/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Kuigi oled seda juba mustmiljon korda öelnud, ütled ikka ja jälle uuesti. Mõne asjaga kohe on nii. Kui laps hakkab kodust välja minema, manitsed teda autode ja libeduse eest. Mõnikord küsid endalt, kas sind üldse kuulatakse, ja isegi kui kuulatakse, siis kas sellest korduvast jutust siiski mingit tolku on? Aga ütled ikka. Ja järgmine kord jälle.
Olen mitu korda kirjutanud, et vaikimine kui valik võiks olla mõtleva ajakirjanduse relv palju sagedamini, kui seda kasutatakse. Olen seda öelnud, tunnistades endale samas, et see osa meie arsenalist kuulub paljuski minevikku.
Miljoni monoloogi maa, nagu paljutähenduslikult iseloomustas avalikku sfääri eilses Maalehes Guido Viik, lihtsalt ei vaiki, et kuulata. Ja nii pole võimalik ka vaikust tähele panna. (Vahemärkusena, mulle tundub, et üks väga oluline arutelu meie senise seisu ja edasise olemise küsimuses ei käi praegu üldse ajakirjanduses ega sotsiaalmeedias, vaid värskes ilukirjanduses. Urmas Vadi «Tagasi Eestisse», Jan Kausi «Koju», Tõnu Õnnepalu «Mandala», Mihkel Muti «Kooparahvas läheb ajalukku» ja ka Mart Kivastiku «Vietnami retsept» – kõik nad tegelevad identiteediga. Igaüks omal moel. Lugege.)
Erakondades on avalikkusega suhtlemisel ja seoses sellega oma näo kujundamisel kindel tööjaotus. On «vastuhakkajad» ja «klounid», on «aatemehed» ja «lihtinimesed». Ja nii edasi. See kõik võiks olla suurtes organisatsioonides loomulikki, kui selle juures poleks nii palju lavastuslikkust. Hästi juhitud mängu meediaga.
Ma ei arva, et riigikogu liikme Igor Gräzini iga väljaütlemine peaks ilmtingimata suurt kõlapinda leidma. Siis saaks iga nädal uue epopöa kokku kirjutada. Ma ei arva, et iga enesest lugu pidav kanal peaks just praegu tegema Londonis intervjuu Anna-Maria Galojaniga, kes (ise või nõustajate kaasabil) praegust ühiskondlikku seisu tajudes ja tähelepanu vajades silmanähtavalt esile tükib. Staarikese väidetavalt peagi ilmuv järjekordne raamat broneerib niigi lehepindu ette.
Kuid mündil on ka teine külg. Kui ringhäälingunõukogu liikme kriitilist sõnavõttu ainult kuulatagi, võib see ometi panna tööle avalik-õigusliku ringhäälingu toimetaja enesetsensuuriorganid. Ja siis jääb «sigadus» või «valetamine» välja ütlemata, isegi kui sigatsetakse ja valetatakse.
Samuti pole avalikkus (ilmselt ka ajakirjanduse teatud valehäbi tõttu) saanud siiani täit selgust, et kas suvaline Eestis süüdi mõistetud suli võib tunda end muretult pärast seda, kui lennuki rattad on Ühendkuningriigi pinda puudutanud?
Müra taga on alati vastamata küsimusi. Ja vaikides neid esitada ei saa.