Täna 101 aastat tagasi hakkas 37-aastane kontoriametnik Edgar Rice Burroughs, kes oli teeninud sõjaväes, tegutsenud kauboi, kullaotsija, politseiniku ja väikeettevõtjana, vanade kirjaplankide tagakülgedele ja muudele kätte juhtunud paberilehtedele panema kirja lugu briti lordi pojast, kelle kasvatavad Aafrika džunglis üles inimahvid.
Tarzani lugu oli õieti Burroughsi kolmas romaan. Ta oli just pulpajakirjale The All-Story müünud 400 dollari eest oma esikromaani «Marsi printsess» käsikirja (mis ilmus järjeloona veebruarist juulini 1912 ning oli ühtlasi ta ametlik trükidebüüt) ning valmis saanud 13. sajandi Inglismaast rääkiva ajaloolise romaani «Torni lindprii», mis ilmus järjeloona ühes teises ajakirjas 1914. aastal.
Burroughs on hiljem meenutanud: «Ma ei kirjutanud mingist tungist kirjandust luua või mingist erilisest armastusest kirjanduse vastu. Ma kirjutasin, kuna mul oli naine ja kaks väikest last. Ma jälestasin vaesust ja oleksin kägistanud ära igaühe, kes oleks tulnud mulle rääkima, et vaesus on kuidagi austusväärne seisukord. Vaesus on vaid märk saamatusest ja ei midagi enamat. Selles pole midagi auväärset või meeldivat.»
Kirjanikule ei tundunud 14. mail 1912 valmis saanud Tarzani lugu üldse õnnestunud, aga Bob Davisele ajakirjast The All-Story see meeldis ning ta maksis teksti eest autorile 700 dollarit. «Tarzan – ahvide kasvandik» oli kirjaniku teine ilmunud teos, mis avaldati tervikuna ajakirja 1912. aasta oktoobrinumbris lehekülgedel 241–397. Romaanist sai ka ajakirja kaanelugu, mida illustreeris Clinton Pettee hoogne kaanepilt pussnoaga lõvi tapvast noorest Tarzanist.
Kuigi romaan sai ka ajakirjalugejate hulgas populaarseks, pani tegelase üleriigilisele kuulsusele aluse ajalehe New York Evening World toimetaja J. H. Tennant, kes hakkas teost joonealuse järjeloona avaldama, peatselt järgnesid tema eeskujule mitmed lehed üle kogu Ameerika ning 1914. aastal andis kirjastus McClurg romaani lõpuks välja kõvakaanelise raamatuna. 20. sajandi suurimaid populaarkultuuri kangelasi ja ikoone oli sündinud.
Burroughsi-uurija ja ulmekirjanik Richard A. Lupoff (1935) pühendab oma loomingulises biograafias «Seikluste meister. Edgar Rice Burroughsi maailmad» («Master of Adventure: The Worlds of Edgar Rice Burroughs», 1965, põhjalikult täiendatud uustrükk 2005) Tarzani kirjanduslike ja mütoloogiliste juurte otsimisele 13-leheküljelise peatüki, milles tutvustab põhjalikult erinevaid klassikalisi tuntud lugusid, aga ka selliseid 19. sajandi ajaviitekirjanduse tekste, mis on tänapäeval täielikult unustusse vajunud, kuid mis võisid sattuda kätte noorele Burroughsile ja anda idee sellise kangelase loomiseks.
Romulusest ja Remusest Mowglini
Metsmehe arhetüübi teket ja kujunemist läbi sajandite rahvajuttudes ja kirjanduses on veelgi põhjalikumalt uurinud oma lühimonograafias «Tarzani esivanemad» (1944) California ülikooli professor Rudolph Altrocchi, kes oma teadustöö tarbeks kirjutas Burroughsile endale, et teada saada, millised tekstid autorit Tarzani kuju loomisel inspireerisid.
Oma kirjas Altrocchile nimetab Burroughs ise kolme algallikat. Esiteks mütoloogia ja kuulus lugu emahundi imetatud ja üles kasvatatud kaksikutest Romulusest ja Remusest, kellest said Rooma asutajad. Teiseks loomulikult Rudyard Kiplingi «Džungliraamat» ja selles leiduvad lood India džunglis hundikarjas üles kasvavast poisist Mowglist. Ning kolmandaks kunagi noores eas loetud lugu meremehest, kes Aafrika rannikul laevahuku läbi elas ning suurte inimahvidega sel määral sõbrustama hakkas, et kui ta lõpuks päästeti, tormas temasse kiindunud emane ahv teda ära viivale paadile murdlainetusse järele ja heitis paati oma ahvilapse.
Burroughsi-uurijad ei suutnud seda teksti aastaid tuvastada, kuni Richard A. Lupoff lõpuks avastas vähetuntud ameerika ajakirjaniku ja viljaka lastelugude autori James Otis Kaleri (1848–1912), kes Harry Prentice’i nime all 1888. aastal avaldas raamatu «Ahvide vang ehk Kuidas Philip Garlandist sai Ahvidemaa kuningas». Selle nimitegelane satub laevahuku tagajärjel Vaikse ookeani saarele (Burroughsi mälu vedas teda ilmselt alt), mida asustavad vaid inimahvid, Garland tõmbab selga karja juhtinud surnud isaahvi naha, misjärel ahvikari talle alluma hakkab.
Loomade seas üles kasvanud inimese legend ei ulatu siiski vaid Romuluse ja Remuseni, Altrocchi leidis selle jälgi kreeka, pärsia ja india kirjanduses ning tuvastas ilmselt vanimad sellesisulised rahvajutud Sri Lanka folkloorist.
Tarzani üsnagi ulmelise iseõppimisvõime (pildiraamatu ja selles leiduvate pildiallkirjade abil inglise keele lugemaõppimine) teema jälgi ajades jõudis Altrocchi välja 12. sajandi mauri autori Ibn Tufaili kirja pandud esimese araabia romaani «Ḥayy ibn Yaqẓān» juurde, mida loetakse ka õhtumaa kirjanduse arenguromaani eelkäijaks. Selle nimitegelaseks on gaselli üles kasvatatud metspoiss, kes oma kasuema surma järel tolle surnukeha lahkab, tehes nii mitmeid tähelepanekuid siseorganite anatoomia kohta.
Folkloorsete lugude ja hüljatuna ahvikarja sattunud merehädalise loo kõrval on kolmas ilmselge mõjutaja, nagu juba mainitud, Kiplingi loodud tegelaskuju Mowgli. Kust ammutas aga inspiratsiooni Rudyard Kipling? Oma mälestusteraamatus mainib Kipling väiksena lasteajakirjast loetud lugu vabamüürlikest lõvidest ning ühte motiivi H. Rider Haggardi romaanist «Liilia Nada» (1892).
J. R. R. Tolkieni ja C. S. Lewise hea sõber, biograafiate autor ja lastekirjanik Roger Lancelyn Green (1918–1987) tuvastas oma raamatus «Kipling ja lapsed», et klassik räägib James Greenwoodi (1831–1927) 1864. aastal ajakirjas Boy’s Own Magazine ilmunud pikast järjeloost «Kuningas Lõvi», milles lõvikütt Linton Maberly satub Lõuna-Aafrikas vabamüürlastest lõvide karja ning sõlmib nendega liidu kurjade paavianide vastu.
Kiplingi hea sõbra ja Burroughsile oma Aafrika südames elavatest iidsetest rassidest rääkivate ulmeliste seiklusromaanidega ka muidu kirjanduslikuks eeskujuks olnud H. Rider Haggardi nimetatud romaanis kirjeldatakse aafrika legendi huntmehest. Haggardi versioonis tapab Galazi-nimeline nooruk hundikarja pealiku ja tõmbab enda õlgadele viimase naha koos peaga ning avastab, et hundikari aktsepteerib teda sellisena oma pealikuna. Seda legendi kuulis Haggard noore mehena Aafrikas, kui ta aastail 1875–1879 Natali provintsi kohaliku Inglise kuberneri erasekretärina leiba teenis.
Ka varem kirjeldatud episood, kus Philip Garland tõmbab selga ahvinaha, võib tegelikult viia tagasi Haggardi kuuldud suulude rahvajutu juurde, kuna ka James Otis Kaler tundis huvi tolle piirkonna vastu, üks tema romaane kannab pealkirja «Suulude juures vangis».
Hämmastavalt ajakindel
Märkimisväärne osa ajaviitekirjanduse kunagi kullasäraga kaetud tekstidest lihtsalt ei pea ajaproovile vastu, neid pole tänapäeva kirjanduses harjumuspäraseks saanud tempo ja süžeepöörete ning kirjeldustenappusega kohanenud lugejal lihtsalt enam põnev lugeda, need ei täida enam meelelahutuslikku funktsiooni, see kehtib ka mitmete Burroughsi enda raamatute kohta.
«Tarzan – ahvide kasvandik» on hämmastav erand. See ei ole ajale jalgu jäänud ei saja aasta perspektiivis ega ka näiteks siinkirjutaja täiskasvanuks saamise plaanis. See romaan on tänapäevalgi lugedes dünaamiliselt ja värvikalt, naturalistlikult ja julmalt, humoorikalt ja põnevalt kirja pandud. Süžee pakub võimalusi väga põnevateks psühholoogilisteks tõlgendusteks ja teemaarendusteks ning on ise kõige parem selgitus sellele, miks temast välja kasvanud tegelasest on saanud nii elujõuline ning eri meediumitesse jõudnud popkultuuri fenomen ja ikoon.
Tarzan on osa 20. sajandi kultuurilisest ühisteadvusest ning ameeriklastele väidetavalt kuulsaim kirjanduslik kangelane Sherlock Holmesi ja Supermani kõrval. Eks nimed võib igaüks oma sisetunde järgi välja vahetada, kuid fakt on, et me teame Tarzanit, nagu me teame lisaks eelmainitutele kapten Nemot, Batmanit, King Kongi, Darth Vaderit või James Bondi. Või Harry Potterit. On fakt, et Tarzani-raamatuid on üle maailma trükitud 100 miljonit eksemplari ning need on jõudnud arvestuslikult miljardi lugeja lauale.
Paradoksaalselt peituvad selles ka oma ohud: kuna kõik arvavad Tarzani kohta piisavalt teadvat, on tegelikult oht läheneda talle pealiskaudselt ja kogu Burroughsi Tarzani tekstikorpust halvustavalt. Et «see on see mitukümmend köidet pidevaid enesekordusi täis kommertsrämpsu, mida ma lapsena lugesin...».
Tegelikkus on selline, nagu eritleb põhjalikult ka Lupoff, et Tarzani-sarja 24 raamatut on väga erineva kirjandusliku taseme ja sisuga, need jagunevad omaette loogilisteks alagruppideks, millest üks osa väärib kindlasti kuulumist ajaviitekirjanduse klassikasse, mõned on aga tõesti masendavalt kehva kvaliteediga ja justkui liinitöö tulemus.
Alates 1970. aastatest on Burroughsile ja Tarzanile regulaarselt heidetud ette rassismi ja seksismi, et tema mustanahalised tegelased on rumalad või pahad, et tema naistegelased on aidanud kinnistada stereotüüpi hädas olevast nukukesest, keda lihaseline meeskangelane päästma tormab.
Need etteheited on asjatud. Burroughs oli oma aja produkt, kümme aastat pärast USA kodusõja lõppu Illinoisis sündinuna oli ta lihtsalt selliste stereotüüpide ja sõnavara vaimus üles kasvanud ning ei erinenud 1912. aastal oma mõttemallidelt ja väärtushinnangutelt millegi poolest keskmisest valgest ameeriklasest. Praegusajal ei kirjutaks Burroughs kindlasti nii nagu toona, õieti annavad ka hilisemad Tarzani-romaanid tunnistust toonimuutusest: mustanahalised tegelased hakkavad rohkem eristuma, nende seas on tarku ja positiivseid kangelasi, negatiivsed tegelased on valdavalt valgest rassist jne.
Alates 1960ndatest on vahelduva eduga püütud Ameerikas Tarzani-romaanidest välja kärpida sõnu «neeger», «alamrass» jne ning need tekstid on sellest vaid veidramaks ja tobedamaks muutunud. Kui «mustast näost» saab «hiilgav nägu», on sisemine tsensor vist liiale läinud.
Tuleb öelda, et suur osa kangelasega seotud rumalaid stereotüüpe ja nalju on pärit 1920.–1960. aastate filmidest, mitte aga Burroughsi raamatuist.
Kosmosekangelane või pärisinimene?
Märk karakteri erilisest menust on kindlasti jäljenduste ja otseste mõjutuste hulk. 1912. aastale järgnenud kümnendid tõid täiskasvanute ja laste lugemislauale kangelased nagu Amazonase džunglipoiss Bomba, lõvi-inimene Kaspa, Vaikse ookeani saarel elav Bantan, Austraalia Suures Liivakõrbes seiklev Jongor, eelajalooline kromanjoonlane Tharn, põhjaalade indiaanlaste seas kasvanud Kioga ja mitmed teised säärased raamatust raamatusse seigelnud tegelased.
Džunglilugude žanr sai sedavõrd populaarseks, et ameerika pulpajakirjade buumiajastul ilmus sedasorti kirjandusele pühendatud eraldi väljaanne Jungle Stories, mida anti välja aastail 1931 ja 1938–1954 ning mille lehekülgede kuulsaimad kangelased on blond pseudo-Tarzan Ki-Gor ja džunglikuninganna Sheena.
Ning kui pärast Burroughsi surma on tema pärijate juhitud autoriõigusi ja kaubamärke haldav aktsiaselts Edgar Rice Burroughs (mille kirjanik ise kommertseesmärkidel 1923. aastal asutas) andnud vahel erinevatele kirjanikele õiguse kirjutada Tarzani seiklustest autoriseeritud järjeromaane, siis Tarzani esimene suuremahuline piratiseerimine algas juba 1933. aastal, mil üks Argentina kirjastus asus Burroughsi nime all välja andma romaane pealkirjadega «Tarzan ja sfinks», «Tarzan ja hõbedane Buddha», «Tarzani pojapoeg» jne. Kokku ilmus selliseid taskuformaadis raamatuid tervelt 30, kuid teadaolevalt pole neid hispaania keelest kunagi väljapoole tõlgitud.
Lisaks erinevatele džunglikangelastele on Tarzanist mõjutusi saanud suur osa ulmekirjandusest ja erinevate superkangelaste väljamõtlejad. Parimaid neist ei tohi kindlasti pidada pelgalt Tarzani kloonideks, Robert E. Howardi välja mõeldud barbar Conan, Solomon Kane ja Punane Sonja on selleks kõik piisavalt originaalsed ja igaüks oma isikliku frantsiisi tekitanud ja oma legendistaatuse välja teeninud, kuid mõjutusi eitada pole samuti mõtet.
Iseasi, kui palju otseseid seoseid meie džunglikangelasega on võimalik leida väljamõeldud mõõga-ja-maagia maailmades või teistel planeetidel seiklevate mõõgakeerutajatega nagu Michael Moorcocki Elric Melnibonést või Michael Kane, Fritz Leiberi Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja või siis Lin Carteri Thongor Lemuuriast. Žanri suurmeister Leiber on muide kirjutanud ka Burroughsi pärijate autoriseeritud järjeromaani «Tarzan ja kullaorg» (1966).
1970. aastail, kui ühiskonna üldise arengu tuules kerkisid mõõgakeerutajatena esile feministlikud naiskangelased ja homoseksuaalsed sangarid, ilmus fantaasiakirjandusse ka üsna paljus Tarzanit meenutav mustanahaline kangelane Imaro, kelle loonud kirjanik Charles Saunders tunnistas avalikult, et sai inspiratsiooni Burroughsi Tarzani-lugudest. Eelajaloolises Aafrikas seikleva Imaro lood kasutavad lähtematerjalina eelkõige aafrika legende, kultuuri ja müüte, olles nõnda teravas kontrastis tollal nii levinud pseudokeskaegse ja põhjamaise fantaasiakirjandusega.
Igatahes on ulmekirjanikud loonud ka selliseid süžeid: kosmosereisil toimub aegruumi kontiinuumis nihe ning ruumilaev paisatakse galaktika teise serva, kus see tundmatul planeedil hädamaandumise teeb. Kosmosereisijatest vanemad hukkuvad ning nende imikueas lapse leiab intelligentne kaslaste rass, kes lapse enda omana üles kasvatab. Selline on Balzan – kassirahva kasvandik! Ta käib purunenud kosmoselaeva juures ning õpib veel töötava pardakompuutri abil ära inglise keele ... tuleb ju tuttav ette.
Ilmselt kaalukaima kirjandusliku panuse Tarzani tekstikorpuse arengusse on andnud ulmeklassik Philip José Farmer, kelle sulest on ilmunud mitmeid Tarzaniga sarnanevaid kangelasi kujutavaid raamatuid, aga ka Burroughsi pärijate heakskiidul ilmunud tsükli järjeromaan «Aja sünges südames» (1999). Kuid Farmeri põnevaim panus frantsiisi on vahest hoopis «Tarzan on elus: lord Greystoke’i ametlik elulugu» (1972), mis kujutab endast džunglikasvandiku kirjanduslikku biograafiat, milles Farmer kirjeldab Tarzanit kui reaalselt eksisteerinud isikut, kelle elukäik kulges umbes nii, nagu Burroughs seda on meile kirjeldanud, kuid erinevustega detailides.
Ta analüüsib selles teoses lord Greystoke’i vanemate ja ta enda psühholoogilist palet, vaidlustab osa Burroughsi kirjeldatud seiklustest ning kinnitab teisi, vaidlustab Tarzani üleskasvatamise inimahvide poolt ning spekuleerib, et seda tegi üks Aafrikas imekombel säilinud Homo erectuse väike kogukond. Raamatus on avaldatud ka pikk intervjuu lord Greystoke’i endaga!
Džunglihüüd kinolinal ja laval, koomiksikunstis ja arvutimängudes
On kummaline, et kui Tarzaniga samal aastal avalikkuse ette astunud «Marsi printsess» sai filmiks alles 2012. aastal, siis Tarzan jõudis filmilinale napi kuue aastaga. Jaanuaris 1918 linastus Scott Sidney lavastatud film «Tarzan – ahvide kasvandik», milles peaosalist mängis Elmo Lincoln ja Jane Porterit Enid Markey. Tänaseni peetakse seda filmi kõige tekstitruumaks Tarzani-lavastuseks üldse. Huvilised saavad selles veendumiseks filmi internetis (Youtube’is jm) vabalt vaadata. Linateosest sai esimene film Hollywoodi ja kinokunsti ajaloos, mis kogus kassatulu üle miljoni dollari.
Kõik Tarzaniga seonduv tõi Burroughsile igatahes nii palju raha sisse, et juba 1915. või 1919. aastal ostis ta Californias suure rantšo, mille nimetas Tarzanaks, selle ümber koondunud kogukonnast kasvas välja samanimeline linnake, mis on tänaseks halduslik osa Los Angelesest rahvaarvuga üle 28 000.
Elmo Lincoln naasis kaheks filmiks džungliisanda rolli, üldse oli 1930. aastaks valminud juba kaheksa tummfilmi Tarzani seiklustest, aga ilmselt kuulsaimaks filmi-Tarzaniks jääb siiski saksa päritolu viiekordne olümpiavõitja ujumises Johnny Weissmüller, kes mängis Tarzanit aastail 1932–1948 kokku 12 filmis. Tema kuulsaim filmipartner Jane’i rollis oli Maureen O’Sullivan, kes osales kuues filmis. Tarzanist on tehtud 50 täispikka mängufilmi, eri teleseriaalide peale kokku on televisioonis näidatud 65 seeriat Tarzani seiklustest, multifilme on loodud 32.
1929. aastal jõudis Tarzan ajalehtede koomiksiribadesse ning peatselt trükiti Tarzani igapäevaseid koomiksiribasid juba enam kui 250 ajalehes üle terve Ameerika. 1972. aastaks, mil neid igapäevaseid ribasid kordustrükkidena avaldama hakati, oli valminud üle 10 000 osa. Pühapäevalehtede üle külje koomiksid läksid kordusavaldamisele alles 2000. aastast. Omanimelise koomiksivihikute sarja sai Tarzan endale 1948. aastal ning tänaseks on neid vihke ilmunud üle 450.
Raadiokuuldemänguna kõlas Tarzani lugu esmakordselt 1932. aastal. Kurioossema faktina väärib aga märkimist, et alates 1921. aastast on Tarzanist Broadway lavadel etendatud kaks muusikaliversiooni, üldse on lavaversioone vähemalt viis.
Tarzanist on tehtud video- ja arvutimänge, teda on teleseriaalides toodud seiklema kaasaja New Yorki. Üks huvitavamaid filmiversioone Tarzanist valmis 1984. aastal lavastaja Hugh Hudsoni käe all pealkirjaga «Greystoke: legend Tarzanist, ahvide valitsejast», milles nimiosalist mängis Christopher Lambert ja Jane’i rollis Andie MacDowell.
Ühest küljest tõi see kolmele Oscarile kandideerinud film Tarzani tagasi algupärase raamatuversiooni juurde, millest filmid olid enam kui poole sajandiga väga tuntavalt eemaldunud, teisalt erines linaloo lõpp raamatust oluliselt. Hudsoni film torkab silma oma naturalistliku ja realistliku käsitluse poolest: tsivilisatsiooni rüppe naasnud Tarzan avastab, et ei tule sealse eluga toime, ei suuda sellesse maailma sulanduda ning on sunnitud džunglisse tagasi pöörduma ja seda tehes igaveseks lahkuma ka Jane’ist, kes ei tuleks jällegi toime eluga karmides loodusoludes.
«Tarzan» eesti keeles
Eesti keeles jõudis «Tarzani»-sarja esimene romaan raamatulettidele juba 1923. aastal ning on praeguseks meie lugemislauale jõudnud vähemalt neljas tõlkes. Enne Teist maailmasõda jõudis eesti keeles ilmuda kümmekond Tarzani-raamatut, Nõukogude ajal oli Burroughs kui aktiivne antikommunist muidugi ebasoosingus ning tema teoseid raamatukogudest naljalt kätte ei saanud. Kogu «Tarzani» tekstikorpus ilmus eesti keeles tervikliku sarjana 25 köites aastail 1991–1997, alguses Järva Teataja ja hiljem kirjastuse Stella väljaandel.