Doris Lessing on võrratult terava ja selge mõistusega daam, kel väga suur võimalus saja-aastaseks saada, paljuke neid aastaid ikka enam puudu, kõigest kuus ja pool. Tema loomingu hulgast leiab kõiksugust: jutte, romaane, näidendeid, luuletusi, autobiograafiat, lugusid kassidest. Ka teemade poolest on haare lai, ulatudes terroristiks kujunemise teekonna kujutamisest ulmeni välja, jätmata kõrvale Aafrikat ja pahaaimamatusse perekonda sündinud kurikaela.
Lessing ei ole kirjanik, kes tunnistaks tabusid. Vastupidi, kui on midagi, millest rääkida ei ole hea toon, tuleb sellest tingimata rääkida. Möödunud aasta lõpul Loomingu Raamatukogus (nr 38) ilmunud lühiromaan «Vanaemad» on üks selliseid raamatuid, millega õnnestub vagameelseid kogukondlasi šokeerida.
Kõik on imeilus. Päike paistab, meri kohiseb, puhub tuulekene soe, randa ilmuvad kaks kaunist umbes kuuekümneaastast naist, kaks väikest ilusat tüdrukukest ja kaks kena veel mitte keskeas meest. Ideaalse perekonna võrdpilt. Meeldiv vestlus, mängivad lapsed, värsked mahlad, püha Perekond.
Pomm kukub raamjutustusena üles ehitatud loos juba esimese viie lehekülje jooksul – needsamad kaunid heas vormis vanaemad on olnud armusuhtes nendesamade kenade meestega, teineteise poegadega. Ideaalse maailma kivi all on vähk.
Pärast selle omapärase juhtumi tõekstunnistamist algab lugu kahest väikesest tüdrukust, kellest juba esimesel koolipäeval said südamesõbrad. Ei, need ei ole need kaks väikest ilusat tüdrukut seal rannas, need on ühed teised väikesed ilusad tüdrukud, nende vanaemad Rozeanne ja Liliane, Roz ja Lil, näitleja ja sportlane. Kõrvuti kulgevad nende elud sellest päevast peale, kerged on nende elud, ja isegi laulatus on neil topelt ja pojad sünnivad nädalase vahega. Kõige olulisemateks inimesteks Lili ja Rozi elus jäävad aga siiski Roz ja Lil. Mehed on küll olemas, ent teisel kohal teineteise järel, või isegi kolmandal, kui poisid ka arvesse võtta.
Nii jäävad need kaks naist ühel päeval oma üle tee asuvatesse majadesse neljakesi – kaks kaunist kolmekümnendates naist ja nende teismelised pojad. Kõik on endiselt kerge ja lihtne ja kaunis, ja alles siis, kui juhtub see – see, et Roz magab Lili pojaga ja Lil omakorda Rozi pojaga, kuhtub mõneks ajaks igapäevane suhtlemine kahe maja vahel.
Viisakate ja kenade inimeste, eluaegsete sõpradena tulevad nad sellestki olukorrast auga välja ja lõpuks on kummalgi pojal oma naine ja oma väike ilus tüdruk, kes elavad vastastikku üle tänava majades ja on maailma parimad sõbrad. Emadest ei lasta lahti nüüdki, neid nelja seob väga tugev side. Tugevam kui poegadel oma abikaasadega kunagi olema saab.
Lessing ei halvusta, ei tauni, ei mõista hukka, ei avalda arvamust. Tema on vaid loo edasiandja, kõrvaltvaatav jutustaja. Selle lühiromaani ilmumise ajaks aastal 2003 oli ta 84-aastane. Väga julge samm. Lugeja paneb see mõtlema intsesti peale, selle peale, kui kaugele saavad emad oma laste elu juhendamisega minna, millised on armastuse piirid. Või et kas need inimesed on selliste ebatavaliste suhete läbi midagi kaotanud või hoopis juurde saanud. Kirjanik juhiseid ei anna.
«Vanaemad» on väga elav, usutav ja eluline lugu. Mõni ime, et sellest tehakse film, kus Naomi Watts ja Robin Wright vanaemasid mängivad.
Raamat
Doris Lessing
«Vanaemad»
Tõlkinud
Krista Kaer
Loomingu Raamatukogu 38/2012
56 lk