Ahto Lobjakas: jääst ja jääjatest

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Eestlasi on viimastel aastatel välismaale läinud kümneid tuhandeid. Veidi alla 30 000, kui uskuda rahvaloendust. Mida nad endaga kaasa viivad ja kellena lähevad, küsib kolumnist Ahto Lobjakas.

Põhiseadusel on laias laastus kolm aluspõhimõtet: demokraatia, õigusriik ja eesti identiteedi hoidmine. Teoreetiliselt peaks nendest kolmest tõukuma kõik, mis Eestis sünnib. Kahest esimesest on lõppeval aastal saanud avaliku arutelu teemad nagu ei kunagi varem. Samas on need arutelud mõnes mõttes rituaalsed. Tegemist on teemadega, mis teiste poolt ammu läbi mängitud: me teame, milline on inimese osa demokraatias ja õigus­riigis. Nii on meile vähemalt teoorias ette antud kaks kolmandikku Eesti elaniku määratlusest.

Vastamata, isegi tõstatamata on aga meie jaoks olulisim küsimus: milline on inimese osa Eestis, eestlaseks olemises – selle säilitamises, mida nimetatakse identiteediks (maakeeli võiksime selle kohta öelda eneseksolu)? Vastus sellele küsimusele määrab ka kahe ülejäänud aluspõhimõtte kvaliteedi (nagu nende kehastumine omakorda määrab elu inimväärsuse Eestis).

Küsimus ei ole kuivades definitsioonides, mida omavahel võrrelda. See on küsimus vektoritest, liikumistest, dünaamikast. Vastasmõjus määratlevad Eesti ja maailm üksteist – ja nagu näeme, väga ebavõrdselt.

Vaadelgem allpool mõnda maailma ja Eesti kokkupuutepunkti. Esimene vinjett pärineb suvisest õhtupoolikust ühes ilusas taastatud Eestimaa mõisas. Suures saalis teisel korrusel ootab piletiomanikke suvenäidend, kõik kohad on välja müüdud, kuid nummerdamata. Teisele korrusele pääseb majesteetlikku treppi pidi. Trepil eraldab kasvavat rahvasumma toolidest dekoratiivne köis kena neidise käe all. Mis liigub köie kukkudes trepist üles? Ja mis liigub vastu?

Üks võimalik vastus on, et need on vastavalt Eesti ja Euroopa, kohalik ja maailmakultuur. Kus selles koostoimes asub meie identiteet? Muidugi, kõik võib taandada üldinimlikule, oma heaolu maksimeerivad maksvad kodanikud igal pool. Ja ikkagi – on kohti, kus trepist liigutakse üles aeglasemalt ja harmoonilisemalt, ning on kohti, kus seda tehakse kiiremini ja vähem harmooniliselt. Mis neid eristab? Ilmselt harjumus.

Teine kontaktpind on laiem. Eestlasi on viimastel aastatel lahkunud välismaale kümneid tuhandeid. Veidi alla 30 000, kui uskuda rahvaloendust. Mitu korda enam, kui uskuda rahvasõna. Enamik on läinud läände: Euroopasse, USAsse, Austraaliasse jm. Küsimus, mis huvitab meid siin, on: mida nad endaga kaasa viivad? Kellena lähevad? Ilmselt ei üllata kedagi, et nad ei vii kaasa eestlaseks jäämist, vaid ekspordivad kohanemisvõimet. Oleme uhked, et suudame sulanduda teistesse kultuuridesse jälgi jätmata. Nii oli eelmistelgi sajanditel. Meis ei ole seda, mis teeb juutidest juudid, armeenlastest armeenlased või iirlastest iirlased. Me assimileerume põlve-paariga. Mis see on, mille üle oleme uhked, tunnustades oma võimet sulanduda teise kultuuri?

Me ei ehita võõra usu templeid, ei ela getode või kogukondadena, ei paista välja. Me usume, et nii on parem. Aga kelle jaoks parem? Minejate või vastuvõtjate jaoks? Või meie kõigi kui eestlaste jaoks? Osa vastusest peitub veidras ebakõlas selle vahel, mida kollektiivne «eestlas-meie» hindab minejais ja iseendas. Kodumaal nimelt hinnatakse endaks jäämist, kohati agarusega, mida läänepoolsemas Euroo­pas nähti viimati 19. ja 20. sajandi vahetusel. Olgu, Balkanil üsna hiljuti.

Teisisõnu, eestlased paistavad otsivat kaitset maailma eest ega usu, et maailmal oleks vaja kaitset meie eest. Selle mõtte lühiühendusena saame ka, et me ei usu, et meil on vaja kaitset enda eest. Siin avaneb üks tänapäeva Eesti põhjapanevaid paradokse. Väljapoole oleme maailmakodanikud, sissepoole eestlased – mõlemat seejuures ülevõimendatult. Maailma suhtume rõhutatud empaatiaga, maailma vastassuunalist empaatiat (sundi Eestis teha asju, nagu maailm tahab) me naljalt ei talu.

Äraminejate kohanemisvõime on teatud mõttes ühe äraspidise jäämäe tipp. Veealuse osa moodustab jääjate mure minejate pärast – aga mitte niivõrd nende üksiksaatuste pärast, kuivõrd selle pärast, mida võiks nimetada «eestlas-meie» kollektiivseks maailma poole pööratud näoks. Meie renomee pärast maailmas. Me eeldame, et mingisugusel ürgsel tasandil on maailm meiega üks: meie tahame endaks jääda, teised tahavad endaks jääda. Meie välispidine panus on meie vaatepunktist eetiline, kui ta peegeldab seda, mida ise tahame. See annab meile alust uhkuseks. Vastavalt püüame maalt välja viia, nii nagu oskame, empaatiat. Midagi, mis meie poolt vaadatuna tundub sisseelamisvõimena. Mis eristab meid väljaspool Eestit neist, kes ei taha või ei oska samamoodi sisse elada.

Esmajoones eristab see meid Euroopas (aga mujalgi) muidugi moslemitest. Moslemid on teine äärmus, meie antitees. Nad on grupiviisilised mittekohanejad oma jumala, kommete, nahavärvi ja kõrge iibega. Iroonia, mida me samas vaevalt tähele paneme, on, et meil puudub pea igasugune ajalooline sellise sisserände kogemus. Ometi arvame end automaatselt mõistvat iga Lääne-Euroopa ühiskonna sisserände ja lõimeprobleeme, küsimata endalt, mille varal.

Tõik, et iga sajas rootslane on pärit Iraagist, tekitab väga paljudes eestlastes instinktiivse tahtmise panna mainitud rahvusenimetus jutumärkidesse. Sama instinktiivselt tunneme kaasa belglastele, kuuldes, et pool Brüsseli elanikkonnast on sündinud väljaspool Belgiat, enamik väljaspool Euroopat. Asjassepühendatud saavad loomulikult esmalt kaasa tunda valloonidele, kelle keelealasse Brüssel viimasel sajandil liikus – ning seejärel flaamidele, kellele Brüssel ajalooliselt kuulus. Või mida arvata Londonist, kus «valgete brittide» osakaal kahanes sel aastal esimest korda väiksemaks 45 protsendist?

Kahtlemata on integratsioon kõigis neis ühiskondadest terav probleem. Kuid meie segastes reaktsioonides on piisavalt iroonia ja ignorantsuse kihte õigustamaks küsimust, kellena me muretseme teiste pärast. Maailmakodanike või eestlastena? Eesti nooremad uusemigrandid kipuvad end pigem samastama nende keskklassist «valgete brittidega», kes praegu kolivad vastuvoolu Londoni värvilisematesse linnaosadesse. Linna mõiste ise on midagi, mis ajalooliselt on tähistanud mitmekesisust, sealjuures keskaegses Eestiski.

Peamine selles vastuolude puntras on siiski see asjatu kaastunne, isekas empaatia. Eestist lahkujad ei lähe kultuuridesse, mille määratlevad Eestisse jääjad. Nad lähevad ühiskondadesse, mis on kaua olnud liikumises, mis on ammu paljukultuursed. See, millega nad kohanevad, on liikumine ja paljusus. Väga vähesed neist (kui üldse) saabuvad uude elukohta rassistidest äärmuslastena – milleks neid mahajääjate maailmanägemine peaks loogiliselt kohustama.

Teatud mõttes on selline instinkti ja mõistuse kokkupõrge meisse ajaloo poolt sisse kodeeritud. Rahvusena, eestlaste kogumina, kaitseme (või arvame end kaitsvat) enda püsimist. Me näeme endale ohtu. Milleks muidu panna identiteet põhiseadusse? Riigina lähtume aga üleüldistest põhimõtetest – lootes, et Westfaali maailmakorralduse osana kindlustame endale hea käitumisega väljas õiguse korraldada sisemist ruumi oma äranägemise järgi.

Me ei pane samas tähele, et Westfaali suveräänsusgarantii mureneb, riigid sekkuvad üha enam üleüldisi väärtusi põhjuseks tuues teiste riikide siseasjadesse. Multikultuursus on siin selleks, et jääda, kui maailm edasi tahab liikuda. Vastupidises suunas, ajaloos tagasi liikudes jõuame jõudude tasakaalu ajastusse, kus maksabki jõud, nagu 1930. aastail ...

Veel irooniat: kuna lahkuvad nooremad ja võimekamad, jääb Eestisse vähenev, vananev elanikkond, kelle lootus identiteeti säilitada saab loogiliselt vaid kahaneda. Kelle ilmavaade peab seega nihkuma veelgi rahvusliku pooluse suunas, muutes maailmale jääva osa Eestis veelgi kitsamaks.

Üritus kaitsta eestlust maailma eest on muidugi nonsenss. Maailm oli, on ja jääb ning meil on teda vaja. Küsimus on pigem selles, et me kipume millegipärast probleeme nägema staatiliselt – poliitikat, majandust, eestlust – ning vastavalt otsima võimalusi paremaks paigalseismiseks.

Ometi muutub kõik meie eneste silme all. Eesti, mida põhiseadus kaitseb, pole sama, mis ta oli 20 aasta eest. 20 aasta pärast on ta jälle midagi muud. Paigalseisev Eesti saab olla vaid rahvuse reservaat, tolmu korjav kodu. See, mida tuleb kaitsta, pole mitte verepuhtus, nahavärv või õigekeelsussõnaraamat (kõik need on läbilõiked millestki elutust), vaid omakeelse inimväärse äraelamise võimalus omal maal. Ja need, kes teavad ja viitsivad, võivad kaitsta ka seda, mida Uku Masing nimetas keeletõeluseks – seda, millest eestlaseks olemine üldse tõukuda saab. Aga selle kaitse eeldab kaitstava mõistmist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles