Rein Raua Dante

Aarne Ruben
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Dante Aligheri
«Vita nova – Uus elu»
Tõlkinud ja kommenteerinud 
Rein Raud. 
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012
Raamat Dante Aligheri «Vita nova – Uus elu» Tõlkinud ja kommenteerinud Rein Raud. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012 Foto: Repro

Eessõnas Dante klassikalisele teosele kirjutab Rein Raud, et Semperi 1924. aasta tõlge on eesti keele muutumise tõttu oma aja ära elanud. Raua tõlkes ilmusid Dante sonetid juba 1988. aasta mai Vikerkaares. Kuid Semperi ja Raua variantide vahel on olulisi erinevusi.

 Raud tõlkijana peab korralikult kinni värsimõõdust ja sobitab sisu paremini kõlaga. Semper pidas vähem kinni värsimõõdust ja üritas samuti sisu kõlalise küljega sobitada, aga tema edasi antud sonettidest ei teki reljeefseid pilte ega tegevustikku, need on nagu autorihääle tegevusaruanded, kus verbid paigutuvad tavaliselt värsiridade lõppu.

Näiteks juba raamatu esimeses sonetis kasutab ta selliseid riime: armastamas / tervitamas, helendamas / kohutamas. Justkui midagi on toimumas, aga pilt jääb elutuks. See on raamatupidamine, aga mitte luule. Raud aga sedasama luuletust tõlkides ei kasutagi meesriimi, vaid tema sonett on nagu algusest käima lükatud rütmimasin, kust osi ei saa ära võtta.

Semperil esines tihti luuletuste lühendamist. Luuletus 33. peatüki lõpus on originaalis 26 värsirida pikk, nii ka uues tõlkes. Semper piirdus sel kohal 14 reaga. Aga ka siin on raske taibata, miks on mõnikord tõlgitud just nii: «Nii hüüdes igas surijas näen venda.» (lk 116). Probleem on selles, et originaalis ei ole siin mingit venda.

Luuletuse üldine mõte on, et surm ei ole kohutav, kuna seal on juba ­Beatrice. See, mida on siin teinud Rein Raud, on mõtte edasiandmine teiste detailidega: idee on küll üks, aga seda seletavad nüansid on teised. Kuna keelte vahendid on erinevad ja tänapäeva eesti keel ei ole enam selles pildis, mis oli keskaegne itaalia rahvakeel, siis tuleb Dante luuletuse põhjale kõigepealt oma luuletus kirjutada ja siis hakata vaatama, kuidas saaks seda autoriga ühtlustada.

Samuti näib kogu Dante retoorika tänapäeval filosoofia teenistuses seisvat. Niisugust juttu kõnelevad need, kes on enne armumist selgeks teinud, mis armastus selline üldse on. Beatrice atribuudid kogu teose vältel on loorid, ilu, õrnus ja jumalikkus. Sellisele kirjeldusele vastab väga palju naisi.

«Uue elu» kohta tekib vähemalt kaks hüpoteesi. Kuna Beatrice võib olla ükskõik missugune nägus naine, siis autor ei ole oma tööd kirjutanud mitte selleks, et teatud viisil südame armukese poole pöörduda, vaid ikka selleks, et tema positsiooniga mehele oli afäär Jumala suunava käe läbi ette nähtud. Tõsine armastaja oleks oma kallimas tingimata näinud seda, mis teda teistest naistest eristab. Teiseks oli Maarja tolle ajastu populaarseim pühak. Kuigi Maarjast on säilinud lugematuid ikoone, ei saa me ikkagi täie kindlusega väita, kuidas inimesed tema näojooni ette kujutasid.

Tänapäeval ehk kutsutakse seda naise vastamiseks arhetüübile: Beatrice oli lihtsalt väga jumalaema moodi. Samuti võiks keegi kirjutada eraldi uurimuse sellest, kuidas võiks minajutustaja tunnete varjamine võõraste daamide seas olla seotud peitmise, leidmise ja äratundmise mängudega Firenze noorte maskiballidel, tuhkapäevamängudel, mida siiamaani paljudes maades Mardi Gras’ nime all tähistatakse.

Seega üritustel, kus noor rahvas oli hullutavast mängulisusest juba nii väsinud, et paarid kippusid sassi minema ja tundeid varjata oli iseäranis lihtne. Samuti on päris huvitav jälgida, millises kaudses seoses on «Uue elu» varjamismängud kreeka romaani traditsiooniga, kus ka käivad mängud identiteediga. Ma arvan, et on lootust seda kõike veel kunagi Rein Raua sule alt lugeda, jätkuks käesolevale tõlkele.

Raamat

Dante Aligheri

«Vita nova – Uus elu»

Tõlkinud ja kommenteerinud

Rein Raud.

Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles