivo Veski: vajame raudteed Tartust Pärnusse!

Läänemaa omavalitsuste volikogud kutsusid hiljuti ühispöördumises üles taastama Riisipere-Haapsalu-Rohuküla raudteeühendust. Nii lükkasid nad tahes-tahtmata käima debati teemal, kas piirkondlike transpordiarenduste peale on mõtet raha kulutada.

Aastakümnete pikkuse traditsiooniga rongiühendus Haapsaluga sai lõpu 2004. aasta suvel, reisirongiliiklus liinil lõppes aga juba 1995. aastal. Lõuna-Eesti raudteekolmnurga Valga-Koidula liin püsib reisirongiliiklusest tühi ning vajaks samuti kapitaalremonti. On jäänud vaid kaks üksnes regionaalse kaaluga rongiühendust – esimene Tallinnast Viljandisse ja teine pealinnast suvepealinna. Paraku on mõlema sihi lõpp tupikjaam.

Tõnis Palts kirjutas hiljutises arvamusloos Postimehele, et tunneb piinlikkust sõita Tallinna-Tartu maanteel ning näha «kümneid miljoneid maksnud mõttetuid viadukte», samal ajal mõeldes, kuidas õpetajad peavad oma eelarvesse kolme miljoni lisamist kauplema.

Kumb on siis olulisem – õpetajate palk või siseriiklik kaupade, teenuste ja inimeste liikumist toetav kvaliteetne transpordivõrgustik? Kahtlemata mõlemad. Veel enam – õpetajad ei ela üksnes Tallinnas, vaid üle Eesti – ka kohtades, kus piirkondlik transpordikorraldus jätab soovida. Nii on neil kahel teemal tegelikult ühisosa – mida parem on taristu, seda rohkem ja paremaid õpetajaid on maapiirkondades, ja mitte ainult õpetajaid, vaid ka töökohti, kultuuri ja muudki.

ka noori ahvatlevad maalt linna kolima muuhulgas poolikud transpordilahendused. Jah, autod sõidavad meil endiselt, kuid see on vaid pool rehkendusest. Seda eriti olukorras, kus linnas on tihe ühistranspordivõrgustik ning mõnes suuremas nüüdsest lausa olematu hinnaga.

Raudteetaristu arendamine on viimastel aastatel uute rongide saabumise valguses olnud väga aktuaalne ning meediaski on rongid ja nendega seonduv varasemast enam tähelepanu saanud.

Põhisüüdlane on siin olnud meie ja Euroopa suurprojekt Rail Baltic. Kuid kas teenitult?

Eesti maismaatransport on korraldatud kahesuunaliselt – maalt pealinna või pealinnast maale. Siseriiklik liiklus vajaks aga terviklikumaid lahendusi, mida täna maantee- ega raudteevõrgustik ei paku. Rääkimata piirkondlikust õhuliiklusest. Ehk siis vaeslapseossa on jäetud ühendus maapiirkondade endi vahel, Tallinnast läbi põrkamata.

On teada fakt, et Eesti raudteed viivad kõik lõppastmes pealinna. Ja lõppevad seal. Raudteeharud tulevad Peipsi kohalt Narvast, Pihkva järve alt Koidulast ning kolmandaks Valgast, Riia suunalt. Siseriiklik linnadevaheline raudteeühendus on osaliselt ja üksnes Põhja-Lõuna suunaline ning seegi pole kõige mõistlikumalt lahendatud.

Miks ei võiks mõne absurdse tulevikuvisiooni kõrval olla reaalsem uue regionaalse raudtee rajamine, mis elavdaks liikumist maapiirkondade vahel ega soodustaks kõigil üksnes Tallinnasse kolimist?

Kui Riisipere-Haapsalu raudteeliin peakski kunagi teoks saama, siis koos Rail Balticuga tuleks hakata mõtlema järgmisele väga olulisele raudteeliinile – Tartu-Viljandi-Pärnu. Sellise liiniga saaks Eesti raudteekaart tervikliku lahenduse ning kaoksid tupikjaamad.

Kui otsida, mil määral on antud teemat kajastatud erinevates dokumentides, leiab üksnes pisikese ääremärkuse Pärnumaa arengukavas, kus mainitakse Pärnu-Viljandi-Tartu raudtee võimalikkust. Samas tundub Rail Balticu valguses täiesti loogiline, et selle suurprojekti ühest sõlmpunktist, Pärnust, luuakse ühendus ka Lõuna-Eestiga.

Me räägime ikkagi kolme olulise Eesti linna ühendamisest, mis tähendab nii noortele kui vanematele paremaid võimalusi leida tööd nii, et ei pea kodulinnast ära kolima. Noortele on märksõnaks siinkohal Tartu Ülikool ning selle Viljandi ja Pärnu kolledžid.

On mõistetav, et raudtee ei elata end Eesti-suuruses riigis üksnes reisijaveoga, kuid riik peaks lähtuma siinkohal ka muudest väärtustest – näiteks regionaalsest arengust, inimväärse elu säilitamisest väljaspool pealinna ja selle lähiümbrust.

Estonian Air on üks näide riiklikult olulisest ettevõttest, mille eksisteerimine taasiseseisvunud Eesti vabariigi ajal pole reeglina kasumit tootnud. Ometigi mõistame kõik rahvusliku lennufirma olulisust.

Miks on Tallinnast Londonisse lendav inimene olulisem kui see, kes tahab sõita Tallinnast Haapsallu? Jah, võib tuua palju argumente selle toetuseks, miks peab eelistama Londonit, kuid teisalt – küsimus otseühendusest Londoniga on meie ühiskonna katuse ja fassaadi ehitamine olukorras, kus vundament pole paigas.