Oma värskendavalt ikonoklastilises usutluses mainib Jaak Valge riivamisi paari minu Sirbis ilmunud mõtet – nimetades mh «autoritaarseks» mõttekäiku, et teatud euroopalikud normid on ülemad mistahes demokraatliku enamuse tahtest.
Ahto Lobjakas: Euroopa väärtuste paradoksaalne türannia
Ühel tasandil on siin tegemist sümptomiga meie ajastu derenessansseerumisest. Teadus ja mõtlemine laiemalt üha killunevad, antud juhul on tegemist näitega sellest, kuivõrd on silmsideme kaotanud ajaloo ja filosoofia viljelejad. Minu sedastatud «euroopalikud (sisult ja haardelt tegelikult globaalsed) normid, [mis] seavad kõigele vääramatud piirid» hoolimata enamuse eelistusest, ei ole midagi enamat kui üksikisiku põhiõigused koos demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega. Eestiski on need kõik kirjutatud põhiseadusse. Viimane on muidugi enamuste poolt muudetav, aga kui ükski loetletud normidest välja hääletataks, ei oleks Eesti enam euroopalik riik. Ta peaks lahkuma EList ja ilmselt paljudest muudestki organisatsioonidest.
«Rassistlik» (Jaak Valge mõttes) saab selline mõttekäik olla ainult nendesamade normide eeldusel ja piires, sest «euroopalikud väärtused» on oma olemuselt globaalsed (kehtivad eranditeta kõigi inimeste kohta ükskõik kus). «Rassism» on kõrvalekalle normist. Mitte-globaalsete normide, näiteks eri «rahvusluste» konkurentsis ei saa «rassismil» loogiliselt ühest tähendust olla («rassist» on ehk see, kes ei tunnusta sinu rassi).
Jaak Valge visandatud demootiline demokraatia – kus rahvas (või rahvus) teostab oma tahet otse ja kammitsemata – on vaid üks valgustusajastu mündi pool, nagu seda on näinud filosoofid alates Rousseau’st ja Kantist. Teda ei saa olla ilma õiguste ja õigusriigita (kuhu mahuks isiku vaba valik?).
Selline totaalselt solidaarne demokraatia riskib lisaks minevikukogemuse ohverdamisega rahva muutliku tahte altarile (tulevikust rääkimata), piiritledes ühiskondliku leppe vaid elavatega (konservatiivide süüdistus liberaalidele). Mis jääb järele – rahvussotsialism?