Möödunud sajandi esimesel poolel oli eesti perekondades tavaline, et hiljem abikaasadeks saanud Kalev ja Linda sündisid samas riigis, kasvasid ja elasid samas maakonnas, linnas või külas. Tänapäeval ei ole enam inimestevahelistes suhetes piire ja traditsiooniline peremudel on muutunud. Üha rohkem lapsi sünnib peredesse, kus emal ja isal on eri riikide pass, mistõttu saavad lapsed automaatselt mõlema vanema kodakondsuse.
Diskussioonid, mida me praegu kodakondsuspoliitika üle peame, ei ole uudsed rahvusvahelisel tasandil. Enamikus riikides, keda seame endale eeskujuks, on poolt- ja vastuargumendid läbi kaalutud ning arutelud saanud osaks ajaloost. Lääne-Euroopas võideldi topeltkodakondsuse vastu pool sajandit ja 1963. aastal isegi allkirjastati mitmikkodakondsust vältiv konventsioon. Maailm käib aga ajaga kaasas ja kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ehk maades kes olid Euroopa Liidus enne meid, on topeltkodakondsus sünnijärgsetel nüüdseks lubatud.
Protsessid, mis kestsid lääne ühiskonnas 50 aastat, on meil Eestis toimunud viimase 15–20 aastaga. Praegune kodakondsuse seadus põhineb 1938. aastal vastu võetud seadusel. Nii pole üllatus, et tolle ajastu põhimõtetele tuginev seadus ei vasta enam ühiskonna ootustele ja vajadustele. Mart Nutt, kes oli kodakondsuse seaduse vastuvõtmise eestvedaja 1995. aastal, ütles siis riigikogu kõnepuldist: «Ma olen täiesti kindel, et see [kodakondsuse seadus] ei ole meile igavesti siduv. [---] Seadus on arenev dokument. Praegu ei suuda me seda asja paremini korraldada.» Ehk suudame 2013. aastal juba parema tulemuse saavutada.
Mis on siis valesti? Hinnanguliselt on rohkem kui 100 000 Eesti kodanikul taskus sünniga või muul viisil omandatud teise riigi pass. Samas sätestab kehtiv kodakondsuse seadus, et Eesti kodanik ei või samal ajal olla mõne muu riigi kodakondsuses. Piltlikult öeldes on meil enam kui Tartu-täis Eesti kodanikke, kes on justkui seadusrikkujad. Lisaks keelab põhiseadus sünnijärgselt kodanikult kodakondsust ära võtta. Sellest tulenevalt on kehtiv kodakondsuse seadus osaliselt vastuolus põhiseadusega, rääkimata reaalsest elust.
Kodakondsus ei ole katkine sokk, mille saab lihtsalt ära visata. Taskus olev pass on seotud inimeste emotsioonide, identiteedi ja rahvustundega. Praegune arutelu sünnijärgse topeltkodakondsuse üle on välismaal elavate Eesti kodanike väga terava tähelepanu all ning riik ei tohi mitte mingil juhul inimestega mängida. Riigi ülesanne on oma kodanikele luua stabiilne elukeskkond, mitte lõhkuda kodanike kindlustunnet.
Sünnijärgse topeltkodakondsuse lubamine ei too kaasa topeltkodakondsusega inimeste arvu hüppelist kasvu, vaid eelkõige seadustab viimased 20 aastat reaalses elus toimiva olukorra ega sunni inimest seadust rikkuma.
Topeltkodakondsuse kriitikute kaks peamist vastuargumenti on seotud ajateenistuse küsimuse ning kõrgete ametikohtade lojaalsusega. Neile küsimustele on vastused olemas. Ajateenistuse küsimuse lahendab ära aprillis jõustuv kaitseväeteenistuse seadus. Kui inimene on elanud püsivalt välismaal, siis arvatakse ta automaatselt reservi, lahendades nii dilemma, millises riigis peaks isik sõjaväekohustust täitma. Loomulikult jääb välismaal elavale Eesti kodanikule õigus tulla kodumaale ja läbida ajateenistus, kui ta seda vaid ise soovib. Selline praktika toimub sõltumata kodakondsuse seadusest ehk reaalselt ei oleks midagi vaja muuta.
Kõrgemate ja valitavate ametikohtade puhul on rahvusvahelises topeltkodakondsuse praktikas erinevaid näiteid. Näiteks Iisraelis, kus topeltkodakondsus muidu lubatud, on teatud kõrgematel ametikohtadel siiski ühe kodakondsuse piirang. Enamikus riikides siiski ei ole topeltkodakondsetele piiravaid meetmeid sisse seatud ning kõik kodanikud on tunnistatud võrdseks. Eestis kontrollivad riigiametnike lojaalsust julgeolekuasutused ning olen täiesti veendunud, et nad jätkavad oma head tööd ka siis, kui sünnijärgne topeltkodakondsus on seadustatud.
Kordan veel, et sünnijärgse topeltkodakondsuse lubamine ei lagunda riiki, vaid seadustab olukorra, mis on kogu Eesti taasiseseisvumise järgse perioodi juba kestnud. Sünnijärgne topeltkodakondsuse õiguspärasus tagab kindlustunde eestlastele üle terve maailma.