Kas riigi tagant varastamine on patt või mitte, sõltub riigist. Ma ei räägi seadustest, need on varguste suhtes üsna ühtemoodi seisukohal, ainult karistusviisid ja -määrad erinevad. Aga sõltumata sellest, kas varas riskib käe maharaiumise, vangla, pagendamise või rahatrahviga, ja olenevalt riigi ja inimese suhetest on hoiak ühiskatlast varastamise suhtes erinev, et mitte öelda vastakas. Ja sellest sõltub, kas teo kordasaatja on tehtud mees või hukkamõistetu.
Probleem tekib siis, kui ühe süsteemi väärtustega harjunud inimesed teise väärtussüsteemi satuvad.
Nõukaaegsetest väärtushinnangutest kantuna (kes ei oska riigi tagant varastada, on saamatu) riigilt üle 40 miljoni krooni pensioni välja petnud RAS Ookeani ja selle eelkäija, firma Eesti Kalatööstus laevadel sõitnud meremehed on nördinud ega saa aru, miks neile süüdistus esitati. Kui kasuahnus kõrvale jätta, siis täitsid nad võltsdokumente ostes n-ö sotsiaalset tellimust – tegid, mida neilt oodati, näitasid, et ka nemad on «tegijad». Väärtused jõudsid aga muutuda kiiremini kui kuriteod aeguda.
Et väärtused sama kiiresti teistpidi muutuma ei hakkaks, on võti nendessamades põhjustes, miks suhtumine vargustesse riigikorrati erinev on – riigi ja inimeste suhetes. Kui riik on inimesest lahus, kui inimene ei saa aru, mis ja miks toimub, kui ta tunneb, et riik teda, töötegijat, ära kasutab, on alati oht, et inimene hakkab ära kasutama riiki.