Riigikogu liige Eiki Nestor (SDE) kirjutab, et kuni iga esimees saab riigikogu komisjoni ukse talle sobival hetkel mürtsuga kinni lüüa, püsib ka teadmine parlamendist kui kinnisest klubist.
Eiki Nestor: praokil ustega parlament
/nginx/o/2018/10/19/11510998t1he180.jpg)
21. detsember 2012, 12:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näikse nii olevat, et demokraatia toimimine pakub huvi alles siis, kui asjad päris untsus on. Siis suudame meelt avaldada, valjusti ütelda ja mõtelda, ümarlaudade taha koguneda. Prooviks vahelduseks demokraatiaga tegeleda arutleval moel, et kuidas oleks parem.
Olen veendunud, et soov teha poliitikat suletud uste taga on lollide lohutus. See ei ole nüüdisaegses ühiskonnas lihtsalt võimalik. Siit ka kõik need kaasamise head tavad, mis loetuna on puhtad ja selged, aga tegelikus elus tulevad välja mustrilised.
Olgu kohe öeldud, et järgnevat ei saa järgida sellise töötegemise juures, mis on kaetud mingi taseme templiga. Näiteks julgeoleku huvides. Vaatluse all on päris tavapärane parlamendi töö seaduseelnõudega, millest osa on avalikud juba varem, aga mis riigikokku jõudes poolenisti varju poevad. Huvilisel pole keeruline kodulehelt tulevaste seaduste käekäiku jälgida: eelnõu, seletuskiri, muudatusettepanekud, lõpptulemus. Kättesaamatuks jääb aga see, miks tulemus on just selline, nagu ta on. Seda seepärast, et eelnõuga riigikogu komisjonis toimuv pole avalik.
Esmapilgul näib kõik väga lihtne. Komisjoniistungite internetti üles riputamine ei nõua ju suurt vaeva, aga võimaldaks kõigil arutelusid jälgida. Näen siinkohal tõusmas suurt ja hoiatavat parlamentaarset näppu ja sellel liigutusel on tõsised põhjused. Poliitikutel (ja mitte ainult Eestis) on kaasasündinud komme kasutada erinevat sõnavara sõltuvalt sellest, kas kaamerad töötavad või mitte. Väljapeetum on jutt siis, kui ta ka valijateni juhtub jõudma, otsekohesem siis, kui see seinte vahele jääb.
Nii tekib oht, et lisaks avatud komisjoni istungitele tekivad veel igasugused, mitteametlikud taga-, töö- ja mis iganes toad, kus asju aetakse lahtiste kaartidega. Seetõttu näeb ka parlamendi kodukord ette kinniseid istungeid, et need oleks asjalikud ega oleks suunatud valijate noolimisele. Seda ohtu eitada oleks rumal, teisalt jälle paistaks siis nii mõnegi saadiku «ettevalmistuse tase» paremini välja. Aga siinkohal pole selline avatus peamine.
Olulisem on, et seaduseloome ei oleks kinnine klubiüritus, kuhu mittekandideerinutel ja mittevalitutel pole asja. Neid, kes tahaksid kaasa rääkida, on küll ja veel.
Ka praegu saavad kodanikuühendused komisjonide tööst osa võtta, kuid see sõltub ausalt öeldes juhusest ehk, seaduse keeles, komisjoni esimehe kutsest. Olen olnud komisjoni istungil, kus kutsutud koos saadikutega asju arutavad ja isegi teksti koostavad. Olen olnud istungil, kus kutsutud oma suud puhtaks rääkisid ja asjad pakkisid, kuna esimees teatas, et nüüd hakatakse hääletama. Mõnes komisjonis on koostöö vabakondadega tavaks, mõni esimees kardab neid nagu tuld.
Valitsusel on kaasamise reeglid olemas ja eelnõude seletuskirjast saab lugeda nii tehtud ettepanekuid kui langetatud otsuseid. Ettepaneku esitaja saab näiteks teada, miks valitsus eelnõu algatajana tema ideed ei toetanud. Enamasti jääb aga saladuseks see, mida seadusandja tema ettepanekust arvas.
Teisalt on valitsusel lihtne kaasamise heast tavast mööda hiilida. Seda tehakse siis, kui võib eeldada, et eelnõu kooskõlastamine on vaevaline ja leiab rohket vastuseisu. Siis on tema esitajaks valitsuse palvel hoopis valitsusliitu toetavad fraktsioonid. Kaasamise reegleid pole sel juhul vaja täita, sest eelnõu algatamine on rahvasaadikute püha õigus.
Selliseid näiteid võib tuua hulgi, eriti tööseaduste puhul, kus algatamise «koorem» on riigikogu õiguskomisjoni enamuse kanda, kuigi eelnõu tegelikuks autoriks on valitsus. Ja ei mingit kaasamist või kuulamist või küsimist.
Soovimata rikkuda komisjonide istungite töist meeleolu, saab istungid kodanikuühendustele lihtsalt avada. Igal komisjonil on kodanikuühiskonnas omad koostööpartnerid. Nii peaksidki üle-eestilised tunnustatud ühendused saama sisuliselt alalisteks komisjoni liikmeteks koos sõnaõigusega.
Nad peaksid igal reedel saama komisjonide järgmise nädala päevakorra ja arutlusele tulevad eelnõud koos arvamuste ja muudatusettepanekute tabeliga. Täpselt sama info saavad ka komisjoni liikmed. Kodanikuühendustele tuleb anda õigus tulla ilma kutseta komisjoni istungile.
Kuni riigikogu komisjonide uks on vaid praokil ja iga esimees saab sobival hetkel selle kinni lüüa, jääb teadmine parlamendist kui kinnisest klubist püsima. Kui koostöö saab pidevaks, ei pea ka praegune põhiseaduskomisjoni esimees pelgama, et mingid hartalased jääkeldrist võiksid tarida parlamendile antud volitusi enda poole.