Juhtkiri: et kõiki ära tüütavast kriisist üle jõuda…

Et praegusest, juba kauakestvast ja kõiki ära tüütavast ministeeriumi kriisist üle jõuda kindlale püsivale valitsusele, ja silmas pidades, et kõik riigikogu rühmade esindajad tunnevad teid kui head organisaatorit ja omal alal tähtsat kirjameest, siis panen teile ette uueks haridusministriks hakata.»

Niisuguse sõnumi toob telegramm ühel kenal päeval Mudila koolidirektorile Heinrich Luigele Ernst Peterson-Särgava näitemängus «Uus minister». Satiiriline tükk, milles oma koosa saavad nii ajakirjandus (Mudila Teataja) kui äriilm kohaliku pangadirektori isikus, ilmus 1922. aastal, kuid kõnetab meid ka 90 aastat hiljem. Aeg läheb, aga võimumängud ja kõik sellega kaasnev on ajakindel. Kirjanduslik Mudila võib endiselt olla Eesti väikesemõõduline mudel.

Nädal tagasi asusid valitsuses tööle kaks uut reformierakondlasest ministrit. Õieti kuulus üks neist, Hanno Pevkur, juba varem kabinetti, kuid vahetas portfelli – sotsiaalministrist sai justiitsminister. Teine noor mees, Taavi Rõivas saab aga tema asemel võimaluse juhtida sotsiaalministeeriumi. Siinkohal võikski ehk küsida, et kas see, mida me näeme, on tee «kõiki ära tüütavast ministeeriumi kriisist» välja?

Eeldused oma ametiga toime tulla on uutel ministritel kahtlemata olemas, Pevkur on seda juba ka Eesti pikima sotsiaalministristaaži saavutamisega näidanud. Skeptilisi hääli kõlab koorina, kuid nii on varemgi uusi ministreid teele saadetud.

Debütant Rõivas ütles oma esimestes usutlustes ministrikandidaadina, et ministriametis saab ennast tõestada vaid tööga. See on mõistagi laias laastus tõsi. Kuid selleks peab minister saama ka oma tööd teha, ise endalt selleks võimalust võtmata. Kui vaadata justiitsministri ameti maha pannud Kristen Michali lahkumiskirja revanšistlikku tooni ja seda saatnud mõningaid erakonnakaaslaste väljaütlemisi, jääb mulje, et uute ministrite lootus end oma ametis tõestada on võrreldav neil päevil haprale jääle tikkuvate kalameeste saagilootusega.

Minister Rõivas sai ametisse kaasa portsu probleeme, nagu näiteks Eesti haiglavõrgu ümberkorraldamise kava. Minister Pevkuri puhul hakkab avalikkus teravdatud tähelepanuga jälgima, milliseid prokuratuuri tegevust puudutavaid otsuseid vastu võtma hakatakse.

Niisiis pole võimalusi külma vette raksatada kummalgi mehel oma valdkonnaski vähe. Samas saadab uute ministrite samme ja väljaütlemisi endiselt igal orvapartei tipp-poliitikul kuklas istuv rahastamisskandaalis vastamata jäänud küsimuste vari. Seda ka sajal sisseelamispäeval.