Rene Toomse: kaitsevägi vajab tänapäevast suhtumist oma inimestesse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil kapten Rene Toomse.
Pildil kapten Rene Toomse. Foto: Margus Ansu

Kaitsevõime tagavad pühendunud inimesed, mitte tankid, laevad ega kopterid, kirjutab eruohvitser Rene Toomse Postimehe arvamusportaalis.

Seisukoht, et uus arengukava tingimata riigi kaitsevõimet vähendab, ei pruugi nii olla. Kaitsevõime moodustavad tegelikult pühendunud inimesed, mitte tankid, laevad või kopterid. Ilma inimesteta on masinad tarbetud. Kasutades Ühendriikide sõjandusteoreetiku, kolonel John Boydi kuulsat maksiimi: kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika (hardware), siis ma vähemalt loodan, et lõpuks hakkab ka Eesti kaitsevõime samas suunas liikuma.

On kuuldusi, et uues kavas on plaanis rohkem just inimestele panustada. Kui nii, siis on see kindlasti samm paremas suunas. Paraku ei seisne inimestesse panustamine vaid palgatõusus, vaja on tervet ja tänapäevast suhtumist inimestesse; 18. sajandi Preisi juhtimisstiil ei tööta enam.

Staapide kadumine praegusel kujul ei pruugi olla suur kaotus, kui adekvaatne juhtimissüsteem saab toimima. Staap on töövahend, mitte asi iseeneses. Kui on tagatud juhtimise põhitõed, kus üks ülem juhib maksimaalselt viite lahingüksust, siis jääb süsteem toimima.

Kaitseringkonnad kui territoriaalselt allüksusi juhtivad staabid on igal juhul hea mõte. Esiteks tagab see juhtimise toimimise ka siis kui tsentraalne juhtimine peaks langema. Teiseks annab see parema maastikutundmise ja ärakasutamise eelise jne. Kui sarnane süsteem läheb Kaitseliidu haldusesse, siis on see minu arvates vaid tervitatav.

Kaitseliit on tänamatult kaua olnud alahinnatud kaitseväe poolt, adumata, et just Kaitseliidus peitub tõenäoliselt peamine jõud riigikaitseks, sest nad on alati valmis lahinguks igas mõttes. Samas peitub reformis ka oht, et Kaitseliitu püütakse teha kaitseväe, ehk klassikalise sõjaväe nägu ja see oleks tegelikult hävitav. Vaieldamatult on praegune teatud vabameelsus ja ettearvamatus (heas mõttes) kaitseliitlaste suurim trump sõjaolukorras, mis teeks vastase luureanalüütikutele juurde palju halle juuksekarvu. Kuid kõik see on juhtimisstiili ja –kultuurivaldkonda kuuluv, mis ei ole seotud otseselt rahaliste vahenditega.

Selleks, et hinnata seniplaanitud suurhangete kärbete mõju kaitsevõimele, tuleks vaadata, mis eesmärgil midagi neist oli plaanis kasutada. Tank või kopter ei ole argument iseeneses, vaid oluline on see, kas neist oleks tegelikult kasu sõja korral. Siin lähevad arvamused lahku seni, kuni on tehtud korralik analüüs ja sõjamäng, mis võtab arvesse ka tegelikult meid ohustavate vastaste väed, võimed ja sõjapidamise taktikad. Kui nende vahendite otstarbetus on sõjateadulikult kalkuleeritud, siis ei ole selline kärbe probleem. Võtmesõnaks on sõjateaduslik lähenemine.

Jägala linnaku, kui väeosade ühtsesse piirkonda paigutamise taga oleks kindlasti pikemas plaanis ökonoomsem administreerimine. Samas on igas sõjalises konfliktis just hajutatus olnud väiksema väe edu pandiks. Selles mõttes on vägede ja varude koondamisel alati oht saada tõsiselt kahjustatud vastase õhurünnakutes.

Õhutõrjevõime on igas mõttes vajalik, kuid jällegi, kas keskenduda keskmaa või lühimaa rakettidele on tegelikult strateegiline küsimus. Tänapäeval päris ilma ei saa, see on selge. Iga tank või jalaväelahingmasin, rääkimata statsionaarsest väeosast on vastase magusaim sihtmärk õhust, kus ta saab muretult toimetada nagu lihunik tapamajas. Maapealne mobiilne õhutõrje on iga õhuväe jaoks suurim peavalu.

Mina isiklikult panustaks maksimaalselt hajutatud juhtimisse (mis eeldab üsna erinevat juhtimiskultuuri kui senine) ja hajutatud tugevatesse, lühimaa õhu- ja tankitõrjevõimekusega, väikeüksustesse, keda on raske sihitada ning kelle asukohad ei ole kunagi päris selged, et neid kalliste rakettidega tulistada või ka maastikul kindlat tugevat rünnakusuunda võtta.

See tuleks kindlasti soodsam, kuid ka tegelikult tugevam vägi, kui klassikalised soomusbrigaadid. Väikeriik ei saa omale lubada poolikut lahendust millestki, mida omab suurriik, vaja on palju nutikamat lähenemist ja ma tõesti loodan, et uue arengukava on kirjutanud targad ja leidlikud eksperdid. Kui see nii on, siis pole vaja muretseda – me saame kaitstud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles