Peatoimetaja Kalle Muuli kirjutab Õpetajate Lehes pedagoogide palgamuret kommenteerides, et kui riik tahab õpetajatele korralikku palka maksta, tuleb rahval ka rohkem maksu maksta.
Kalle Muuli: palk ja maks
21. detsember 2012, 13:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi veel täna, kõigest kümme päeva enne uue aasta algust, ei leidu terves Eestis ilmselt ühtki inimest, kes oskaks täpselt öelda, kui palju õpetajate palk mingis konkreetses koolis suureneb, ehkki terve 2012. aasta on hariduselu keerelnud õpetajate palganumbri ümber.
Ei tea seda haridusminister, vallavanem, koolidirektor ega ammugi mitte õpetaja, kuigi lugematud arutelud, konverentsid, seminarid, seaduseelnõud ja reformikavad on vähemal või suuremal määral olnud seotud õpetajate palganõudega, mis kerkis kõige teravamalt esile märtsikuise üldstreigi ajal.
Paraku lõppes streik konkreetse kokkuleppeta. Õpetajad nõudsid viiendiku võrra suuremat palka, haridusminister lubas vastuseks küll palgatõusu aastal 2013, kuid summat targu ei nimetanud. Nii läksid õpetajad taas tööle tundega, et streik oli edukas ja täitis oma eesmärgi, tegelikult aga jäid kõik otsad ripakile – probleemi lahendamine lükati lihtsalt edasi, ilma et probleemi lahendajad oleksid end kindla numbriga sidunud.
Sügisel, pärast tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmist lubas minister, et õpetajate palk tõuseb keskmiselt 11 protsendi võrra. See oli streiginõudest küll poole väiksem summa, kuid siiski suur asi ajal, mil riigiametnike palgad tõusevad poole vähem. Riigieelarves suurenes õpetajate palgaks ette nähtud summa paraku mitte 11, vaid kõigest 4,7 protsendi võrra. Ehk siis sama palju kui teistel riigipalgalistel. Ülejäänud 6,3 protsenti, mis üheteistkümnest puudu jääb, tuleb haridusministeeriumi kava kohaselt leida n-ö sisemiste reservide arvelt, näpistades natukesehaaval siit-sealt, aga mõistagi ikka muude hariduskulude arvelt.
Kas see oligi see, mida streikijad tahtsid?
Kahtlen väga. See 4,7 protsenti, mida valitsus riigieelarvesse õpetajate palgareale lisas, on ju hinnatõusuga enam-vähem ühel pulgal või sellest koguni väiksem, eriti kui silmas pidada elektrihinna järsu kallinemise mõju. Mis tähendab, et isegi kui õpetaja palganumber veidi suureneb, siis reaalpalk jääb samaks või halvemal juhul isegi väheneb.
Ülejäänud 6,3 protsendi suurune palgatõus on nagu Jürgen Veberi silmamoondustrikk. Säärane raha ümberjagamine tuleb laitmatult välja ametniku arvutis, aga tegelikus elus ei taha see kuidagi õnnestuda. Haridusministeeriumil on tükk tegu, et otse riigieelarvest õpetajate palkadeks ette nähtud raha ikka õpetaja taskusse jõuaks. Kuidas siis veel tagada seda, et näiteks täienduskoolituse süsteemi muutmisest teoreetiliselt tekkiv palgakasv kohe 1. jaanuarist ka praktiliselt õpetaja palga osaks saaks?
Kardan, et kui mitte enamikku, siis väga paljusid õpetajaid ootab uue aasta esimesel palgapäeval ees suur pettumus. Elektriarve on varasemast kaks korda vägevam, aga palganumber enam-vähem endine. Terve aasta on oodanud õpetajad palgatõusu, terve aasta on neile ka pidevalt midagi lubatud, aga tulemus, mis väljendub õpetajate pangaarvele laekuvates eurodes – mitte eelarvestajate Exceli tabelites –, ei kannata tõenäoliselt trükimusta.
Kui see nii läheb, on esimene patuoinas muidugi haridusminister Jaak Aaviksoo. Mõnes mõttes on see ka õige – õpetajale maksab palka riik ning omavalitsustele ja koolidirektoritele on siin raske midagi ette heita, isegi kui nad õpetajatele riigi poolt ette nähtud palgarahast mõne sendi mõneks muuks tarbeks kulutavad. Ministri ja riigi asi on kord majja lüüa.
Aga ma olen ka kindel, et Aaviksoo sõimamisest pole õpetajate palgaprobleemi lahendamiseks raasugi abi. Haridusminister on terve aasta siiralt ja energiliselt proovinud õpetajate sissetulekuid suurendada ning teinud selleks enam-vähem kõik, mis teha saab. Ta on üks väheseid valitsuse liikmeid, kes tõesti mingeid hädavajalikke reforme üritab läbi suruda, aga jookseb kogu aeg justkui vastu nähtamatut kummiseina.
Muidugi on valitsuse juhtival erakonnal raske lubada väiksema koalitsioonipartneri ühel kõige silmapaistvamal ministril olla edukas ajal, mil juhtpartei enda reiting kivina kukub. Aga õpetajate palgatõusu ei pidurda kindlasti ainuüksi haridusministri kuulumine „valesse” erakonda. Riigieelarve on miinuses ja õpetajatele sündsa palga maksmiseks pole lihtsalt raha. Ma ei räägi siin 11 protsendist ega ka 20-st, vaid palgast, mis oleks võrdväärne vähemalt ministeeriumis töötava spetsialisti töötasuga, sest hea õpetaja on ju täpselt samasugune spetsialist nagu korralik ametnik.
Aga raha pole. Ja seda ka ei tule, kuni valija ühe ja sama suuga ütleb, et õpetajale tuleb maksta suuremat palka, aga maksukoormust ei tohi suurendada. Kui me tõesti tahame õpetajatele korralikku palka maksta, siis tuleb uuel aastal hakata koos palgatõusuga rääkima ka maksutõusust. Väikseid makse ja õpetajatele suurt palka – neid kaht asja korraga ei saa.