Täna kirjandus, homme teadus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
3D-printeriga trükitud ulmesarjade tegelased.
3D-printeriga trükitud ulmesarjade tegelased. Foto: Reuters/ScanPix

Elu matkib kunsti, teadlased matkivad kirjandust: isesõitvad autod, nähtamatuks tegev keep ja 3D-printer on näited nähtustest, mis enne olid olemas ulmekirjanduses ning alles hiljem võtsid teaduslike leiutiste kuju.

Tuleviku ennustamist on üldiselt peetud kaardimooride ja teiste taoliste soolapuhujate pärusmaaks. Kuid tulevikku on mingil määral võimalik ka teaduslikult ennustada. Tõsi, siis kasutatakse selle tegevuse kohta märksa peenemat sõna – ekstrapolatsioon. Muidugi on teatav planeerimine vajalik ning seda paljudel elualadel ka tehakse. Iseküsimus, kui edukalt seda tehakse. Piisab, kui vaadata kasvõi ilmaennustuste paikapidavust. Kuid eks takkajärgi ole lihtne tark olla.

Ulmekirjandus ja tuleviku etteaimamine on samuti mõisted, mida sageli ühes lauses kiputakse kasutama, ning olid ajad, mil ulmet peetigi eelkõige tuleviku teaduse ja tehnikasaavutuste populariseerimise vahendiks. Jah, eks riigiti oli suhtumine erinev. Kui väga jämedalt üldistada, siis kapitalistlikus ühiskonnas vohavas kommertsulmes näidati mõnda fantastilist leiutist ja seejärel seiklusi, mida see leiutis põhjustas; sotsialistlikus ühiskonnas pidi aga ulme hoopis propageerima sotsialistliku teaduse võitu kapitalistliku teaduse üle. Kui aga pealispinna alla vaadata, siis ega need erinevused nii suured olnudki.

Olgem ausad, ulmekirjanduse prognostilisele osale pööravad põhiliselt tähelepanu ulmekirjandusest kaugel olevad isikud. Ulme pole ju teadupoolest see nn päriskirjandus ning seetõttu on tal ka vaja teatavat õigustust olemasoluks. Tegelikult on ulmekirjanik samasugune kirjanik, nagu on seda nn päriskirjanikud – kirjutab selleks, et midagi öelda, et jutustada head lugu, et pakkuda lugejatele meelelahutust.

Et aga ulme prognostiline omadus on laiadele massidele ehk enim arusaadav osa, siis tegelevad ka ulmekirjandusega lähedalt seotud inimesed sageli selle küsimustega. Erialakirjanduses võib küllaltki sageli kohata tabeleid ja nimekirju ulmekirjanduse realiseerunud ennustustest. Samas on see ikka ja jälle vaid selline takkajärgi tarkus, sest me võime ju öelda, et H. G. Wellsi marslaste soojuskiir ja Aleksei Tolstoi hüperboloid on prohvetlikud visioonid laserist, kuigi täht-tähelt võttes need seda ei ole.

Sattusin omal ajal lugema, võrdlema kolme taolist tabelit, leiutajast ulmekirjanik Genrihh Altov oli võtnud ette kogu Jules Verne’i, H. G. Wellsi ja Aleksandr Beljajevi loomingu ja otsinud sealt n-ö realiseerunud tehnilisi lahendusi. Kõik olid viljakad autorid ja kõigil oli selliseid prohvetlikke välgatusi kümneid ja kümneid. Kõige kummalisem oli aga hoopis, et täideläinud ennustuste protsent oli neil kolmel klassikul üsna sarnane, ehkki Verne’i kirjutatu oli geograafilise kallakuga inseneriulme, Wellsi oma sotsiaalne fantastika ja Beljajev oli hoopis seikluskirjanik.

Teise ilmasõja järgne aeg tõi ulmekirjanduse teaduslikku poolde rohkelt pehmeid teadusi ja oli hulgaliselt autoreid, kes püüdsid teaduse osakaalu ulmes üha vähendada. Kuid ega loodus tühja kohta salli ning pikemas perspektiivis ei jää pendel ühte serva paigale – ilmus hulk autoreid, kes suisa väljakutsuvalt rõhutasid teaduse ja teaduslikkuse osatähtsust enda loodud teostes.

Ka tänapäeval, mil ulme tähendab laiema publiku jaoks eelkõige lugusid muistsest sõrmusest, prillidega võlurpoisist, kannatavatest vampiiridest ja nende kallimatest, pole ulme teaduslik suund kuhugi kadunud. Lihtsalt ulme teised alamliigid on hetkel menukamad ja müüvad paremini. Ja eks ka inimesed ole juhmimaks muutunud ning teadus üha keerulisemaks ja juhuslikule näppijale mittehoomatavaks.

Ilmselt just teaduse ja ulme teaduslikuma suuna teatav kõrvalejäetus ning lihtsakoelisema ja sageli ka noortele suunatud fantaasiakirjanduse tohutu vohamine tekitas eelmise aasta lõpul Donna Dickensil mõtte teha kirjatükk sellest, kuidas ja millised ulmekirjanduse ennustused 2012. aastal reaalsuseks said. Pealkirjaks oli «27 Science Fictions That Became Science Facts In 2012» (27 ulmelist asja, mis said 2012. a tegelikkuseks) ning seal loeti üles just niipalju teaduslikult realiseeritud unistusi.

Loetelu on muljetavaldav: teemantplaneet, isesõitvad autod, 3D-printeri abil välja trükitud maja, Higgsi boson, tehisnägemise siirik, takistusi vältiv robot, nähtamatuks tegev keep, hulkuv planeet ning terasest tugevam geneetiliselt moondatud siid. Need olid vaid üheksa materialiseerunud fantaasiat. Ja siin tulebki kohe mängu tänapäeva teaduse mittehoomatavus võhikule. Ma arvan, et ma üldjoontes tean, mida mõeldakse sõnapaari «Higgsi boson» all – olen lugenud selleteemalisi ulmelugusid ja uurinud ka pisut teaduskirjandust. Igatahes sain ma aru, et millest see hõiskamine, kui meedia teatas, et leiti ­Higgsi boson, aga kohe kindlasti ei julge ma hakata kusagil avalikult seletama, mis asi see siiski täpselt on.

Usun, et iga eestlasest ulmesõber on lugenud Clifford D. Simaki romaani «Härjapõlvlaste kaitseala». Meenutan, et seal oli Kristallplaneet, mis polnud seotud ühegi tähega. Simaki romaanis tegutsesid härjapõlvlased, mardused, kosmosetulnukad ning seal lennati kosmoses ja rännati ajas. Kristallplaneet oli lihtsalt üks värvikas ja muinasjutuline detail. Eelmisel aastal aga leiti planeet, mis sai nimeks CFBDSIR2149, ja see seitsme Jupiteri massiga planeet rändabki kosmoses omasoodu!

Isesõitev auto – tegelane istub autosse ja auto viib inimese ise kohale – on üsna sage ulmekirjanduse (ja ka ulmefilmide) motiiv. 2012. aasta alguses hakkas Google katsetama juhita autot ning maikuus lubas Nevada osariik sellised autod ka oma teedele. 300 000 sõidutunni kohta juhtus ainult kaks avariid ning needki inimjuhtimisel. Lisaks Nevadale on juhita autod oma teedele lubanud juba ka Florida ja California. Eesti liikluskultuurile mõeldes võtab see kõik ühtpidi kõhedaks, aga teada ju on, et enamjaolt põhjustab avariisid siiski see olend, kes asub rooli ja juhiistme vahel.

Kui juba jutt filmidele läks, siis tahaks meenutada stseeni filmitriloogiast «Sõrmuste isand», kus kaks vaprat kääbikut peitusid haldjakeebi alla ning Sarumani sõdalasele paari sammu kauguselt märkamatuks jäid. Ulme? Muinasjutt? Oli, aga enam ei ole! Eelmisel aastal valmis USA ja Kanada sõjaväe tarbeks kanganäidis, mis muudab selle kandja nähtamatuks silmale, aga samuti soojus- ja infrapunaskannerite jaoks.

Energiakriis? Unustage ära! Või vähemasti on lootust, et selle probleemi lahenduse suunas liigutakse. Tulekul on painduv päikesepaneel. Kallis? Ei, poole odavam kui kõige odavam praegu müüdav. Või kunstlik puuleht, milles toimub fotosüntees, aga hapniku asemel toodab see leht hoopis vesinikku. Kõik see on korduvalt ulmes jutuks tulnud, aga nüüd on need olemas.

Või üks robootika põhiprobleeme, et kuidas saab robot hakkama takistustega teel. Eelmisel aastal katsetati robotit, mis peaks olema võimeline inimesi jälitama. Robot suutis arendada gepardi kiirust ja sai ka takistustega üsna hästi hakkama. Inimeste õnneks on see robot veel juhtmetega suurema masina küljes kinni. Kui aga õnnestub juhtmed lahti ühendada, siis pole Robocop või tolle kanavarbaline vastaline enam ulme.

Inglismaal said kaks pimedat silmanägemise tagasi. Operatsioon kestis kaheksa tundi ja kummalegi siirati pähe siirik. Aastaid pimedad olnud inimestel taastus lihtsamat sorti nägemine paari nädalaga. Tõsi, esialgu näevad nad vaid asjade piirjooni, aga asi seegi...

Või 3D-printer? Mäletan, et kui lugesin esmakordselt Cory Doctorow’ juttu «Printcrime» («Trükiroim»), siis tundus materiaalsete objektide trükkimine selline umbluu, et anna olla. Aga ei läinudki kaua aega, kui tuli infot siit ja sealt, juba hakkas tuttav trükkal midagi sellest rääkima ning siis nägin juba ühes krimisarjas, kuidas politseilaboris selle abil trükiti välja kuriteoohvri kolju. Lisaks eespool mainitud majale trükiti eelmine aasta 3D-printeriga titaanpulbrist ka lõualuu, mis seejärel opereeriti 83-aastase patsiendi külge. Töötab!

Eks füüsiliste objekti trükkimisel on ka omad varjuküljed: meediast on käinud läbi ka uudis 3D-printeriga tehtud relvast, mis pidas vastu viis lasku. Kui mõni inimene ei suuda hoomata, mida see tähendab, siis mõelgu sellele, kuidas muutsid ümbritsevat maailma ja selle seoseid kodused vahendid kopeerimaks CDsid või DVDsid. Mõtlesite? Nüüd kujutage ette, et teil on kättesaadav 3D-printer, vastavad programmid ja siis need vajaminevast materjalist graanulid... ja andke minna, trükkige ja paljundage füüsilisi objekte. Mainiks, et teadaolevalt on ka juba Eestis 3D-printereid.

Huvitavad ja karmid ajad on tulemas! Tõsi, eks paljud asjad vajavad veel täiustamist ja eks sageli on ka hind ülikõrge. Kuid alati jääb sõjavägi, kus rahanumbrit ei tunta ning kui tehnika seal kasutamiskõlblikuks on lihvitud, siis jõuab see varem või hiljem ka olmetarbijani.

Alati võib küsida, et kas neid asju poleks leiutatud, kui neid poleks ulmes kujutatud. Ilmselt oleks ikka leiutatud, aga sageli on probleemi püstitamine juba pool võitu. Ja ühes asjas on ulme asendamatu: ulmes on võimalik väga väikese kuluga läbi mängida kõik need ohud, mida uue tehnoloogia rakendamine või üldse uued avastused toovad. Ulmekirjanikel ja lugejatel on oskus näha seoseid asjade vahel, kus neid üldiselt nägema ei kiputa. Võiks öelda, et n-ö peakuju küsimus. Ja eks ulmega saab uurida ja ka mõjutada masside reaktsioone.

Tunnistan ausalt, et see pole minu mõte. Kunagi ammu, 1970. aastal ütles ulmekirjanik Brian Aldiss selle välja. Tema mõte oli, et valitsuste ja muude taoliste organisatsioonide juures võiks olla ulmekirjanikest konsultandid, et ehk jääks mõned rumalused tegemata. Valus on vaadata, kuidas ulmekirjanikud on midagi ennustanud ja siis selle teema risti-põiki läbi mälunud ning kui elu kord sinnamaani jõuab, siis tehakse reaalses elus kõik need rumalused uuesti. Aldiss tõi näiteks ökokatastroofi ohud ning olgu mainitud, et ökokatastroof kui selline oli teema, mille ulmekirjanikud suuresti n-ö maha magasid. Mis siis veel rääkida teemadest, mida tunduvalt enam käsitletud.

2012. aastal tegelikkuseks saanud ulme

•    3D-printer trükkis maja

•    3D-printeriga toodetud lõualuuprotees siirati ­inimesele

•    DNAd õnnestus esimest korda pildistada

•    elektrit tootvad kunstlikud puulehed

•    esimene mehitamata kommertsalus põkkus rahvusvahelise kosmosejaamaga

•    geneetiliselt muundatud siid on terasest tugevam

•    Google’i prillid tegid internetiühenduse kättesaadavaks kõikjal

•    halvatu saab mõistusega juhtida oma robotkätt

•    Higgsi boson leitud

•    hästipainduv klaas, mis võimaldab valmistada ­kumeraid ekraane

•    inimaju on häkitav

•    juhita autod on lubatud kolmes USA osariigis

•    maailmamere kõige sügavamasse kohta jõudis ­üksikinimene

•    Microsoft patenteeris nn holodeck’i

•    NASA hakkas kasutama robot-eksoskelette

•    nelja päikesega planeet leitud

•    noorendavad tüvirakud, mis võimaldavad elada kauem kui 100 aastat

•    nähtamatuks tegev keep

•    painduv ja odav päikesepaneel

•    pihustatav inimnahk põletushaavade raviks

•    robot suudab läbida takistusriba

•    silmasiirikud tegid pimeda nägijaks

•    teemantplaneet leitud

•    Voyager I lahkub Päikesesüsteemist

•    triipkoodistati kõikide õistaimede DNA
 

Katked raamatutest

Kusagil kosmoses on üks planeet. Ma arvan, et üsna lähedal. Vabalt liikuv planeet, mis pole seotud ühegi päikesega, kuigi minu arusaamist mööda võiks ta ennast igal ajal mõnda päikesesüsteemi lülitada.

Cliffor D. Simak «Härjapõlvlaste kaitseala», tõlk Krista Kaer

Paps, sa olid kümme aastat vangis. Kümme, aastat. Kas sa riskid järgmise kümne vangla-aastaga, et trükkida veel miksereid, ravimeid, sülearvuteid ja disainikaabusid?

Cory Doctrow «Trükiroim», tõlk Jüri Kallas

Ma kujutasin enesele ette tavalist higgsi, ehk Higgsi püünist – nii nimetavad neid teadlased. Süsimust kolmekordse maja kõrgune inimesekujuline kogu. Tekivad need eikusagilt ning hõljuvad kõige kummalisemates poosides kõrgel taevas tasakaaluseadusi eitades. Ja niisama järsku ka kaovad. Spontaanne visualisatsioon – ütlevad teadlased. Tegelikult hõljuvad need püünised meie kohal kogu aeg, aga nähtavad on nad ainult aeg-ajalt.

Jaroslav Verov «Higgsi boson», tõlk Jüri Kallas

Paljude arvates on nad kuidagi võimelised genereerima nullilähedase erijuhtivusega kambrites ülisuurt kuumust. Selle kuumuse suunavad nad tundmatu koostisega paraboolpeegli abil paralleelsete kiirte kimbuna ükskõik millisele objektile umbes samamoodi, kui majakates saadetakse paraboolpeeglite abil välja valguskiiri.

H. G. Wells «Maailmade sõda», tõlk Krista Suits

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles