Ahto Lobjakas: islami teine tulemine

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Sündmused Malis ei ole ühe  Aafrika riigi siseasi, vaid sümptom millestki palju suuremast ja ohtlikumast, millel võivad olla väga halvad tagajärjed Euroopa ning  Eestigi jaoks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Sündmused Malis ei ole ühe nurgeliste piiridega Aafrika riigi siseasi, vaid sümptom millestki palju suuremast ja ohtlikumast – millestki, millel võivad olla väga halvad tagajärjed kogu Euroopa ning sealtkaudu Eestigi jaoks.

Tõsi, ühel tasandil on kõik lihtne. Tohutu territooriumiga Mali kõrbelise põhjaosa vallutanud islamiäärmuslaste ja kohalike hõimude allianss ohustas riigi pealinna ja kehtivat korda. Riigi kunagine koloniaalne omanik Prantsusmaa, kellel on seal ka ca 5000 kodanikku, täitis sõjalise sekkumisega oma lepingulist kohust. Olemas on ka vastavalt tõlgendatav ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon.

Kuid see on vaid jäämäe formalistlik tipp (kui sellist metafoori võib selles kliimavöötmes kasutada). Eilne Briti leht The Independent asetab Mali kodusõja väärilisse konteksti juhtkirjas pealkirja all «Kindlusetuse kaar».

Tekst alustab Pakistanist, moslemiusku tuumariigist, mida ähvardab kaos süvenevas vastasseisus ülemkohtu ja valitsuse vahel, ning tõmbab mõttelise, kergelt kaarduva joone läbi kogu islamimaailma Malini välja. Kaare peal ei ole praktiliselt ühtegi riiki, mille stabiilsus oleks ettenähtavas tulevikus tagatud. Hullem, enamiku puhul puudub kindlus, et nad üldse püsima jäävad.

Pakistani kõrval on Afganistan, kus NATO lahkumise järel 2014 väga suure tõenäosusega tuleb taas võimule vanatestamentliku islamitõlgendusega Taliban (areng, mis veelgi destabiliseeriks Pakistani). Mõlema kõrval on Iraan, tuumajõu staatust ihkav teokraatia.

Sealt edasi algab araabia maailm: Iraak; Süüria, mis on kodusõjas, mis ähvardab kogu regiooni; Araabia poolsaare naftast elatuvad autokraatiad. Edasi tuleb Egiptus, kus Mubaraki-järgne habras post-revolutsiooniline tasakaal püsib noateral.

Lääne poole liikudes jõuame Liibüasse, Sahara mullistuste kurja juureni, kust on pärit suur osa Mali islamistide relvadest ja võitluskogemusest. Löögi all on taas Alžeeria, kus eile suri islamistide ja valitsusvägede lahingus kümneid pantvange. Malist endast lääne poole jääb üks Aafrika hiiglasi, Nigeeria, kus valitsus peab halastamatut võitlust karmi islamit propageeriva liikumisega Boka Haram.

Sellel mõttelisel joonel lõikuvad kaks ajaloolist tendentsi: islami teine tulemine, tema arveteklaarimine oma ja ülejäänud maailmaga; ning senise lääneliku poliitilise asjakorralduse kollaps. Kõik need riigid, Afganistanist alates ja Nigeeriaga lõpetades, on kolonialismi sünnitised.

Neil puudub igasugune suhe etnilise enesemääratlusega. Nende piirid on paljude nende elanike jaoks paremal juhul jooned kaardil. Halvem veel, Euroopa poliitilise korra südamiku moodustaval rahvusriigi kontseptsioonil endal ei ole hõimu- ja klanniühiskondades organiseeriva põhimõttena erilist tähendust. Küll aga on see islamil, tihti väga tõhusas kombinatsioonis elementaarsete kapitalistlike printsiipide ja läänemaailma nõrkuste (mh pantvangid) ja tugevustega (relvad, mobiilside, transport).

See, mida me näeme Malis ja kogu sel mõttelisel kaarel, on euroopaliku maailmakorralduse lagunemine. 1950.–1960. aastail seal tõusnud postkoloniaalsed valitsused olid sisult euroopalikud. Kommunistlikud jm mässulised olid sisult euroopalikud.

Nende ruum ja aeg oli kujundatud läänelike mõttemallide järgi. Nende piirid olid lääne tõmmatud, valitsused püüdlesid vähemalt teoreetiliselt sisult läänelike (st üksikisikule rajatud) väärtuste poole. Rahvusriik ise, nagu juba osutatud, on läänelik kontseptsioon.

Keskne, mis ülalöeldust järeldub, on, et lääs – praegusel juhul esmajoones Euroopa – on vastamisi asümmeetriaga, aga asümmeetriaga, milles on üha vähem sümmeetriat ehk endasugust. Ta on silmitsi reaalsusega, mis määratleb end üha enam viisidel, mis ei kasva orgaaniliselt välja Euroopast endast. Paremal juhul võetakse üle juppe läänelikust maailmast, utilitaristlikult, nagu krabi võib vahetada merekarbipooliku õllepurgi vastu.

Islamistid on midagi palju enamat kui relvastatud meeste pundid autokastides. Nad esindavad ühiskonnakorraldust, mis saab väga hästi hakkama ilma lääne põhimõtete ja printsiipideta. See maailm hakkab üha enam meenutama keelutsooni eurooplaste ja ameeriklaste jaoks.

Lääne väljakutse on endale sellest reaalsusest aru anda. Afganistanist Nigeeriani on seni üritatud kaosele vastata katsetega ennistada euroopalikku koordinaatsüsteemi. Et seesugune lähenemine töötaks, nõuab see selliseid ressursse ja tahet, mis oli kunagi olemas Rooma impeeriumil, aga mida ei ole Euroopa Liidul ega Ameerika Ühendriikidelgi.

Prantsusmaa «vana kooli» invasioon saab paremal juhul toimida vaid plaastrina lahtisel haaval. See ei lahenda Euroopa oma eluliste huvide küsimust. Läbi Põhja-Aafrika läheb strateegiline energiakoridor Nigeeriasse.

Sahara kõrbel ise endal on tohutu potentsiaal päikeseenergia kogumiseks. Kontrolli kaotus lõunanaabruse üle murendaks veelgi Euroopa Liidu globaalset prestiiži, muuhulgas Venemaa ja Hiina silmis. Alžeeria, Liibüa, Egiptus on sillapead illegaalsete immigrantide jaoks.

Pikemas perspektiivis tuleb Euroopa Liidul harjuda mõttega, et stabiilsust lähinaabruses tuleb otsida mitte-harjumuspärastest, mitte-euroopalikest allikaist. Euroopalike normide vaatepunktist tõotab see söövitavaid moraalseid dilemmasid (heaks näiteks on ennustatav leppimine Talibani naasmisega võimule Afganistanis).

Suurim probleem on, et karmi joone islam ei näi rahulikule kooseksistentsile üldse väärtust omistavat. Nad ei paku Euroopa jaoks sõna otseses mõttes mingeid pidepunkte. Meenub hiljuti Al-Jazeera veebisaidil avaldatud lugu mitte-Euroopa filosoofidest ja «avalikest intellektuaalidest».

Euroopa-välise maailma alavääristamist tauninud pärslasest autoril jäi kahe silma vahele karjuv iroonia omaenese teemapüstituse südames: filosoofid ja avalikud intellektuaalid on osa euroopalikust maailmast. Nagu ka mõisted rahvusriik, territoriaalne terviklikkus, riigipiirid, põhiseadus ja palju muud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles