Eesti kooliõpilased seostavad alkoholijoomist pigem millegi positiivsega. Enamik arvab, et alkohol muudab neid lõbusamaks, nad tunnevad ennast lõdvestununa, sõbralikuna, õnnelikuna, mured ja probleemid ununevad. Nii on koolilaste arvamuse alkoholist kokku võtnud Tervise Arengu Instituut.
Juhtkiri: mida peielauas räägitakse ja juuakse?
29. november 2012, 11:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljakümnesed ja vanemad kogevad juba, et nende eakaaslased langevad. Tuleb käia matustel. Loomulikult arutatakse peielauas, mispärast pumbake kalli kadunukese rinnas nii ebaõiglaselt vara seisma jäi. Kas oli vähk või infarkt? Ja mispärast see siis tuli? Ja miks just temale ja mitte neile, kes peielauas mälestuseks pitsi tõstavad? Elati ja oldi ju üsna ühtemoodi. Geenid?
Suurte inimkogumite peale osatakse nimetada riskitegurid. Alkoholi liigtarbimine, suitsetamine ja ka rasvumine on riskitegurite edetabeli tipus.
Inimese jaoks on nii alkoholi kui ka tubaka tarvitamine kauplemine kohe kättesaadava hüve ning pikaajalise tarvitamise järel saabuva kahjuga. Joobesoleku hüvesid kogeb igaüks vahetult. Pikaajalistest kahjudest jutustavad aga uuringud, mille tulemusi on raske iseenda saatusega siduda. Pealegi: kes siis ikka otsustaks kindlameelselt end kolmekümne aastaga surnuks juua ning kogu selle aja vältel oma lähedastele ja iseendale kannatusi põhjustada? Otsuseid tehakse ikkagi õhtu ja õlle kaupa.
Suures plaanis on aga välja kukkunud nii, et Eesti on alkoholi tarvitamisest põhjustatud surmade osakaalu poolest koos Lätiga Euroopa tipus. Meie keskmine eluiga on soovitust ja võimalikust tunduvalt lühem. Lisaks räägime, et meie inimeste tervena elatud aastate arv on väike. Kõigel sellel on lisaks inimlikele kannatustele ka rahva ja riigi rikkust halvasti mõjutavad tulemused. Nii teiste riikide kui ka Eesti uuringud kinnitavad, et alkoholi liigtarbimisega seostuvad kahjud ühiskonnale on palju suuremad kui selle tootmisest ja müügist laekuvad maksutulud.
Igasugune alkoholipoliitika on paratamatult isikuvabaduste (ka majandusvabaduse) ja ühiskondliku kahju arvestamise pingeväljas. Ei tasu unustada, et meil kehtib juba praegu terve hulk alkoholi kättesaadavust piiravaid reegleid. Tegelikult võime kõnelda piirangute hulgast, määrast ja üksikute meetmete otstarbekusest.
Näiteks kui Eesti keskmine palk võimaldab osta üha rohkem pudeleid viina (2002. aastal 37, aga 2011. aastal juba 61), siis ongi vast kohane tõsta alkoholiaktsiisi. Aga ei poliitikutel ega ühiskonnal üldiselt tasu jääda lootma ainult ühele hoovale. Kättesaadavust mõjutavad ka reklaami- ja müügipiirangud. Küsimus on, kas praegusedki piirid kehtivad, kui alaealised saavad suhteliselt väheste pingutustega kätte nii alkoholi kui tubakat.