Tagasi
Eelmise eelarvekärpe võtsid haiglad vastu üsna rahulikult; kõike ja kõigil ju kärbiti. Nüüd terendab neil silme ees uus, enam kui 300-miljoniline lisakärbe ja kannatlikkus hakkab kõigil osalistel lõppema. Nõutult laiutavad käsi nii haiglajuhid kui ka haigekassa. Tundub, et ravieelarvet on lõigutud juba niivõrd, et kusagile enam kääre lüüa pole võimalik. Sotsiaalminister Hanno Pevkurilgi pole esiotsa öelda muud, kui et eriarstiabi kallale ikka minna ei tahaks.
Ainult üks on kaljukindel: rasketeks aegadeks kogutud reserve haigekassa soovitud mahus kasutada ei tohi, sest see viiks riigieelarve tasakaalust välja. Tulgu, mis tuleb, aga tulgu koos euroga. Keegi ei vaidlustagi, et euroalaga liitumine on Eestile hea ja kasulik otsus. Selles pole põhjust kahelda.
Euro tulekut tahaks kindlasti enamik Eesti inimesi, aga kõik tahaksid ka, et selleks ajaks veel tervist oleks. Nüüd aga hakkab vägisi maad võtma kahtlus, kas Eesti sedapuhku mitte üle oma varju ei püüa hüpata. Seda enam, et ka valitsusel näivad ideed lõppevat.
Meenutagem. Aasta alguses tõusis ravimite käibemaks. Mullu said haiglad kauaoodatud riigieelarvelist toetust kapitalikulude tasumiseks, tänavu enam mitte. Patsient olgu suvest alates esimesed kolm päeva oma tasku arvel haige, edasi tööandja tasku arvel. Ja alles siis, kui tõbi ka üheksandal päeval kimbutab, tasub haigekassa haiguspäevade eest.
Võetud on, mis võtta oli, ja edasine on nagu muinasjutus: mine sinna – ei tea kuhu, too seda – ei tea mida.
Üha enam räägitakse sellestki, et Eesti tervishoid on liiga kallis ülal pidada ning kriis olekski hea aeg seda «efektiivistada». Muu hulgas tähendaks see ka mõnede väikehaiglate sulgemist. Kuid selliste otsuste tegemine ja elluviimine pole paarikuine protsess. Pealegi, ilmselt ei tihka ükski poliitik kohalike valimiste aastal säärase sammu peale isegi mitte mõelda.
Muidugi, alati on võimalik kärpekäärid lihtsat matemaatilist lahutustehet kasutades sisse lüüa ja ravieelarve lihtsalt ära nudida, kuid siis ei jääks Eesti tervishoiusüsteemist enam kuigi palju järele. Meedikudki vajavad vähemalt mõningast kindlustunnet ja kui seda ei suuda tagada see riik, siis teeb seda mõni teine. Tavakodaniku jaoks võib see aga nullida teisegi põhjuse hoolsalt makse maksta: pensionisammas juba külmutati, nüüd ei saa enam arsti juurde ka.
Lõpuks võib riik leida end olukorrast, kus euro küll on, aga kodanike usaldus on sulanud ja sotsiaalkindlustussüsteem tuleb taas algusest peale üles ehitada.
