NATO ministrite kohtumistel astuvad enamasti vaid Ühendriikide esindajad pressi ette samas suures saalis, kus peasekretär. Kõne, mille Hillary Clinton pidas sel nädalal Brüsselis alliansi peakorteri Lunsi pressiruumi kogunenud ajakirjanikele, oli aga märksa isiklikum kui tavapärane Põhja-Atlandi liidu enamusaktsionäri seisukoha esitlus. Ta jättis hüvasti.
Uus strateegiline kontseptsioon, edukas operatsioon Liibüas, liitlaste ballistiliste rakettide eest kaitsmise plaan, pärast külmutamist dialoogi taasjätkamine Venemaaga, Afganistanis üleandmiseni jõudmine ning Albaania ja Horvaatia liitumine, võttis Clinton kokku tema nelja välisministri-aasta jooksul NATOs juhtunu.
Lisaks alliansis nii mõnelegi olulisele sündmusele kaasa aitamisele võib Clinton ette näidata isegi USA välisministri kohta rekordilise skoori: ametiaja jooksul on ta käinud 112 riigis, reisinud 1,5 miljonit kilomeetrit ja veetnud puhtalt 86 päeva lennukis. Siiani eelmise demokraadist välisministri Madeleine Albrighti käes olnud rekordi – 96 riiki, 320 komandeeringupäeva ja ligi 1,3 miljonit kilomeetrit – lõi Clinton tänavu kevadel Hiina dissidendi Chen Guangchengi skandaali ajal.
Chen pani Clintoni plaaniväliselt tegelema inimõigustega Hiinas, kus tema viimatine eriti jõuline seisukohavõtt jäi aastasse 1995. Nimelt rabas toona esileedi rollis Pekingit väisanud Hillary Clinton hiinlasi deklaratsiooniga, et naiste õigused on ka inimõigused, nii tõsiselt, et nood pidasid paremaks kõne ülekanne katkestada.
Tänavu kevadel välisministrina Pekingisse suundudes võttis Clinton märksa pragmaatilisema suuna, kuulutades inimõigused vaid üheks paljudest teemadest, mida ta hiinlastega vaeb. Paraku tõmbas aga kodunt lahkunud ja ameeriklastelt abi palunud pime aktivist Chen ta reaalajas jooksvasse inimõiguste draamasse.
Cheni palved ameeriklastele näisid üksteisele vastu käivat igal järgmisel tunnil ning muuseas helistas ta otse haiglavoodist ka USA Kongressi kuulamisele, teatades, et pelgab kodumaale jäädes elu pärast. Hoolimata heitliku meelega kaitsealusest ja vastas seisnud teisest suurjõust suutis Clinton aga lõpuks siiski saavutada selle, et Cheni soov sai selgeks ja täideti – 19. mail anti hiinlasele võimalus koos perega kodumaalt Ühendriikidesse lahkuda.
Ajal, kui Clintoni praegune ülemus Barack Obama oli veel Clintoni oponent demokraatide 2008. aasta eelvalimistel, jagas praegune president terve rea lubadusi, mis näitasid sinisilmsust välispoliitikas: asuda otsekõnelustesse kuririikidega nagu Iraan ja Põhja-Korea, sulgeda Guantánamo ning tuua rahu juutide ja palestiinlaste vahele. Tegelikult, kui välja arvata reisid esileedina, polnud aga ka Clinton välisministriks tõustes eriti suurem välispoliitika ekspert kui Obama. Väidetavalt ei räägi ta ka ühtki võõrkeelt.
Tänavu suvel ajakirja Foreign Policy kaaneloona pealkirja «Riigipea» all Clintonit portreteerinud Susan B. Glasseri sõnul pole Clintoni ja Obama vahel küll otseselt kokkupõrkeid olnud, samas aga ei ole temast kunagi saanud samasugust presidendi usaldusisikut nagu James Baker George Bush vanema või Condoleezza Rice George Bush noorema jaoks.
«Tänane jääb minu viimaseks osalemiseks NATO välisministrite kohtumisel,» ütles Clinton kolmapäeval. Kui maailmas ei juhtu just midagi nii äärmuslikku, mis sunnib mõnd liitlast alliansi välisministreid enne 20. jaanuari kokku kutsuma, peaks see lubadus pidama. Samas pole mitte keegi, sealhulgas Clinton ise, välistanud, et ta võib asuda võitlusse saamaks 2016. aastal endale õigus esindada Ühendriike NATO tippkohtumistel riigipeana.