Eestis toimub võnkumine sotsiaalselt ja poliitiliselt terava teatri ning psühholoogiliselt veenva, tugeva näitlejaansambliga, igavikulisi küsimusi esitava teatri vahel. Kuid selle kõrval on veel huvitavat teatrit, mida teevad kas noored või sõltumatud tegijad.
Teatrist räägitakse ju hooaegade järgi, aastanumbri katkestus on pigem kunstlik. Üldistusi on üpriski vägivaldne teha, või siis on üldistus see, et eesti teatris on näha kunstilist mitmekesisust, publiku killustumist eri teatrite ja žanrite vahel ning arvamuste paljusust.
Seda kinnitab ka ajakirja Teater. Muusika. Kino iga-aastane teatrikriitikute ja -uurijate ankeet, kus palutakse märkida hooaja parim lavastus. Vaadates kokkuvõtet viimase viie aasta vastustest, selgub ootuspäraselt, et võidulavastuse aunimetus saavutatakse alla poole või isegi kolmandiku häältega (vastajaid eri aastatel 22–28, võidulavastust nimetati 7–13 korral). Jah, ega seda professionaalsete vaatajate häält pea võtma puhta kullana, kuid midagi see eesti teatri kunstilise palge kohta siiski näitab.
Kõige ühtsemalt peeti paar aastat tagasi «Ühtset Eestit» aasta parimaks lavastuseks – aga ka siis arvas nii alla poole vastanuist. Esikohtade puhul torkab silma üsna pidev rebimine NO99 ja Tallinna Linnateatri vahel. Viiest aastast kolmel on esikoha napsanud NO99, viimati «võitis» linnateater (Mladen Kiselovi lavastus «Amy seisukoht»). Mõlema teatri lavastused on enim mainitute seas pidevalt esindatud, kõrvale näpuotsaga Von Krahli ja Tartu Uue Teatri lavastusi.
Miks ma sellest väheloetud kultuuriajakirja teatriankeedist nii pikalt kirjutan? Sest need tulemused näitavad midagi eesti teatri olemuse kohta. Ehk siis toimub võnkumine sotsiaalselt ja poliitiliselt terava teatri ning psühholoogiliselt veenva, tugeva näitlejaansambliga igavikulisi küsimusi esitava teatri vahel. Muidugi pole see kahe poole vahel võnkumine ainult viimase aasta suundumus.
Liialdades ja üldistades võibki näha vastandumas nende kahe pealinna-teatri vaatenurka. On teada, et Tallinnast väljas asuvad teatrid jõuavad meediapildile pigem harva kui tihti, samas kui neist tõesti midagi säravat tuleb (näiteks Tartu Uus Teater), siis see leitakse ka üles ja tõstetakse esile. Eestis jääb jätkuvalt peale see igavikuliste küsimustega tegelev teater, mõtteviis «teater kui pelgupaik». Teise vaateviisina kerkib esile ja on pidevalt aktiivselt pildil NO99, aga seda muidugi koos mitmete teiste tegijatega, kes kajastavad meie tänapäeva elu, kasutades selleks etenduskunstide vahendeid.
Fookus noortel
Lõppevast aastast tahaksingi esile tõsta just neid veidi ääre pool tegutsejaid. Peavoolul on kõvema hääle tegemise võimalusi, neil on vahendeid reklaamiks, neil pole tavaliselt saalide täitumusega probleeme, kuigi peab rõhutama, et loomulikult jäävad ka suurtest teatritest mõned pärlid publikul märkamata, kriitikas kajastamata.
Täiesti eraldiseisvana ja mitte millegagi võrreldavana tõuseb aasta teatripildist esile Tallinnas Kaarli puiestee keldris pesitseva Cabaret Rhizome’i osavõtuteatri lavastus «Reiv». Mis on osavõtuteater? See on teater, kus vaataja pole mitte vaataja, vaid osavõtja. Sinu kui osavõtja hoiakutest ja käitumisest sõltub õhtu kulg. Jah, Cabaret Rhizome’i poisid (lavastaja Johannes Veski) on küll struktuuri ja tegevused läbi mõelnud, aga reivist osavõtjad mõjutavad kogu õhtut üsna tugevasti. «Reivis» toimubki reiv ehk pidu. Vali muusika ja alkohol. Tants ja trall.
Pidulisi veetakse mööda teatri ahtaid ruume, avastatakse isegi uusi nurgataguseid. Omamoodi irooniline on muidugi see, et tegijatel alkoholismikriitilisena mõeldud lavastus mõjub ehk enamiku jaoks mõnusa peoõhtu käivitajana. Aga nagu tegijad on ka öelnud, võimalik, et teatrit üldse tehaksegi selle 25 protsendi publiku jaoks, kes soovivad pealiskihist sügavamale hammustada. Igatahes kummaliste keldriasukatega tutvumise risk tasub end ära, «Reiv» ei ole üksnes labane jooming, vaid mitmetahuline ja küsimusi tekitav kogemus.
Kui «Reiv» on ehk eelkõige suunatud keskkooli lõpetanud noortele (kuigi mitte ainult), siis Anne Türnpu lavastus «Metsik urisev õnn» nuku- ja noorsooteatris on eriti nauditav kesk- ja põhikooliealistele (ning nende vanematele). Lavastus on teatri üldise kommertsvahu alla mattununa ehk ebaõiglaselt vähe tähelepanu saanud, kuid väärib teatriaasta üldpildis esiletõstu. Kui «Reivis» pead tõesti suuremal või vähemal määral osalema, et (noorte) pöörasust tunnetada, siis «Metsikus urisevas õnnes» ei pea sa midagi tegema, kuid pöörasus tungib üdini. Laval ei jutustata lineaarset lugu, vaid näidatakse hetki ja pildikesi teismeliste elust.
Samamoodi üdini tungis ka Türnpu teine lavastus «Kuidas müüa setot?» Taarka Pärimusteatriga. Mitteprofessionaalsed noored seto näitlejad räägivad neid puudutavast. Tulemuseks terav, jõuline, kriitiline pilk eestlase kuvandisse, teatraal-poliitiline lõuahaak. Teatri puhul on kõige tähtsam küsimus, miks mingit materjali just nüüd lavastada ja kellele seda teha. Enamikul juhtudel jäävad need küsimused saalis istudes vastuseta. Türnpu töid vaadates on need vastused olemas. Alati on selge, miks mingil hetkel on lausa möödapääsmatu üht või teist lavastust luua. Ja miks seda probleemi või küsimust peab lahkama just sellises vormis.
Mõneti etenduskunstide äärealadelt tahaks tähelepanu tõmmata ka tegemistele, mida teevad Erik Alalooga ja Andreas W (mõlemad on seotud Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunstide osakonnaga, on teinud performatiivseid etteasteid peamiselt Tallinnas Polymeri tehases, Cabaret Rhizome’is ja Kanuti Gildis). Nende lavastused – kui neid tinglikult niimoodi võib nimetada – on need, mis nad on. Nad ei püüa midagi tähistada (kuigi tähistamine ja tähendused on paratamatu kaasnähe). Nende tegevust võiks nimetada tehnoloogiliseks teatriks (aga mitte kõrgtehnoloogia, arvutimanipulatsioonide mõttes). Tervikliku elamuse pakkus nende viimane töö «Materjali vastupanu» Kanuti Gildi saalis. Laval näidataksegi materjali vastupanu. Kuidas erinevale survele paneb vastu savi või vineer, klaas või kivi.
Repertuaaripilt
Eelnev oli subjektiivne valik lõppeva aasta erilisematest teatrisündmustest. Kui aga vaadata repertuaaripilti tervikuna, siis torkab silma varasemast suurem soolo- ja monolavastuste hulk. Soololavastuseks on tavaks nimetada lavastust, kus etendaja on ühtlasi ka lavastaja, ta võib tantsida, laulda, mängida nukkudega. Monolavastuse puhul on täheldatav kõneldava teksti suurem osakaal ning lavastaja võib olla erinev. Ühel või teisel viisil tähelepanuväärsed soolo- ja monolavastused lõppenud aastal on Kertu Moppeli lavastatud ja Lauri Kaldoja etendatud «Lilled Algernonile» Rakvere teatris, Tiit Ojasoo lavastatud ja Rasmus Kaljujärve etendatud «Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp» NO99s, Jim Ashilevi etendatud ja lavastatud «Õhtute kollane tolm» Von Krahlis ning Tõnis Niinemetsa etendatud ja lavastatud «Ulg» Kanuti Gildi saalis. Kõik need on väärt vaatamist, neil on mingi oma asi ajada.
Võib-olla on monolavastust kui teatriliiki elavdanud teist aastat toimunud rahvusvaheline festival Monomaffia ning Eesti Teatri Agentuuri mononäidendite võistlus (kuigi võistlustekstide vilju näeme tuleval aastal). Eelnevate aastate kõrgetasemelistest monolavastustest meenuvad Andrus Kivirähki ja Tõnu Oja «Aabitsa kukk», Taavi Teplenkovi «Kõik on täis» ja Katariina Undi «Nisa», mis on tõestanud, et monolavastus võib olla populaarne ja edukas.
Repertuaari üldpildis hindan ka nüüdisaegse Euroopa näitekirjanduse vaikset hiilimist meie lavadele. Paari viimase aasta jooksul on lavale jõudnud näiteks norralase Jon Fosse «Üks suvepäev», hispaanlase José Sanchis Sinisterra «Viirastuste vaksal», sakslase Roland Schimmelpfennigi «Naine minevikust» ja venelase Pavel Prjažko «Õnnestunud elu». Angloameerika näidendite ülekaal meie repertuaaripildis on aga jätkuvalt (liiga) suur. Sooviksin avaramat vaadet ja pöörasemat katsetamist eri maade näitekirjandusega.
Vaade taha ja ette
Etenduskunstide poolest oli ülirikkalik aasta 2011 paljude festivalide ja väliskülalistega. Peaaegu kõik nähtu avardas kohalikku kultuuripilti, oli intrigeeriv ja inspireeriv. Kultuuripealinna aasta lõpus küsiti tihti, kas järgnev aasta toob kultuuripohmelli. Kas mõeldi selle all küllastumust ja tüdimust? Ei ole kumbagi märgata. Paljud festivalid jätkuvad ja ka kodumaiseid teatrisündmusi toimub nii palju, et ükski inimene ei jõua kõigega kursis olla. Siiski tunnen puudust erilistest projektidest, ühe- või mitmekordsetest aktsioonidest, nagu näiteks «Objekt 2011» (klaasmull Vabaduse platsil). Raamist väljas mõtlemist ei ole kunagi küll.
Järgnevasse aastasse kiigates pole mingit rahunemist märgata, ja seda vaatamata pidevale majanduslikule kitsikusele. Eestlased on ikka uskumatult visad – raha ei ole ega tule, inimesi ei ole ega tule, kuid kultuuri tuleb muudkui juurde. Järgmisel aastal alustavad vähemalt kaks uut mitme saaliga etenduskunstide näitamise kohta – Kultuurikatel ja Vaba Lava Tallinnas. Kes küll neid rohke (kvaliteetse) teatriga täitma hakkab ja kes neid saale külastama hakkab, ootan huviga. Esialgu pole ka teada, et mõni teater suletaks, seega koguseliselt peaks teatrikunsti vaid juurde tulema. Peaasi, et kvantiteet kasvataks ka kvaliteeti. Et tegijad teaksid, mida, miks ja kellele nad teevad.