Mart Laar: parem karm tõde kui ilus illusioon

Mart Laar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laar.
Mart Laar. Foto: Peeter Langovits.

Riigikogu liige Mart Laar (IRL) loetleb viis punkti, mis talle uue, peatselt valitsusse mineva kaitseväe arengukava juures meeldivad.

Eesti ajalugu on kulgenud karmide tõdede ja ilusate illusioonide vahel. Nende vahel polegi alati nii kerge vahet teha. Ühed võivad arvata näiteks, et agressiivsuse kasv Venemaal ning sealt lähtuv oht on vaid illusioon, teised peavad seda aga karmiks reaalsuseks. Illusioonides on loomulikult lihtsam elada. Ütled kurjale hundile, et teda pole olemas, ning lasedki rahulikult vilet edasi.

Illusioonides elamine võib aga väga kalliks maksma minna, Eesti ajalugu on seda paraku tõestanud – hääletu alistumine aastatel 1939–1940 on meid arengus võrreldes naaberriikidega tagasi paisanud. Oleme endiselt jäänud vaeseks riigiks, Põhjamaade heaoluühiskonnast võime vaid unistada. Ning kui inimesed küsivad, miks sama töö eest Soomes mitu korda rohkem makstakse kui Eestis, siis on vastus sellele tegelikult lihtne: 1939. aastal tegi Soome ühe otsuse ning suutis oma iseseisvuse säilitada, Eesti aga tegi teise otsuse.

Oleme kindlalt otsustanud, et see enam ei kordu. Pärast iseseisvuse taastamist oleme üldiselt eelistanud karmi tõtt ilusatele illusioonidele ning kiirelt edasi liikunud. Oleme otsustanud ja vastutanud. Illusioonides elamine on aga kerge tagasi tulema, sest neis on lihtsalt nii kerge elada. Polegi ju vaja midagi teha.

Nii on ka meie praegu kehtivat riigikaitse arengukava tihti iseloomustatud ühe sõnaga: tehtagu! See, kas nende ilusate plaanide täielikuks teostamiseks Eestil ka võimalusi on, ei näi unistajaid tihti huvitavat. Nii võib aga kõik tegemata jääda. Õnneks tõi majanduskriis meid maa peale tagasi.

Karmidest tõdedest lähtudes on koostatud ka kaitseväe uus arengukava, mis lähiajal peaks valitsusse otsustamisele jõudma. Selle koostamist alustati tegelikult kohe pärast eelmise arengukava valmimist ning sellega on mitu ametkonda aastaid tegelenud.

Esiteks on määratletud ohud, mis võivad Eestit ähvardada, teiseks kindlaks tehtud võimed, mis on vajalikud nende tõrjumiseks, kolmandaks tehtud aus ülevaade sellest, mis meil nende ohtude tõrjumiseks praegu olemas on, neljandaks määratud kasutatavad ressursid (nii inimesed kui raha) ning siis jõutud võimalusi kaaludes otsustele, mida teha. Selline lähenemine on eeskujulik ja võiks olla kõigi riigis koostatavate arengukavade aluseks.

Loomulikult võib tehtud valikuid alati kritiseerida ning oma valikuid välja pakkuda, seda võiks aga teha need, kes on arengukava tervikuna tõesti lugenud, mitte ainult selle avalikuks kasutamiseks mõeldud sissejuhatust. Eriti võiks aga kõik ühiselt tööd teha, et kavas püstitatud plaanid tõesti ellu viia, sest üks on kindel: selle elluviimine muudab Eesti kaitsevõime tugevamaks.

Mille alusel ma seda väidan? Ilu on siin loomulikult vaataja silmades, minule meeldivad selles aga eriti viis punkti.

Esiteks: järgmise aasta aprillist tõuseb märgatavalt kaadrikaitseväelaste palk, sellega muudetakse kaitseväelase töö tõesti tasuvaks ja teiste ametitega võrreldes konkurentsivõimeliseks. Väärtustades oma inimesi, väärtustame ka oma riiki. Kui me seda teha ei taha, siis võime ilusatesse plaanidesse ükstapuha mida kirjutada ning kümne aasta pärast vaadata ja nukralt tõdeda, et need polegi täitunud.

Teiseks näeb üldse inimesele orienteeruv kava ette ajateenijate elutingimuste reaalse parandamise. Marja tänavalt viiakse ajateenijad lõpuks välja; kui kõiki probleeme pole ka võimalik lahendada, siis leitakse lahendus vähemalt nendele, mis vahetult inimesi puudutavad.

Kolmandaks loob ta Eestile juba aastaid vajalikuks peetud soomusmanöövervõime. Praegusel juhul tähendab see jalaväe lahingumasinaid ja liikuvsuurtükke, tulevikus võimaluse korral ka tanke. Suund on igal juhul selgelt võetud ning Eesti kaitsevägi muutub palju tõsisemaks jõuks.

Neljandaks ehitab ta üles reaalselt eksisteerivad üksused reaalse relvastuse ja varustusega, mis suudaksid tõesti kohe tegevusse asuda. Seni on ju olnud nii, et osal üksustel võivad olla küll relvad, kuid vähe on laskemoona. Kui need on ka olemas, siis on puudu tulejuhtimisvahendid, raadiosaatjad või transport. Kokkuvõttes pole ükski üksus sellisel kombel aga tegevusvõimeline, sest ainult püssi ja mütsimärgiga nüüdisajal sõda ei pea, või vähemalt oleks nii sõda pidada suhteliselt vastutustundetu.

Viiendaks meeldib mulle kavas kaitseliidule antud uus ja laiem tähendus. Kaitseliidu kohast Eestis on samuti aastaid räägitud, nüüd on kaitseliidul uus ja väga tugev ülem (brigaadikindral Meelis Kiili), see võimaldab juba iseenesest esitada kaitseliidule uusi ja kõrgemaid nõudmisi. See tähendab, et talle tuleb ka palju rohkem anda, kaitseliit ei tohi olla nagu vaeslaps, kellele antakse seda, mis kaitseväel üle jääb.

Kaitseliidul on mitmeski mõttes nii ühiskonnas kui riigikaitses täita eriline roll ning sellele arengukava ka rõhub. Võib loomulikult küsida, miks peaks riik usaldama organisatsiooni, millest keegi ei tea, kus ta on ja mida täpselt teeb. Naljatades võib vastata, et sellisel juhul ei tea seda ka meie vaenlased ning see muudab selle organisatsiooni eriti tugevaks heidutusvahendiks. Kaitseliit ise on viimastel aastatel aga tublisti edenenud ja muutunud järjest arvestatavamaks jõuks.

Meeldivaid punkte on arengukavas ka teisi, kuid osa neist peab jääma saladusse. Tegelikult on palju sellest ju ka varasemates kavades olemas.

Väljapakutud kava hoiabki järjepidevust ning eri põlvkondade tööd Eesti kaitsevõime ülesehitamisel. Loomulikult on tegemist tõsise väljakutsega, sest alles nüüd algab kava rakendusplaanide koostamine ja seejärel tuleb need ellu viia. On hea, et selles töös tegutsevad kaitseministeerium ja kaitsevägi tõesti koos, mida näitab ka kaitseminister Urmas Reinsalu ja kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terrase ühine artikkel (PM 12.12). See annab lootust, et kavandatu tõesti koostöös ka ellu viiakse ja see ei vaibu vastuoludesse.

Eesti viimaste aegade areng kaitsevõime kasvatamisel on aga loonud olukorra, kus Põhjamaade ekspertide hinnangul on Eesti heidutusvõime muutumas täiesti reaalseks. Et see oleks tõesti karm tõde, mitte illusioon, sõltub ennekõike meie kõigi tööst ja pingutusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles