Jarmo Mäkelä: millest puudus, sellest jutt

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Kaua aega tagasi sündis erakonnas Kokoomus väike, remondimeeste nime all tuntud rühm. Nad avaldasid 70ndate alguses programmilise raamatu, millel oli kummaline pealkiri: «Miks ronisite palmi otsa, härra president?».

Raamat viidi Kekkonenile, kes saatis tänukirja. «Lugesin raamatut. Ei saanud aru. Lugesin uuesti. Ei saanud ikkagi aru.»

Oleks pidanud aru saama. Remondimehed algatasid muutuse, mille tulemusena surus Kokoomus neli kümnendit hiljem Kekkoneni pärijad juhtiva valitsuspartei kohalt Eduskunna väikseimaks opositsiooniparteiks. Enne seda oli Kokoomus vahetanud poliitilisel kaardil kohad SDPga (sotsiaaldemokraadid – demarid). Kokoomusest oli saanud nüüdisaegne uuendusmeelne erakond, aga demarid hangusid seisaku  tugisambaks. Kokoomuse muutust kroonis Sauli Niinistö valimine presidendiks.

Tuntuim remondimees, professor Jarmo Virmavirta on äsja avaldanud Kanavas olulise kirjutise, milles ta väidab, et Soome välispoliitiline liin on kaduma läinud.

Minu arvates on väär kujutada olukorda nii, et Soomel oli välispoliitiline liin, mis nüüd on kuidagi ära kaotatud.

Tegelik probleem on see, et Soomel pole ühte välispoliitikat, vaid on mitu. Teine häda on see, et välispoliitika määratlejaid ja juhiks pürgijaid on nii mitu, et õigupoolest ei juhi keegi enam midagi.

Virmavirta vaatleb Soome välispoliitilist ulatust kolmnurgas, mida määravad punktid on Moskva, Washington ja Brüssel. Võrdlusmaaks on Rootsi, mis on oma asja Soomest paremini ajanud. Ta väidab, et kuna kogu loov tegutsemine on panustatud Brüsseli kaardile, on suhted Moskva ja Washingtoniga ripakil. See on tõsine valearusaam.

Mis imelik vaimne nabanöör küll segab Virmavirtat nägemast, et pole tagasiteed külma sõja aegsesse neutraliteedi juurde? Mis takistab teda ütlemast, et Soome suhteid Moskva ja Washingtoniga on lihtsalt nõrgalt aetud? Olen olnud Moskvas, kui Soome suhted sellel suunal olid head, ja Washingtonis ajal, mil meie suhted olid lihtsalt suurepärased. Neist aastatest pole sugugi palju möödas.

Teisiti kui Virmavirta väidab, on Soome kogenud tõelist katastroofi just

Euroopa Liidu rindel. Virmavirta on lihvinud meedia loodud müüti «klassi parimast õpilasest. Soome istub esimeses pingis, olles valmis heaks kiitma õpetaja iga liigutust. Tean omast kogemusest, kui olematute teadmiste ja kui vängete vääritimõistmiste mõjul on enamik jutte klassi parimast õpilasest kirjutatud.

See palju halvustatud tegutsemisviis on siiski vägagi teadlik valik, millega püütakse maksimeerida Soome mõju. Poliitikal oli kaks selget eesmärki: pürgiti gruppi, mis langetab lõplikud otsused, ja taheti vältida üksi jäämist. Kui oled otsustajate rühmas, siis saad tulemust kuni lõpuni mõjutada. Kui jääd üksi, jääb ainsaks valikuks vastuhääletamine siis, kui säärasel meeleavaldusel pole otsuse sisule enam mingit mõju.

Miks siis oleme loobunud sellest häid tulemusi andnud tegutsemisviisist ja ennast ka ELi poliitikas nurka värvinud? Oli aeg, kui Soomes käis välispoliitika alati sisepoliitikast eespool. Siis olid välispoliitikal juhid, kes hankisid oma tegudele rahvalt volituse – vahel poolvägisi ja mitte alati nii väga puhaste meetoditega. Nüüd valitseb sisepoliitikat populism, juhtide püüd järgida meeleolusid, mis parasjagu kodanike hulgas valdavad on. Hääli püütakse lihtsalt häälte pärast ja mitte selleks, et pürgitakse teoks tegema mingisugust üldiselt heaks kiidetud eesmärki.

Populistlik sisepoliitika on Soomes välispoliitika pantvangi võtnud. See läheb veel kalliks maksma.