Milleks meile eesti kirjandus?

Siurulasi aastal 1917 (vasakult): Henrik Visnapuu, August Gailit, Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kas me oleme oma ärkamisaegsete ootustega kirjandusele ajale jalgu jäänud või hoopis ajast ees, küsib kirjandusteadlane Sirje Kiin.

Mõtlesime, mida sõbrale kinkida. Ehk kingiks raamatu? Oh ei, ütles teine, tal on juba raamat. See vana nali kõlab täna väga aktuaalselt, ja seda kahes mõttes. Ühest küljest näitavad uuringud, et raamatute lugemine kahaneb pidevalt: iga viies meist pole viimase aasta jooksul lugenud ühtki raamatut, iga kolmas on lugenud vaid paari-kolme raamatut.

Teisest küljest loeme järjest rohkem tekste internetist ja kui mõtleme Raamatute Raamatu ehk elektroonilise lugemisaparaadi Kindle peale, siis piisakski juba sellest ühest raamatust, kus võib juba praegu lugeda vähemasti veerand miljonit köidet, lisaks kogu maailma ajakirjandust. Niisiis ei pruugiks paberile trükitud raamatute lugemise vähenemine tingimata tähendada seda, et kirjandust loetakse vähem, aga kahjuks näitavad uuringud ka siin langustendentsi.

Eesti lugeja eelistab juba ammu teatmekirjandust ilukirjandusele ja tõlkeraamatuid kodumaistele.

See aeg, kus kogu rahvas luges üksmeelset üht ja ainust eesti kirjaniku jumalikku teost, ei naase loodetavasti enam kunagi, sest see sai juhtuda vaid väga erakorralistes tingimustes (loe: vanglas).

Niisiis küsimus, milleks meile eesti kirjandus? Olgu ta siis paberil või ekraanil, milleks on teda meile täna veel vaja? Keelteoskus ju kasvab, üha rohkem loetakse kirjandust teistes keeltes, kus valik on rikkam.

Sellele eksistentsiaalsele küsimusele ei ole võimalik üheselt vastata, sest igal ajal, igal ühiskonnal ja igal inimesel on isesugused ootused ja vajadused, kuid kultuuriloolist kogemust üldistades võib esitada mõned võimalikud vastusevariandid.

Kuni 18. sajandi keskpaigani valitses Euroopas klassikalise kirjanduse mudel, mis oli valgustuslik ning ratsionalistlik. Kirjandusele esitati ühiskonna poolt mitmesuguseid kirjandusväliseid ootusi: et kirjandus peab rahvast harima, andma head eeskuju, kutsuma üles kõrgemate, vaimsete väärtuste poole, kujundama ideaale. Seda nimetatakse kirjanduse pedagoogiliseks ülesandeks.

Eesti kultuuriloos olid säärased rahvahariduslikud ootused kõige suuremad kahel rahvuslikul ärkamisajal, 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi lõpus, enne Eesti taasvabanemist. Kirjanikud kandsid nii rahvuslikku aadet kui vabaduse ideaali siis, kui venestamise surve oli kõige suurem ja lootus kõige väiksem.

Lydia Koidula kirjutas «Mu isamaa on minu arm» ja Hando Runnel kirjutas «Ilus, ilus, ilus on maa, mida armastan». Koidula ja Runnel täitsid omas ajas oma lugejarahva ootusi üsna sarnasel viisil ja rahvas vastas neile armastuse ja austusega.

Romantism tõi Euroopasse individualismi laine, mis kestab tänini. Saksamaal tegid 18. sajandi teisel poolel ilma «tormi ja tungi» luuletajad Herder, Goethe, Schiller jt, kes hakkasid kultiveerima täiesti teistsugust kirjanikuideaali: kirjanik peab eeskätt väljendama iseenda tundeid ja mõtteid, mitte täitma talle väljastpoolt peale pandud ühiskondlikke ülesandeid.

Kirjanik, kunstnik on erakordne isiksus, geenius, kellele on lubatud kõik, kaasa arvatud kõikvõimalike normide rikkumine, nii moraalsete kui sotsiaalsete eksperimentide tegemine. Ja see pole mitte ainult lubatud, normide rikkumine on tema kui geeniuseks olemise eeldus. Kunsti nimel oli ja on lubatud kõik, või peaaegu kõik.

Siiamaale vaieldakse näiteks selle üle, kas elusolendi tapmine kunsti nimel (filmi või etenduse tarvis) on eetiline ja lubatav või mitte. 19. sajandi lõpuks oli Euroopa kirjanduses kujunenud välja valitsev arusaam, et hea, õige kirjanik ei tohiks olla ühiskondlikult seotud, sest see ahistab tema loomingulist vabadust.

Romantiline kirjaniku-ideaal jõudis Eestisse suure hilinemisega. Alles 20. sajandi algul hakkasid Noor-Eesti kirjanikud Gustav Suits ja Friedebert Tuglas neid ideid Eestis juurutama.

Kirjanik kui erandlik isiksus tõusis laiema ühiskonna tähelepanu keskpunkti Siuru luuletajate sensatsiooniliste erootiliste ja enesekesksete luuletustega: Marie Under ja Henrik Visnapuu vapustasid ühiskondlikku moraali nii tugevalt, et toonased eesrindlikud pedagoogid nõudsid nende põletamist tuleriidal.

Siurulastele heideti ette täpselt samu asju, mida loeme praegu internetikommentaaridest praeguste individualistidest kirjanike kohta: et nad ei hooli üldse rahva raskest olukorrast, et keegi ei taha nii roppe asju lugeda, et nad peavad pidu katku ajal, et nad imetlevad oma naba, et nad rikuvad koolilaste moraali jne jne.

Miks on etteheited kirjandusele nii sarnased 1917 ja 2009? Kas saja aasta jooksul ei ole tõesti mitte midagi muutunud? Kas euroopalik individualismilaine pole poolteise sajandi jooksul suutnud meid ikka veel veenda kunstniku ja kirjaniku autonoomses geeniuses ja totaalses vabaduses eeskätt ennast väljendada?

On paraku tõsi, et Eesti ühiskonnas on tänini jätkuvalt elus sügavalt klassitsistlik arusaam ning ärkamisaegne ootus kirjandusele – et eesti romaanid aitaksid meil jõuda selgusele meie raskes lähiminevikus (Ene Mihkelson ongi seda teinud hästi ja sügavalt), et eesti rahva keeruline ajalugu leiaks kajastust kirjandusteostes (Jaan Kross, Mats Traat, Arvo Valton jt), et eesti kirjanikud kujutaksid oma teostes eestlaste kohanemisraskusi postmodernistlikult pihustunud väärtusmaailmas (Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu), et eesti kirjandus kujutaks ka eestivenelaste identiteediraskusi (Mari Saat, Andrei Hvostov jt) jne.

Omaette küsimus on, kas me oleme sääraste klassitsistlike ootustega ajast mitu sajandit maha jäänud või osutume äkki nüüd, totaalselt muutunud maailmas olevat hoopis ajast ees?

Minu isiklik romantiline teooria on, et just tänu meie keerulisele ajaloole võiks eesti kirjanduse (miks ka mitte poliitika) klassikaliseks missiooniks 21. sajandil kujuneda see, mida suur Euroopa oma pikaleveninud ja pihustunud individualismiga lootusetult kaotanud on: leida endas taas üles vaimne kese, identiteet, tuum ja sisu.

Niisiis, ikka edasi klassikaliste ideaalide juurde.