Eesti ühiskond on sarnane neile sotsiaalselt meelehaigetele õhtumaadele, mida on viimasel ajal vapustanud koolitulistamised, hoiatab kirjanik Roy Strider Postimehe arvamusportaalis. Tapavad ju ikkagi inimesed, mitte relvad.
Roy Strider: ahv ja kalašnikovi automaat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA Connecticuti koolitulistamine lööb kõrvaltvaatajaid eelkõige jõuetuse tundega. Jõuetus tagasi nõuda neid nii mõttetuid surmasid, abitus. Kakskümmend meie seast viidud last, kuus täiskasvanut.
Seejärel küsimärk – miks? Kuigi koolitulistamisi on lähiajaloos ette tulnud piisavalt, et näha neis ohtlikku eeskuju vaimselt ebastabiilsetele inimestele, pole midagi ennetavat selliste õuduste ärahoidmiseks ette võetud.
Ühest küljest ei saa riik ebaturvalises ühiskonnas elavalt kodanikult hästi ära võtta õigust enesekaitseks, relva omamiseks. Teisalt pole koolitulistamiste põhjus ju relvades, kuigi nii mõelda on lihtne ja mõistetav.
Koolitulistamiste tragöödiad (lugedes siia hulka ka Breiviki veresauna) on senini peamiselt toimunud arenenud riikides. Kui vaadata ohvriterikkamate koolitulistamiste statistikat, troonib õõvastavate arvudega selle tipus USA, aga musta märgiga on kirjas ka Saksamaa, Prantsusmaa, Kanada, Soome, Norra jt.
Vaid Beslani (Tšetseenia 2004) ja Ma´aloti (Iisrael 1974) veresaunad eristuvad lääneriikides juhtunutest, ja lisaks geograafilisele asukohale veel sellegi poolest, et nende kordasaatjateks olid poliitilised (terrori)organisatsioonid.
Lähiajaloo koolitulistaja on aktiivne internetikasutaja, ühiskonnast teatud määral tõrjutud või end väljapoole asetanud isik. Koolitulistajad ei ole enamasti psühhiaatriakliinikutes arvel, nad ei eristu otseselt «keskmisest kodanikust», sest keskmine kodanik ongi tihtipeale üksik ja üksinda. Relvad räägivad siis, kui mõistus vaikib ja aru kaob, siis, kui ventiilid pealt lendavad.
Koolitulistamisi või teisi koolides sooritatavaid sarnaseid terroriakte seaduste karmistamisega ennetada ei saa. Relvad ei tapa, nad on ainult masinad. Inimesed tapavad küll, selleks tuleb nad vaid masinateks muuta.
Seni on tegemist üsna üheselt just õhtumaa sotsiaalse meelehaigusega, mis kõneleb inimlikkuse kriisist. Kindlasti kalestab inimesi tarbimisühiskond ja nende tragöödiate senise loogika järgi pole ka Eesti koolitulistamiste eest kaitstud.
Interneti laiad kasutusvõimalused, hulganiselt üksi või teleri abil kasvavaid lapsi, välisele edule ja materialismile orienteeritud sotsiaalne süsteem – koolitulistamise riskid Eestis on tähelepanuväärsed.
Juba aegu tagasi hakkas tiirlema mõistukõne ahvist ja tulirelvast. «Anna ahvile kalašnikovi automaat ja vaata, mis saab,» räägiti. «Siis laseb ta maha kõik teised ja lõpuks iseendagi.»
Kas meie ahvistumine jõudnud juba sellisesse järku, kus näeme metsa asemel ainult puud, võib-olla aga vaid sellel rippuvat banaani?
Postimehe arvamusportaal arutleb täna reedese USA koolitulistamise valguses, kas ja miks peab inimestel olema õigus relva kanda.