Kõige rohkem kolitakse uude kohta elama perekondlikel põhjustel ehk näiteks atraktiivse elupartneri pärast, mitte aga töö tõttu, kirjutab ühiskonnateadlane Mare Ainsaar Postimehe arvamusportaalis.
Mare Ainsaar: naiste lahkumine on märk headest aegadest
20. detsember 2012, 12:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Regionaalne pruudiprobleem on kahtlemata olemas. Riigi peale kokku on noorte meeste ja naiste suhe praegu suhteliselt tavapärane, aga asjaolu, et leidub piirkondi, kus 20-34 aastaste meeste arv ületab kahekordselt naiste, arvu ei tee elukaaslase leidmist kindlasti mitte lihtsaks.
Tänapäeval ei ole olukord muidugi nii lootusetu kui 10 aastat tagasi, sest suhtlusvõrgustikud vähendavad kilomeetrite mõju ja vahva noor inimene maal võib hea tahtmise korral leida endale ohtralt virtuaalsõpru, aga eks päris partneri leidmine on keerulisem. Kui elad külas, kus 20 kilomeetri ümbruses ei ole mitte ühtegi sinuealist, on juhuslikult kokku saamine arusaadavalt keerulisem ja kallim.
Lisaks kvantiteediprobleemile rõhutavad paljud kvaliteeti. Möödas on need ajad, kui piisas, et oleks lihtsalt mees või naine. See on asendunud arusaamaga, et «pigem juba üksi kui häda kaelas».
Eesti naised on, võrreldes meestega, õpihimulisemad ning kärmemad reageerijad oludele. Naisi ja mehi sünnib nii linnas kui maal ikka proportsioonis 105 meest 100 naise kohta. Hiljem koonduvad naised õpi- ja töökohtade ümber linnadesse ja linnalähedale maale, sest maal ei ole tööd, tegevust ega «õigeid» mehi. Mehed kurdavad, et ei ole naisi.
Võib väita, et meeste suremus on raskete aegade indikaator ja naiste ränne, hea elu märk. Kui nooruses minnakse linna, siis pereloome eas tullakse maale ka tagasi. Lasteaiad, koolid, töö, arstid, poed tulevad noore pere elukoha valikule kasuks.
25 aastat tagasi püüti naisi maale meelitada naistele sobivate töökohtade loomisega, praeguseks on see muutunud pigem majanduspõhiseks iga firma oma otsuse tegemise kohaks, mida ei saa ette heita.
Isiklikult ei usu ma üleskutsetesse «kõik naised maale», sest maa täitmine inimestega ei saa olla eesmärk iseenesest, inimestel peab olema seal ka midagi asjalikku ja mõttekat teha.
Aga võiks siis toimetada eesmärkide varjus «maa naisesõbralikumaks», «mehed atraktiivsemaks».
Arvestada tasuks ka asjaoluga, et kui see ei õnnestu, tulebki Eesti tulevikuks pidada linnriiki, kuhu alles jäänud vähesed inimesed koonduvad.
Eesti üldisemaks probleemiks on vähenev rahvaarv. Kui inimesi jääb vähemaks, siis mõned piirkonnad jäävadki tühjaks. Seda suunda illustreerivad need sajad inimesteta külad, mis on rahvaloenduste vaheajal juba tekkinud.
Ühtlasi suureneb regionaalne konkurents inimeste pärast. Ei ole midagi parata, kui selles konkurentsis on kaotajad ja võitjad. Piir kaotajate ja võitjate vahel ei ole siiski alati linn/maa piir, sest ka linnade seas on kaotajaid ning maakohtade seas võitjaid.
Inimeste elukohavalikuid määravad nii elukeskkond kui juba seal elavad inimesed. Kohalike inimeste rolli ei saa alahinnata, sest tegelikult näitavad rändeuuringud, et kõige rohkem vahetatakse elukohta mitte töö, vaid perekondlikel põhjustel. Atraktiivne elupartner on suur jõud nii sise- kui välisrändes, mis paneb inimesi liikuma. See liikumine võib toimuda muidugi igas suunas.
Postimehe arvamusportaal küsib eile ja täna asjatundjatelt, kuidas lahendada olukord, kus viljakas eas naised kolivad linna või isegi raja taha, kuid mehed jäävad maale – värsketest rahvaloenduse andmetest ilmnenud nn pruudipõud.