Meie kõigi isiklik ajaloo lõpp

Arko Olesk
, Postimees/TLÜ
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis/Scanpix

Kas mäletate end kümne aasta eest? Kindlasti olite teistsugune: kogenematum, tormakam, teistsuguste eelistustega. Kui hea, et olete nüüdseks mineviku rumalustest õppinud ja jõudnud oma tõelise isiksuse välja kujundada. Ent see isiksuse praegune ideaalseisund on illusioon, ütlevad psühholoogid.

Paarkümmend aastat tagasi ennustas politoloog Francis Fukuyama, et maailma ajalugu on jõudmas oma arengu viimasesse, püsivasse faasi. «See, mille tunnistajaks oleme, ei pruugi olla lihtsalt külma sõja lõpp või ühe sõjajärgse ajalooperioodi läbi saamine, vaid ajaloo lõpp kui selline: see tähendab, inimkonna ideoloogilise evolutsiooni lõpp ja lääne liberaaldemokraatia universaliseerumine lõpliku valitsusvormina,» kirjutas ta 1992. aastal ilmunud märgilises raamatus.

Nii ahvatlev kui ajaloo lõpu hüpotees eriti meile siin tunduda võis, näitasid maailma jõujoonte tegelikud arengud halastamatult selle õhulossilikku olemust. Hetk, mil maailmakord tundus kindlal alusel fikseeruvat ja vääramatult ühes suunas liikuvat, osutus üürikeseks. Ajaloo lõpp maailma mastaabis on osutumas illusiooniks.

Täpselt samasugune illusioon on uskumus, et meie isiklik maailm on nüüd ja praegu jõudnud oma parimasse seisu, meie isiksus ja eelistused enam ei muutu. Ajakirjas Science fenomeni kirjeldanud psühholoogid nimetavadki seda «ajaloo lõpu illusiooniks».

«Paistab, et inimesed käsitlevad olevikku kui pöördepunkti, mil nad on viimaks saanud isiksuseks, kelleks nad kogu ülejäänud eluks jäävad,» kirjutavad Harvardi ja Virginia ülikooli psühholoogid.

«Keskealised inimesed – nagu ma ise – vaatavad tihti oma teismeeale tagasi seguga lõbustatusest ja piinlikkusest,» märkis ajalehele New York Times uuringu üks autor, Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor Daniel Gilbert. «Me ei paista aga kunagi taipavat, et tuleviku-mina vaatab praegusele minale tagasi täpselt samasuguste mõtetega. Igas vanuses arvame, et nüüd naerame viimasena, ja alati eksime.»

Töörühm viis 19 000 inimesega läbi rea veebiküsitlusi, kus mõnel katsealuste rühmal paluti hinnata enda praeguseid isiksuseomadusi ja põhiväärtusi, teistel kümne aasta taguse aja omadusi ning kolmandatel hinnata seda, millised ollakse kümne aasta pärast. Kontrolliks viidi läbi ka küsitlusi, kus küsiti inimestelt otse, kui palju on nad enda arvates viimase kümne aastaga muutunud ja kui palju muutuvad järgmise kümnega.

Tulemused olid alati sarnased: inimesed alahindasid eelseisvaid muutusi. Kui oled 40-aastane, hindad viimase kümne aasta muutusi enda olemuses ja eelistustes märksa suuremaks, kui neid oma tulevikukümnendiks ennustab 30-aastane. Ja ei ole sugugi nii, et enda tulevasi hoiakuid ei suuda ette näha ainult keelerõngaste ja tätoveeringutega teismelised. Efekt küll nõrgenes, kuid püsis kõigis vanusegruppides.

Teadlased näitasid ka, et sellisel suutmatusel ette näha võivad olla selged rahalised tagajärjed. Nad uurisid ühelt küsitletavate rühmalt, kui palju oleksid nad praegu valmis raha maksma, et minna oma kümne aasta taguse lemmikansambli kontserdile. Teistelt pärisid nad, kui palju oleksid nad kümne aasta pärast nõus maksma, et külastada oma praeguse lemmikbändi esinemist.

Vahe oli 61 protsenti ehk kunagise lemmiku kontserdi eest oldi keskmiselt nõus välja käima 80 dollarit ning praeguse favoriidi tulevase kontserdi eest 129 dollarit. Teadlaste sõnul viitab see taas sellele, et inimesed alahindavad oma praeguste ­eelistuste püsivust ja võivad sellest lähtudes teha kehvi otsuseid.  

Illusiooni võimaliku põhjusena pakuvad psühholoogid välja kaht seletust. Ühelt poolt arvavad inimesed, et tunnevad enda olemust hästi ning võimaliku tulevase muutuse tunnistamine võib seda õõnestada. «Uskumus, et oleme just jõudnud oma isikliku arengu tippu, annab meile hea enesetunde,» selgitas uuringu üks autor Jordi Quoidbach. «Taipamine, kui muutuvad on meie eelistused ja väärtused, tekitab ängistust ja võib viia selleni, et hakkame igas otsuses kahtlema.»

Teine võimalik põhjus on ka selles, et meenutamine nõuab väiksemat vaimuvaeva kui tuleviku ettekujutamine. Kuna isiksuse muutuse ettekujutamine on vaevarikas, võivad inimesed selle keerukuse segi ajada tundega, et muutus on vähetõenäoline. «Paistab, et ajalugu lõpeb alati täna,» lõpetavad autorid artikli.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles