BBCd on tabanud «korralik kriis» ning tuld annavad nii teised meediaväljaanded kui parteid, kes sõltumatut kanalit oma tahtmise järgi painutada püüavad. Kuid kui BBC iseseisvus peaks valitsuse surve all langema, siis kaob ka tema olemasolu mõte ning see võib olla uuriva ajakirjanduse lõpu algus.
Jah, Briti meedia on kriisis, tunnistas BBC ajakirjanik, kellega Briti Rahvusringhäälingu majas kohtusin. Kuid kriis pole BBC ega kogu Briti meedia jaoks midagi ebatavalist, Briti ühiskond armastavat korralikke kriise, ja osaliselt on see armastus ajakirjanduse enda teene.
«Korralik kriis» on BBCd tabanud skandaal tõepoolest. Veidi üle kuu on möödas päevast, mil vaevalt News Internationali mobiiltelefonide häkkimise skandaali järel hinge tõmmanud Briti avalikkus oli tunnistajaks, kuidas ajakirjanduse kullaprooviks nimetatud BBC õhtune uudistesaade «Newsnight» lasi eetrisse pedofiiliajuhtumitest rääkiva, kontrollimata fakte kasutanud loo, milles antud vihjed toori endise kõrge poliitiku kohta – muidugi ekslikult – olid piisavalt selged, et need sotsiaalmeedias mõne minuti pärast välja öeldakse.
Veel kuu aega hiljem ei ole olukord palju rahunenud. Kui 2000-leheküljeline Levesoni raport telefonihäkkimise skandaali kohta avalikustati juba paari nädala eest, siis BBC juhtumi asjus uurimine alles käib ja ühelgi asjaga seotud ajakirjanikul ei ole luba toimunut oma nime all kommenteerida. BBC on endiselt rünnaku all, ja nooled lendavad mitmest küljest – nii avalikkuse, poliitikute kui teiste meediaväljaannete poolt.
Põhjuseid, miks BBC on endiselt turmtule all, on üsna mitu. Peamine on mõistagi see, et BBC tegi vea: see saade, mis oleks pidanud minema eetrisse, ei läinud, ja see saade, mis ei oleks pidanud minema eetrisse, läks. Esimene, aasta tagasi «Newsnighti» eetrist maha võetud saade puudutas BBC endise saatejuhi Jimmy Savile’i seoseid pedofiiliajuhtumitega. Teine, selle aasta 2. novembril näidatud saade võttis pedofiiliajuhtumite teema uuesti üles, andis valevihjeid ja tekitas sellega paljudele inimestele kannatusi, mida ühe telefonikõne või kannatanule foto näitamisega oleks saanud hõlpsasti ära hoida.
Kuid vea tegemine pole sugugi ainus kriitika põhjus, küll aga mugav ettekääne mitmetele ründajatele.
Peamine rünnak tuleb teistelt meediaväljaannetelt. Muu meedia ei ole BBC suhtes kunagi olnud eriti hellitaval positsioonil ja ükski kaigas, mis näppu puutub, pole BBC turjal kargamiseks liiga kõver või lühike. Erinevalt teisest on BBC finantseeritud maksudest, tema eelarvet võib pidada küll mitte piisavaks, kuid see on siiski kindel sissetulek. Kogu ülejäänud meedia peab võitlema reklaamituru pärast. Kui reklaamiturul oleks hea aeg, polekski sellest suuremat probleemi, aga kui läte on niruks jäänud, tekitab teadmine, et kellelegi on garanteeritud terve reservuaar, palju hammaste krigistamist. Pealegi, BBC ei piirdu üksnes tele ja raadioga, vaid on tükkinud ka kirjutava pressi mängumaale, tehes kohati paremat online-ajakirjandust kui staažikad ajalehed.
Mõneti püüavad BBC nõrgenenud positsioonist kasu lõigata ka parteid, kes, üsna sarnaselt Eesti omadega, näevad rahvusringhäälingus headel aegadel kasutamata võimuressurssi ja valitsuskriitilisematel hetkedel kasvatamatuid sõnapruukijaid. Briti meedia on üsna selgelt poliitiliselt jagunenud paremale või vasakule naalduvat mõtteviisi toetavaks ning mida nõrgem on BBC, seda kergem arvatakse ta olevat kaasa koolduma.
Ja muidugi avalikkus. Briti meedia pole teravalt polariseerunud mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka tõsiseltvõetavuse poolest. Teadmine, et arvestatav osa kollasest meediast isegi ei pretendeeri tõele, on avalikkuse selle informatsiooniliigi suhtes leebelt ükskõikseks muutnud ja sellesse suhtutakse pigem kui veidrasse ilukirjanduse erivormi või nähtusesse, millesarnast USA mõtleja Harry Frankfurt kirjeldas raamatus «On Bullshit»: kui nii tõerääkijad kui ka valetajad suhestuvad selgelt tõega, siis bullshit’i puhul pole suhe tõega üldse oluline.
Seevastu BBC on kvaliteetmeedia, osa klassikuuluvusest ning selle klassi usaldus, kes «Newsnighti» vaatab, on kerge minema ja raske naasma.
Korraga kolmest küljest rünnatuna jätab Briti kvaliteetmeedia esinumber kiusamise ohvri mulje: triigitud lipsu ja laitmatute maneeridega kolledžipoissi kistakse hõlmast, loobitakse lumepallidega, soditakse tema raamatuid ja pannakse talle jalga taha.
Mida BBC selles olukorras teha saaks? BBC ajakirjaniku sõnul just seda, mida kiusamise ohver ikka. Kuigi enamasti soovitatakse BBC-l muuta edaspidiste vigade vältimiseks toimetamisstandardeid ja olema enam vastutustundlik, ei ole see peamine (ehkki ka seda tuleb teha). Peamine on õppida enda eest seisma ja korralikult võitlema.
Selleks on aga vaja positsioon, kus kogu maailma jaoks olulise tähendusega meediakorporatsioon asub, BBC enda jaoks mõneti ümber hinnata. BBC on alati olnud liiga varmas tõstma käed üles ja andma alla, olgu siis poliitikute või avalikkuse survele. See ei puuduta üksnes vabanduse palumist – muidugi peab seda tegema, kui midagi on valesti läinud –, vaid BBC on laskunud enesepiitsutamisse ja valmis endale abivalmilt ise hoope jagama, kui nuudiviibutajast valitsuse või meedia käsi väsima juhtub.
Kohati tundub, nagu vajaks BBC meeldetuletamist, et vabandada saab ainult selle eest, mida on valesti tehtud. Poliitikute ees kriitilisuse pärast vabandamine ei ole üks neist asjadest. Seda enam, et kriitilised – ja nagu öeldud, lausa enesepiitsutavalt kriitilised – ollakse ka enda suhtes, kui meenutada «Newsnighti» skandaalile järgnenud saadet «Today» Radio 4s, kus üks teravamatest intervjueerijatest John Humphrys BBC peadirektori George Entwistle’i üsna auklikuks ja veritsevaks pistis.
BBC tipus on ebakindlus suur. BBC teeb kriitikatulva all kiiresti otsuseid, toob mängu terve rea uusi eeskirju, püüab paanikas ringi teha oma toimetamispoliitikat. Kuid kõige haavatavam olukord pole õige aeg suurte muudatuste tegemiseks. Isegi kui BBC vajaks toimetamispoliitika muutust (mida ta ilmselt vajab), tuleb seda teha läbimõeldult ja pikema aja jooksul, mitte paanikas ja värisevate kätega.
On selge, et neil, kes soovivad BBC näidet kasutada löögirusikana ERRi painutamisel, tuleb pettuda. Erinevalt BBCst ei ole ERR teinud otseselt vigu. Kriitilisust valitseva partei aadressil – vaba ajakirjanduse tunnus –, pole mõlema rahvusringhäälingu nahutajad jutuks võtnud mitte otseste eksimuste tõttu, vaid poliitikute kihust ajakirjanduslikule võimule oma nimesilt naelutada.
Mõlemal pool peaks poliitikud mõistma, et meedia hea tervise eest seismine on ka nende ülesanne. On vahe, kas ajakirjandus toimib avalikkuse huvides või avalikkuse huvide rahuldamiseks, ja võimulolijad peaks vältima enda liigitamist viimaste hulka. Survet meedia muutumisele on niigi palju. Osa avalikkuse kustutamatu nälg skandaalide järele ja meedia võistlev iseloom suudab ka ilma poliitikuteta piisavalt halba teha. See on riigijuhtide südametunnistuse küsimus. Kui nad kritiseerivad meelelahutusmeediat, siis nad peavad leidma selgroogu taluda uurivat ajakirjandust ja kriitilisi arvamuslugusid, isegi kui need sel hetkel nende poolt ei kõnele.
Seda, kui varmad on Briti poliitikud aga meediareguleerimisel oma huvidest lähtuma, kirjeldab hiljuti Briti peaministri David Cameroni juures toimunud Briti suuremate lehtede peatoimetajate kokkusaamine. Vaibale kutsumise avalikkusele suunatud sõnum oli, et kriisis ajakirjandus vajab enam sisemisi regulatsioone, enam vastutust ja kohusetunnet.
Kuid kohtumisel osalenute sõnul oli Cameroni sõnum pigem liitlasi otsiv. Suurbritannia hakkab tasapisi lähenema valimistele ja Cameroni peamine mure, ehkki mõneti looritatud, oli pigem see, et väljaanded ei näitaks liialt Briti praeguse valitsuse vastaseid meeleolusid. Praeguses olukorras on Cameron paraku viimane, kes lehti ja eriti kõmuajakirjandust noomides seda karmimatele piirangutele või regulatsioonile kutsuks.
BBC ajakirjanik tunnistas, et kardab uuriva ajakirjanduse tuleviku pärast. Uuriv ajakirjandus on kallis ja ka riskantne, alati tuleb arvestada võimalusega, et tehakse vigu. Kui sellele lisandub valitsuse surve, kes leiab, et BBC ei peaks mitte nende vastu, vaid nende poolt töötama, langeb BBC iseseisvus ja sellega ka kogu olemasolemise mõte kahtluse alla.
Me oleme Eestis harjunud mõtlema endast kui maailmas toimuva vähendatud mudelist. Kuid ehk oleks viljakam mõelda endast kui maailmast suurendusklaasi all: kui meie ERRi võimuerakonna suhtes toimuvat arvestades õigustatult kriitiline toon toob kaasa kihu kitsendusteks, kas me oleme valmis elama Euroopas, mis toimiks samade põhimõtete järgi?