Veiko Märka: kõik rongijuhid on piilupardid

Kui sa oskad rongi kinni pidada, siis varem või hiljem saad sa ka ühe väikese riigi presidendiks.

Lennart Meri

Äsja kirjastuselt Menu ilmunud Soome autori Peter von Baghi filmiraamat «Rongis» pakub palju huvitavat mõtisklemist maailma filmiajaloo rongi-, täpsemalt raudtee-esteetika üle. «Ükski liiklusvahend pole filmitegijaid niivõrd lummanud kui rong,» väidab von Bagh koguni. Ka Eesti filmiajaloos on rongidel märgiline tähtsus, ehkki mootorratastega nad võrdlust välja ei kannata.

Alustada sobib kõnekast faktist, et 1918. aasta jaanuaris, maailmasõja keerises, kukkus meie filmiloo alusepanija Johannes Pääsuke sõjaväerongi ülemiselt narilt nii õnnetult alla, et suri. Nii on mõjutanud rong meie filmindust varakult ka väljaspool võtteplatse.

«Rongi ja filmiga kaasneb puhas nauding, sama kehtib sõnade puhul: kui kirjutama hakkan, on tunne, nagu läheksin kinno või astuksin rongi,» kirjutab Bagh, innustades mindki. Ja veel: «Rongifilmina võib meelde jääda teos, milles rongi ei näidata kauem kui kümme minutit.»

Eestis pole ühtegi mängufilmi, kus rongi­stseen niigi kaua kestaks. Seetõttu saab rääkida kõnekatest rongifragmentidest, mitte tervikutest.

1. «Suvi» (1976, režissöör Arvo Kruusement)

Filmi keskmes on kaks rongiga Venemaalt kojusaabumist, mis erinevad teineteisest nagu öö ja päev: Tootsi (Aare Laanemets) ja Kiire (Margus Lepa) oma.

Toots hüppab kenast vagunist graatsiliselt maha, aitab lahkelt köstril rongi pugeda, tervitab jaamakorraldajat, annab iga liigutusega mõista, et rongireis on talle enesestmõistetav ja lihtne toiming.

Kiir komberdab koju jõudes välja pagasivaguni kitsukesest avast, paljaks varastatud, haige, masenduses, ebamugavast reisimisasendist kangete kontidega. Osa asju, näiteks hinnalise špatsiirtoki, on ta lihtsalt kaotanud, näidates oma rongis toimetuleku oskamatust eriti ilmekalt. Rong on proovikivi, mis paneb kindlalt paika mõlema mehe läbilöögivõime – sealhulgas ka südameasjades. Von Bagh kirjutab rongist ja filmist, et mõlemal juhul on tegu nii liikumise kunsti kui oskusteabega. Toots valdab nii kunsti kui teavet, Kiir absoluutselt mitte. 

Raudtee-eetika (esteetika muidugi ka) on filmitegijate panus, Lutsu jutustuses on rong lihtsalt enesestmõistetav liiklusvahend. Rong on «Suves» ka seiklus. Film algab Tootsi koduteekonna kujutamisega kaardil liikuva rongi abil. Aga eks ole ka Kiire sõit omamoodi ekstreemne seiklus. «Mis tead sina, sitavares, geograafiast!» võib Georg Aadniel vennale suureliselt vastata, kui see küsib, mitut linna ta oma reisil nägi.

2. «Mis juhtus Andres Lapeteusega?» (1966, Grigori Kromanov)

Ühises kupees on sõjast demobiliseeritud Lapeteus, Kaartna, Roogas, Põdrus, Haavik ja Pajuviidik veel monoliitne pere: loetletakse mööduvate jaamade nimesid, tehakse nalja, räägitakse optimistlikest tulevikuplaanidest.

«... ka rongiaknast avaneb omamoodi valge lina. Siseelu ja välise taju ühtsus,» kirjutab von Bagh. «Lapeteuses» avaldubki mööduv lumine maastik sellise valge linana – saab tõesti rääkida rongiesteetikast, mitte -eetikast nagu Eesti filmides reeglina.

Rong on viimane turvalisuse ja kaitstuse kants enne elumere torme, kuigi formaalselt on tegu võiduka kojutulekuga ning sõda on möödas. Juba Balti jaamas rongist maha tulles tekib Kaartna ja Lapeteuse suhetesse esimene mõra. Ilma rongijuhi ja sõiduplaanita läheb elu omapead organiseerimine raskeks. Lapeteus mandub ideelis-moraalselt ning lõpetab kurvalt: sõidab purjuspäi surnuks oma sõbra. Rong vastandub autole: esimene on üksmeelse sõbraliku kollektiivi vormimise paik, teine väikekodanliku tühjuse ja individualismi sümbol.

3. «Detsembrikuumus» (2008, Asko Kase)

«Ma ostsin rongipiletid ära! Pariisi!» teatab Tanel (Sergo Vares) võidukalt. «Aga meil ei ole ju raha!» kohkub Anna (Liisi Koikson). Selgub, et mees on tema kasuka maha müünud. Kergemeelsed noored on lõbureisi nimel nõus loobuma praktilistest vajadustest ning asuvadki teele, kuid vahele segab juhus. «Peatage rong! Mu mees jäi maha!» ahastab Anna väljuvas rongis ning tõmbab hädapidurit, et koos abikaasaga punaste mässajate lõksu langeda.

Filmi tegevuse üks keskkoht on Balti jaam. Seal paljastavad mässajad oma lootusetu lolluse: selle asemel et veenda rahvast enda poole üle tulema, lastakse esimesel ületulijal kõigepealt tappa teedeminister ning seejärel lastakse talle endale kuul pähe. Vaataja veendub, et meie transpordi tuiksoon on langenud idiootide kätesse.

Rong sisendab ohutunnet. Mässajad saabuvad Eestisse salaja, hüpates liikuvalt rongilt maha. Rongiga, maskeeritult kaob lõpuks nende juht (Mait Malmsten). Ühte reamässajatest innustab raudteelase karjäär kommunistlikus Eestis: «Ma ütlen sulle: vähemaga kui jaamaülema koht ma ei lepi!».

Tanel ja Anna aga hülgavad teisel katsel viimasel hetkel üksmeelselt Pariisi-rongi ning jäävad kodumaale, sest siin on ees palju loovat riiklikku ülesehitustööd. Verine ülestõus on nende kergemeelsusele surmahoobi andnud, paljastanud rongide petliku palge.

4. «Soovide puu» (2008, Liina Paakspuu)

Nagu enamikus siin käsitletud filmides, näeme rongi kui jõulist esteetilist kujundit juba avakaadrites. Keset raudteed, läheneva rongi ees, suudlevad kaks eluheidikut. Hiljem jätkavad nad amelemist perrooni all – paigas, kuhu Eesti kineasti kaamera reeglina ei ulatu. Rong jõuab jaama, sellest väljub kahe raske kohvriga uje maaneiu. Rong on tema lähenemisvahend mitte eriti suurte soovide täitumisele pealinnas – hea töö, mõistev poiss-sõber.

Liina (Elina Pähklimägi) pole «maalt ja hobusega», vaid maalt ja rongiga, kuid sisulist vahet pole. Seda ei jäeta osatamata töö­vestlusel pangas, kui Liina ütleb: «Ma tulin alles maalt. Rongiga». Talle soovitatakse sarkastiliselt: «Teate, preili. Vaadake parem, mis kell see rong maale tagasi läheb.»

Liina ei vaata. Ta pole enam see naiivne ja kartlik plika, kes rongist õieti mahagi tulla ei osanud.

5. «Inimene, keda polnud» (1989, Peeter Simm)

Imbi (Katri Horma) põhimõtteliselt olematu identiteedi alguse ja lõpu määratleb raudtee. Tüdruku esimesed mälestused jaamast, isast ja onust. Lapselikult muretu sõit käsidresiinil, ekstsentrilise onuga hullamine. Siis kaob raudtee filmist, et lõpus uuesti naasta. Kõigepealt armastatud Tarmo küüditamine. Siis meeleheitlikult küüditatute rongile järele jooksev poisike. Lõpuks kühveldavad räpastes riietes Imbi ja poisike sütt (ilmselt veduritele).

Kuigi filmi algus ja lõpp asuvad vastandlikes taustsüsteemides, ühendab neid rongide anonüümsus. Selle filmi rongid tulevad ja lähevad, nad ei liida inimesi ega lahuta, ei vii kedagi kusagile, ei paku mõnusat puhkust ega genereeri uusi ideid. Rongide anonüümsus võimendab Imbi anonüümsust.

Film andis Prantsuse väljaandele Libération alust kõnelda režissöör Peeter Simmi «lootusetust jultumusest, millega ta rongipoeesia klahve sõrmitseb».

6. «Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)

Eesti filmides on seaduseks, et kui keegi hullupööra rõõmustab, mürab või tantsib, järgneb sellele kohe õnnetus. Järgitakse truult pietistlik-vennastekoguduslikku kultuuritraditsiooni, mis igasuguse patuse lõbu ja lusti karmilt hukka mõistis. Suurepärane näide on «Nimed marmortahvlil», kus sõjaväljalt koju pöörduvad koolipoisid soomusrongi katusel jooksevad, huilgavad ja end muidu lapsikult ülal peavad. Ära hõiska enne lõpp-peatust!

Karistus on karm: peaaegu kõik nad lastakse maha. Väärib rõhutamist, et kõik need, kes rongis korralikult käituvad, jäävad ellu.

Tähtis roll on filmis Tartu raudteejaamal, kus Henn Ahas (Priit Võigemast) puutub esmakordselt kokku punaste tooruse ja alatusega, aga ka vapra soome hõimuvennaga. See muudab otsustavalt tema väärtushinnanguid.

7. «Pimedad aknad» (1968, Tõnis Kask)

Teivasjaamas ootab tütarlaps rongi, käes müümata jäänud paberroosid. Ta on ilus, aga kurb ja vaene. Tema kõrval seisab saladuslik noormees.

Saabub rong. Kõik reisijad on tõsised, tumedates riietes nagu tuleksid matuselt või läheksid sinna. Istutakse kõledas, ukse ja akendeta kaubavagunis. Vagunist moodustub ängistava Saksa okupatsiooni sümbol. Murelikud, kuid kindlameelsed maainimesed vastanduvad teravalt linnaelust rikutud Tallinna litsidele, kes Saksa ohvitseridega ringi hooravad. Räägitakse nappi, kuid paljuütlevat teksti. I: «Mis nüüd tuleb?» II: «Veel ei tule midagi.» III: «Jaam tuleb.»

Jaam (Tallinn-Väike) on koht, kus ristuvad okupantide ja ohvrite teed. Viimased kooritakse vaevaga hangitud söögipoolisest halastamatult paljaks («Võtavad ära! Jälle võtavad kõik ära!»). Samas näeme ka nupumeest, kes pärjaks maskeeritud suitsuvorstirõngaga segamatult läbi röövlite aheliku marsib. Niisiis: reisijad kui ühiskonna mudel, läbilööjad ja õnnetusehunnikud, Tootsid ja Kiired.

8. «Taarka» (2008, Ain Mäeots)

Nii nagu setude ajalugu on erinenud teiste eestlaste ajaloost, nii erineb rongi käsitlus setuainelises «Taarkas» täiesti Eesti filmi üldisest raudteeparadigmast. Viimases on rong suhtlemise, karastumise või lihtsalt liikumise sümbol. «Taarkas» on raudtee tsivilisatsioonikatku külvaja, idüllilise taluühiskonna hävitaja. Mittesetust jaamaülem («Teie olete ka setu?» – «Jumal hoidku, ei!») vägistab Taarka tütre Tato (Riina Maidre), kes, tõsi küll, on juba Tartus õmbluskoolis hukka läinud ning oma rahva pärimust põlgama hakanud. Tehnilise progressi võikust tunneb ka Taarka (Siiri Sisask) omal nahal, kui jaamaülem (Toomas Lõhmuste) teda vagunisse aitamise ettekäändel tagumikust käperdab ja selle eest kõrvakiilu saab.

Kui setudele toob tossav raudruun kaela vaid häda ja õnnetust, siis Tartu tantsukoguja Anna Raudkats (Helina Merzin) kogeb just rongis vaimset kirgastust. Handsapudelist rüüpamise järel kangastub talle kogu «Tuljaku» tantsuseade. See on eesti filmi võimsaim rongivisioon.   

9. «Jüri Rumm» (1994, Jaan Kolberg)

Rummu Jüri (Hannes Kaljujärv) üheks sangariteoks on rongirööv. See läheb tal ütlemata libedalt korda, hirmunud ja tahtetu reisijatepere on kerge saak. Nende kujukaks võrdluseks on lambakari lahtises vagunis, millest Rumm läbi murdma peab, et inimlambad rahast ja väärtasjadest puhtaks teha. Vähesed vastuhakkajad (rahavaguni valvurid) visatakse liikuvast rongist välja nagu kommipaberid.

1990. aastate eesti mängufilmis, osalt hiljemgi, valitses raudne reegel, et naist tuleb kujutada primitiivse, loomaliku olendina, kelle osaks on ainult mehele vastu kõrvu anda või talle kaela langeda. Naine kui mõistuseta objekt vilksatab ka «Jüri Rummu» rongiröövi­stseenis, kus ühtlasest lambakarjast eristub kena näolapi poolest neiu Elisabeth. «Tahaksid tulla koos minuga?» teeb Rumm armuliselt ettepaneku. «Ei.» – «Kahju, ise tead.» Rumm kehitab õlgu ja kaob, mispeale Elisabeth talle lolli näoga järele vaatama jääb, sest Jüri Rumm on ju vastupandamatu.

10. «Ma pole turist, ma elan siin» (1988, Peeter Urbla)

«Tallinn, sa vana hoor, ma jätan su maha!» manab eestimeelne boheemlasest katlakütja Kramvolt (Lembit Ulfsak). Ning siseneb rongi, vaimse puhastuse sümbolisse. Hüvastijätuks viskab ta rongiaknast välja oma viimase paberist volditud loomakese, rõhutades senise elu lõppu.

Puhastus jääb siiski üürikeseks. Õige pea toob rong mehe tühjast suvilast Tallinna tagasi. Siin on toimunud mõningaid muutusi. Seik, et tundmatu noormees jookseb sinimustvalge lipuga ringi just Balti jaama tunnelis, migrantide ja ostuhullude peamises Tallinnasse imbumise kohas, lisab aktile kaalukust.

*

Veel üht-teist. Rong on bolševistlikul Venemaal vaevlevate eestlaste unistuste sihtpunktiks tummfilmis «Tšeka komissar Miroštšenko» (1925). Esimesel korral vangistatakse insener Karl (Kalju Raag) otse päästva vaguni uksel. Teine kord läheb õnneks. Rong toob üle Eesti piiri ka omade seas põlu alla sattunud komissari (Mihkel Lepper) ning annab võimaluse patud oma eluga lunastada: ta hüppab õigeaegselt kuuli ette, mille raevunud konkurent tulistab Karli armsama Agnese (Valentine Vassiljeva) tapmiseks.

«Valgus Koordis» (1951) kordab (faktiliselt küll ennetab) «Andres Lapeteuse» rongieetikat. «Veel kaks käänakut ja ma olen kodus!» rõõmustab Paul Runge (Georg Ots). Kui ta rongilt maha astub, ei liigu asjad aga enam sugugi nii libedalt edasi kui vagunis sõber Kolja Vorobjoviga kaunitest kodunurmedest laulu lüües ja naisreisijaid võludes. Runge saabumine jaama ning kohtumine vanade tuttavatega meenutab Joosep Tootsi «Suves» – mõlema pea on tulvil optimistlikke plaane põllumajanduse edendamiseks kodukandis.

Puhtalt esteetiline on rongi käsitlus «Metskannikeste» (1980) ekspositsioonis. Näeme tukkuvat Tõnu (Arvo Kukumägi), kelle põsk vastu vaguniakent huvitavalt deformeerub. Ta pole ainus magaja, neid on peaaegu terve vagunitäis. Samas kumab uniste laugude tagant rahutuid pilke (on aasta 1947). Varsti Tõnu tõuseb ja läheb rongi tualetti ennast korrastama, aga ka püstoli korrasolekut kontrollima. Rongipuhkus lõpeb, aeg on tegutsema asuda.

Muusikafilmis «Šlaager» (1981) käsitleb rongides piletita sõitmise valulist teemat ansambel Rock Hotel palaga «Jänese Boogie».

«Georgicas» (1998) läheb väike poiss läbi rongivagunite ning vaatab sisse kupeedesse. Alasti noored neiud viipavad talle kutsuvalt (1990. aastate kohaselt olid naised Eesti filmides alamolendid, meestele vaatamiseks ja valimiseks valmis pandud). Kuid poiss on veel väike, oma ema seksimas nägemine ehmatas ta tummaks ning uksed suletakse. Poiss ei jõua kusagile, rong on lõputu. Veel sürreaalsemaks teeb stseeni asjaolu, et pole kindel, kas rong sõidab või seisab.