Roy Strider: kallis sõber Janek, saa terveks! Tasub saada, me kõik ju loodame...

Võib-olla oleks keegi pidanud selle kirja kirjutama juba kaua aega tagasi. Siis, kui kauplused olid avatud ööpäev ringi ja sünnipäevadel vulises morsikannudest klaasidesse Mehukatti mahlajoogiga segatud piiritust. Või siis, kui müügile ilmus plasttaarasse pakendatud kange ja odav õlu. Kui tekkis uus inimtüüp, kellele selline suur plastpudel oli edaspidi käe külge kleebitud.

Mina siis niimoodi kirjutada poleks saanud ega mõistnud – ei Sulle ega endale. Rääkida sellest ongi raske: moraliseerimata, targutamata, siiralt.

Siis, kui Sind sügisel kiirabisse sõidutasin, mõtlesin, et midagi ei olegi enam teha. Et alkohol hoiab Sind liiga kõvasti peos. Ja kui õed tilguti üles sättisid ning viimaks, mitmete päevade pärast Su tervis paranes ja südamest valud ära kadusid, tuli lootus tagasi.

Mõtlesin tollele aastatetagusele ajale, mil koos haiglatest esperalitablette otsisime, mida kirurg saaks Su kõhunaha alla õmmelda. Ja et nood neli aastat pidasid Sa kainena nii hästi ning üha inimlikuma olemisega vastu. Ma õppisin Sind usaldama, paljud Sinu vanad ja uued tuttavad tegid nii. Nüüd oli see usaldus ropsuga kadunud. Aga mõeldes sellele vahepealsele ajale, tuli lootus ikka tagasi.

Peale tookordset toibumist hakkasid Sa ehmatusest uuesti joomist takistavat ainet võtma, nüüd küll suukaudsete tablettide kujul. «Õppis! Võrdles kogemusi!» arvasin lootusrikkalt.

Hiljem kuulsin Su uutest hiljutistest tsüklitest, ja kuigi Sa nendest siis omal jõul välja tulid, olin ma hingepõhjani kurb. Usaldus lehvitas nukralt, keeras selja ja hüppas kõrgest tornist alla, asfaldile surnuks. Lootus jäi.

Nüüd ei mõista ma muud, kallis sõber, kui kirjutada neid ridu. Andesta, et nõnda avalikult, aga osalt kirjutan ka endale, osalt tea­n, et teistelegi.

Ma tean, kellega Sa võitled. Näed oma vastast iga kord, kui peeglisse vaatad, sest maadlemine igasuguste sõltuvustega on võitlus iseendaga. Sa oled spordipoiss. Küllap taipad sedagi, et matš oma ihade või mõtetega on palju kõvem pähkel kui jalgpalli maailmameistrivõistlused või olümpia. Praegu oled kõvasti punktidega sisse saanud, aga publik loodab, ergutab. Et spordipoiss end kokku võtaks, «ära teeks». Ja tegelikult see polegi matš, see on õudne ja jõle sõda.

Sõber Janek, napsiarmastamine muudab meie kõigi elu mõttetuks ja tühjaks. See lämmatab, umbes nii nagu pea ümber seotud kilekott. Aga elu on niigi habras. Igaüks meist võib surra hetke pärast, või homme, või puhkama heites enam mitte ärgata. Ja kuigi me surmale ning elu ebakindlusele mõelda ei armasta, on see vääramatu tõsiasi.

Sa oled väga õnnelik inimene. Sa oled elus, Sul on terve keha ja töötav meel. Aga nagu paljud eestlased, ei paista Sa enamasti sugugi õnnelikuna. Öeldakse, et inimesed armastavad viina, sest nad armastavad iseendid. Pettumus eneses ja tunne, et väärime paremat, ajab jooma. Teisalt tekib alkoholist ka vaimuhaigus, sõltuvus. Naps võtab mõtlemise üle, siis pole Sa enam vaba.

Alkohol on aga alati olemas, kättesaadav, end sõbraks pakkumas. Siis hävitad Sa meelt ja keha, õnne selles pole. Räägitakse, et joomisest aitab vabaneda enesele mõtlemisest loobumine. Et kui asendada enesekesksus teiste käekäigu pärast muretsemisega, kaastundega teiste olendite vastu. Siis kaob enesehaletsus ning oma isikliku elu ületähtsustamine. Nii saab olla veel õnnelikum.

Tead, Janek, üks Tiibeti kõrge laama, keda Sa ei tea – Zopa rinpotše –, seletas nii: joomine ja suitsetamine lühendab elu ja toob kaasa palju haigusi. Inimkeha on harukordselt väärtuslik. Kui koguda kokku kogu maailma rikkus ja võrrelda seda oma kehaga, on keha palju hinnalisem. Et miks? Sest olles ka kogu maailma varanduse omanik, ei saa ilma hinnalise inimkehata arendada oma meelt. Meelt arendamata ei saa muuta maailma paremaks. Janek, halvas maailmas oled Sa aga kõigil spordivõistlustel ainult kaotaja.

Toosama meister küsis kord oma õpilastelt, kes töötasid haiglas: «Millist tüüpi inimesed pelgavad kõige rohkem surma?» «Alkohoolikud,» vastasid õed kohemaid. «Nendel on alati surmahetkel kõige rohkem probleeme ja hirme.»

Kõneldakse, et see hirm tekib kahetsusest oma kallile, kuid tühja raisatud elule tagasi vaadates. Kuid surm on vääramatu, teha, muuta pole võimalik enam midagi. Kuuldes seda, mõtlesin ma kohe oma isale, kes alkoholi tõttu noorelt suri. Siis oma sõpradele ja tuttavatele, ka Sinule. Pole hea elada meie elu ainult selleks, et viimasel hingetõmbel hirmu ja pettumust tunda.

Janek! Öeldakse ka, et selleks et võita ennast ja oma häda, pead Sa muutma oma meelt. See on ainus kindlalt toimiv abinõu, kuna kõik hädad ja kannatused tulenevad meelest. Pole mõtet esperalitablettidel kõhunaha all või kõhus, kui meel takerdub pudelitesse, kui oma kainusperioodidel kummutikapi klaasi taha kalleid napse kogud.

Siis räägitakse palju ka ühiskonnast ja keskkonnast joomise soodustamisel. Eestis mitte eriti, ja kuidas saakski seda teha keskkonnas, kus Moe viinavabriku ekspordimahu kasv Indiasse on imelikul kombel mingisuguse edu märk. See on muidugi ka sigadus, viinajoomist Indias enne läänestamist pole palju olnud. Eestis aga joob nn rohelise raamatu andmetel alkoholi 87 protsenti täiskasvanutest, valdavalt juuakse selleks, et purju jääda. Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka maailmas. Sa oled samuti eestlane.

Meie Sinuga oleme muidugi ka nõukogude aja lapsed, viinavõtmise keskel üles kasvanud. Siiski joodi, aga baare oli vähem, sortimenti ka, alkoholireklaami aga üldsegi mitte. Kroonilisi alkohoolikuid suunati ravile. Praegu on alkoholism eesti kultuuri osa. Need Saku suusavõistlused ja õllekorvpallivõistlused, aga ka vabariigi aastapäeva Viru Valge, klubide shot’id, siidriteismelised...

Kroonilised alkohoolikud suunduvad tänavale. Aga ega see pole vaid reklaamide ja napsitöösturite süü – inimeste meel on uues süsteemis muutunud, «mina» on kasvanud lämmatavalt tähtsaks. «Mina» ei ela pettumusi isiklikus elus enam lohutuspudelita üle. Siit tulen «Mina», kui ka õnn on mulle selja pööranud, ja see on minu sõber Pudel.

Ega Sa sellest hädast ilma joovaid sõpru ja keskkonda vahetamata lahti ei saa. Vähemalt esialgu. Kui Su pere Sinust tõesti hoolib, siis nad enam tähtpäevi napsiga ei tähista. Võib-olla pead üleüldse kuhugi mujale kolima, mõnda teise riiki. Olema natukene vähem «õige eestlane», selle «uue ja õige eesti meelega».

Vast polegi vaja selle pärast muretseda. Kui Sa jood, ei taha Sinuga nagunii keegi suhelda. Alkoholi kiindudes eraldad Sa ennast teistest inimestest, ühiskonnast ja kogu maailmast. Ja Sul pole kedagi, kellega rääkida või oma elu jagada. Siis on Su elu veelgi halvem, sest Sina armastad alkoholi, aga Sind ei armasta keegi. Kuigi paljud tahaksid, sest nad ju ikka veel loodavad...

Aga üks uus suund on alkoholirindel küll hästi arenema hakanud ja kuigi Sina seda juba tead, kirjutan sellest lõpetuseks ikkagi. Vein ja õlu laiendavad sortimenti! Igas suuremas poes olen seda märganud, Prismas on säärastele toodetele lausa eraldi lett. Need on alkoholivabad alkohoolsed joogid, kust alkohol on külmvaakummeetodil välja imetud. Torrese valge muskaatvein on väga hea, Törley alkoholivaba vahuvein pole liiga magus, Saksa ja Tšehhi õige maitsega õlled mekivad priimalt.

Riik peaks alkoholivabale veinile ja õllele peale maksma, sest oma õhtused pokaalirituaalid saab sõltlane nendega tahtmise korral ära täita. Paljukõneldud roheline raamat Janekit vist enam ei aita, üldist tarbimist ehk veidi ohjeldab. Jooma ei aja inimest siiski niivõrd vaid rohelises raamatus laidetud alkoholi kättesaadavus, eeskuju või reklaamisurve. Klaasi tõstab ju Mina, meel. Aga kas me üldse julgeme oma meelt muuta ja kained olla?

Saa terveks, kallis sõber! Tasub saada, me kõik ju loodame...