Kas igal linnal ja vallal võiks lubada ise enda elanike tulumaksu suurust määrata – selle ja muude lahenduste üle arutleb Postimehe arvamusportaalis hiljutiste kohalike omavalitsuste sissekirjutuskampaaniate valguses inimgeograaf Rivo Noorkõiv.
Rivo Noorkõiv: Kaval-Antsud ja rahvastikuregister
21. jaanuar 2013, 19:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsuse tegevusprogrammi 2011-2015 elluviimise 2012. aasta tulemuste vahearuandest selgub, et keskvalitsuse täitmatajätmistest ühe olulisemana on viibinud rahvastikuregistri seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu valmimine. Selle sisuks on luua võimalus igale Eesti elanikule jagada tulumaksu töö- ja elukoha vahel. Muudatus mõjutab kahtlematult oluliselt kehtivat elanike registreerimise korraldust ja maksulaekumise jaotust ning seeläbi kohalike omavalitsuste võimekust pakkuda kvaliteetset elukeskkonda.
Nõukogudeaegse elanike sissekirjutamise lõpetamisel 1990ndate alguses kaotati elukoha registreerimise kohustus sootuks. Eesti rahvastiku rände- ja elukoha andmete usaldusväärsus langes kolinal.
Rahvastikuregistri seaduse muudatustega tekkis kõigil Eesti elanikel uuesti kohustus hoolitseda, et enda, oma alaealiste laste ja eestkostetavate elukohaandmed rahvastikuregistris oleksid õiged. Seaduse kohaselt tuleb registreerimise toiming teha 30 päeva jooksul pärast püsivalt teise kohta elama asumist. Asja mõte, et tegelik elukoht oleks vastavuses ametlikult registreerituga. Selleks tuleb elukohateade esitada kohalikus omavalitsuses rahvastikuregistri töötajale või riigiportaalis rahvastikuregistri e-teenuseid kasutada. Samuti on võimalik teade lähetada asjaomasele ametiasutusele kirjaposti kasutades.
Registreerimise protsessist tähtsam on selle sisu – elukohajärgsuse tõesus ja õiguslik tähendus. Ilmselt ei kahtle keegi, et elukoha aadressandmed on vajalikud riigi, kohalike omavalitsuste ja elanike teabevahetuse, suhtlemise ning koostöö ladusaks toimimiseks. Avalikul sektoril on raske täita kohustusi elanike ees, kui puudub info teenuste vajajatest ja napib raha nende osutamiseks. Elukohajärgsusega on seotud ka sellistes demokraatiaprotsessides osalemine nagu valimisõigus, rahvahääletus ja rahvaküsitlus. Sel aastal lisas elukoha registreerimisele veelgi kaalu asjaolu, et registriandmed on aluseks maamaksust vabastuse saamisel, kuna selle eelduseks on elukoha ja kinnistu seos.
Omavalitsusüksuste olulisimad tuluallikad on üksikisiku tulumaks ja eraldised riigieelarve tasandusfondist. Mõlema laekumine sõltub registreeritud elanike arvust kohalikus omavalitsuses. Tulumaksu arvestamine toimub 1. jaanuari seisuga ja see kuupäev on kohalikele omavalitsustele kriitilise tähtsusega. Seetõttu viivad osad omavalitsused traditsiooniliselt aasta viimastel kuudel läbi kampaaniad, kus kutsutakse inimesi end omavalitsuse kodanikuks registreerima.
2012. aastalõpu elukoha registreerimise kampaaniaid uurides selgub, et registreerimise eest on võitude valik kirev. Näiteks Võru linnavalitsus pani registreerunute vahel loosi 1000-eurose auhinna, milleks on võitja valikul, kas reisipakett või kinkekaartide komplekt, mis sisaldab 500-eurose reisi, 200 euro väärtuses optikateenuseid, 200 euro väärtuses hambaravi ning 100-eurone sisaldab kinkekaarti hotelli või spaa teenustele.
Haapsalu pani loosirattasse kolm rahalist võitu: 300se ja kaks 100-eurost, lisaks linna poolt tasuta pääse ujulasse ja Raudteemuuseumisse. Pärnu andis registreerunule võimaluse kingitusena saada kas pileti Spa Estonia termidesse, Endla teatri kinkekaardi, Koidula kooli ujula viie korra pääsme, ühistranspordi kuupileti või ühe kuu parkimiskaardi. Viimsi peaauhinnaks olid teenused söögikohtades ja peaauhinnaks 3D televiisor. Veel pakkusid omavalitsused perepuhkusi sanatooriumis, valla logoga kruuse ja kalendreid, sai võita fotosessioone, pudelivett ja isegi iPadi. Loetelu võiks jätkata. Innovaatilisena jagas Rõuge vallavalitsus registreerunute vahel auhindu kolmes vanuseklassis. Tallinlaseks registreerimisel oli magnetiks mõistagi linna ühistranspordis tasuta sõit.
Heade mõttete linn Tartu 2012. aastal elanike registreerimise kampaaniat ei korraldanud, vaid viis läbi ideevõistluse, et saada lahendeid, mis võiks motiveerida Tartus elavaid inimesi end registreerima Tartu linna kodanikuks või mida teha, et Tartusse tuleks rohkem inimesi elama?
Registreerimise üks varjatud eesmärke on meelitada kohalikku omavalitsusse võimalikult palju inimesi. Kui rahvastikuregister muutub osapoolte kasu/kahju väärindavaks andmekoguks, siis võõrandub register tegeliku elukoha tuvastamise mõttest. Tulemus – me ei oma õiget ülevaadet rahvastikust, ei koguarvust ega regionaalsest vaatenurgast. Elukoha registreerimise tulusust äritegevusena mõistsid väljapaistvalt Raudne ja Stelmach ning senini on ebaselge, kui palju nad kulda ammutasid.
Kui nüüd luua võimalus kahte elukohta registreerida, siis on asja mõttekuse üks eeldustest aus käitumine, mitte rehepapluse viljelemine. Kuidas hinnata tegevust kui elukoha registreerimise ainuke mõte on saada kohalikke teenuseid soodustatud tingimustel. Ennekõike on vajalik inimeste harjumuste ja suhtumise muutmine, kuid see ei saa juhtuda üleöö.
Kahe elukoha teema on võrgustunud maailmas mõistagi aktuaalne. Eesti ühiskonna ruumiline mobiilsus on tähelepanuväärne ja sellesse on õli tulle valanud nii läbimõtlemata planeerimisprotsess kui riigi toimimise turujõudude põhise loogika ülimustamine. Võttes arvesse, et paljud inimesed elavad ühes omavalitsusüksuses ja töötavad teises, tekib küsimus võrdsest kohtlemisest ja õiglasest elukorraldusest. Paraku pole kindel, et kavandatavad muudatused nendele küsimustele lahendusi toovad. Elukoha äraarvamatu jaotamine kaheks muudab omavalitsuste eelarvesse üksikisiku tulumaksuna laekuva raha jagunemist ja seeläbi võimekust täita neile pandud avalikke ülesandeid. Suure tõenäosusega piirkondlikud arenguerisused suurenevad, kuna töökohad ja rahvastik on koondunud väikese arvuga linnaregioonidesse. Maapiirkonnad võivad saada olulise tagasikäigu, mis kiirendab Eesti ruumilist kokkutõmbumist veelgi. Võib osutuda vajalikuks ennekõike ääremaalistele omavalitsustele suurendada tasandusfondist eraldatavaid vahendeid, mis vähendab nende atraktiivsust ja iseotsustust kohalike elu küsimustes. Eelarve kujunemise muutumine ebastabiilsemaks halvendab kindlasti kohalikelt omavalitsustelt nõutava nelja aasta eelarveprognoosi kvaliteeti.
Oluline on tagada kohalike omavalitsuste stabiilne ja ülesandeid täita võimaldav tulubaas, mis loob eelduse teha pikaajalisi prognoose ja kujundada kohalikku poliitikat ühtse riigivalitsemise ideoloogiast. Praegu on riigieelarve strateegia kui üks põhiline riigi juhtimisdokument jäämas avaliku sektori teisest partnerist, kohalikest omavalitsustest, üha kaugemaks.
Tasub arutleda, kas kahe elukoha registreerimise tegevust ei peaks asendama hoopis kohalike maksude muutmise läbimõtlemisega. Näiteks muuta üksikisiku tulumaksu osa, mis laekub kohalikesse eelarvetesse, kohalikuks maksuks ja võimaldama linna- või vallavolikogul nende suurust kehtestada. Omavalitsuste ja ettevõtluse seostamiseks võiks määrata käibemaksust osa kohalikesse eelarvetesse.
Enne registreerimise uuendusi tuleks lahendada ka rahvastikuarvestuse kahestumise probleem, mis seisneb rahvaloenduse ja rahvastikuregistri andmete olulises lahknevuses. Lahknevus tuleneb inimeste elukoha erinevast määratlusest kummaski allikas: loendusel registreeriti tegelikku ja registris aga väärtustatakse ametlikku elukohta.
Probleemi lahendamise suunaks saab vist olla vaid ametliku elukohateabe tegelikkusega suuremasse kooskõlla viimine (mitte vastupidine) ning registriandmetes esinevate tahtlike või mugavusest tingitud moonutuste samm-sammuline vähendamine. Selleks võiks muuhulgas kaaluda ka loendus- ja registriandmete sidumist, et selgitada eksisteeriva lahknemise ulatus, põhjused ning võimalused, kuidas asja parendada. Samuti tuleks kiiresti ära lõpetada statistikaameti praktika avaldada omavalitsusüksuste kahte erinevat rahvaarvu, mille ainus vahe seisneb selles, et ühe puhul jäetakse inimeste elukohamuutused arvestamata. Vaja on ka rahvastikuprognoose maakondlikul tasemel, selliselt, et maakondade summa annaks Eesti rahvastikuprognoosi.
Ärgem unustagem, et ainult tõesed andmed annavad võimalusi teadmistepõhiseks otsustusprotsessiks ja poliitikate pikaajaliseks kujundamiseks. Rahvastikuandmed on nendest ühed kesksemad.