Mulle meeldib ulme ja mulle meeldivad jutukogud. Viimaste puhul: kui võtad raamatu ootusärevalt kätte, siis saad alati loota, et kui mõni jutt on jama, on järgmisel alati šanss hiilata. Kristjan Sanderi ei midagi ütleva pealkirjaga ulmejutukogu «Õhtu rannal» koosneb seitsmest loost, mis pea kõik varem ilmunud veebiajakirjas Algernon.
Sanderi kogu lugemine tundub natuke sedamoodi, nagu oleksin seotud silmadega oma raamaturiiuli juurde astunud ja huupi köiteid tõmmanud. Näe, see on nagu Strugatskid, siin pehmovõitu Asimov, kuskilt piiluvad Andrzej Sapkowski kõrvad, aga see lugu on hoopis China Miéville või midagi sarnast. Kuskilt hõljub LeGuini lõhna. Ma ei oska otsustada, kas see annab alust Sanderit pidada epigooniks või hoopis erakordselt adapteeruvaks hobikirjanikuks.
Ideid autoril jagub. Nii sisult kui vormilt paelus mind kõige enam kogumiku avalugu «Kolmevalitsus», mis oli ka ainuke esmatrükk selles jutukogus. Paraku seadis see lati liiga kõrgele ja järgnevad, ehkki idee poolest mõned päris leidlikud, kannatasid kõvasti tehnilise teostuse tõttu. Ma ootan kirjanikult jutuvestmisoskust, ladusat ja haaravat loo esitamist. Sander aga pingutab üle, ta tahab, et lugeja ise tema tööd tegema hakkaks, lindi oma peas käima laseks. Jutustamise asendab ta kirjeldamisega.
Kujutage ette, kui keegi hakkaks teile piinava detailsusega ümber jutustama üht paneelhruštšovkadest koosnevat elurajooni. Niigi tüütu ja hall ning Sanderi kirjeldus trükitud kujul näeb täpselt samamoodi välja. Ma oleksin eelistanud mõnd tabavat kujundit, mis pooleteiseleheküljelise tekstilaama asemel oleks selle rusutuse ja hüljatuse tunde minus ühe lausega tekitanud. See ei ole autori tugev külg, seega saab teda pidada kohusetundlikuks tekstikäsitööliseks. Kirjeldust on, aga kirjandust vähem.
Pool tosinat aastat tagasi tunnistas Sander ühes veebis ilmunud intervjuus ise, et peab oma nõrgaks küljeks «raskusi lugejale kordaminevalt kirjutamisel, oma sõnumi piisaval avamisel». Selles asjas on kriitik autoriga ühel nõul.
Raamat
Kristjan Sander
«Õhtu rannal»
Varrak, 2012, 168 lk