Üllar Peterson: valge islamiäärmuslus

, Lähis-Ida ekspert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllar Peterson
Üllar Peterson Foto: Pm

Äärmusislami uueks salarelvaks on saamas islami usku pöördunud lääne inimesed, kirjutab Lähis-Ida ekspert Üllar Peterson.


Terrorism on üldjuhul sammu võrra ees terrorismivastasest võitlusest, viimane pigem reageerib uutele väljakutsetele. Eriti praegu, mil küsitavate tulemustega Iraagi sõja, nurjuva Talibani-vastase võitluse ning islamiäärmusluse epideemilise leviku taustal ei kõla jutt islamiterrorismi ennetamisest just eriti usutavalt.



Läänemaailm ja mõned islamimaad pingutavad küll fanatismitulekahju kustutamise nimel, kuid tikud on endiselt fanaatikute käes: Pakistani loodeprovintsis kehtestati hiljuti šariaat, Saudi Araabia õhutab üle maailma vahhabismi levikut, Põhja-Aafrikas vohavad alkaidalikud vähirakukesed, kümned tuhanded islamimaailma madrasa’d ja paljud Euroopa mošeed levitavad jõudsalt äärmusislami vihasõnumit.



Islamit, eriti selle äärmuslikke suundi, iseloomustatakse sageli kui ülimalt inertset, uute ideede vaenulikku religiooni. Tõsi ta tundub, sest islamimaailma kogupanus tänapäeva innovaatilisse teadusesse on väiksem Lõuna-Korea omast. Kuid nagu enamikule äärmusideoloogiatele omane, ei kammitse islamit ideoloogilised piirangud sõjanduse valdkonnas.



Näiteks 1979. aastal islami oma riigikorralduslikuks aluseks kuulutanud Pakistan arendas ateistliku Põhja-Korea abiga tuumarelva ning peab kommunistlikku Hiinat oma liitlaseks. Viimati nimetatud riigid on ka Iraani Islamivabariigi liitlased, mis tihedamalt sõbrustab tuumatehnoloogia valdkonnas muslimite iseseisvuslasi maha suruva Venemaaga. Nagu näha, võib islami hüvanguks koostööd teha ka oma suurima ideoloogilise vaenlasega – sõjaka ateismiga.



Läänemaailma kohandumine islamistide meetoditega sunnib terroriste kasutusele võtma uusi vahendeid. Islamiäärmusluse mitmefunktsiooniliseks salarelvaks hakkab saama valge mees.



Juba 2005. aastal pöördus Al-Qaeda valgete muslimite poole üleskutsega osaleda ülemaailmses džihaadis, rõhutades nende takistuseta reisimise võimalust, eriti aga pääsemist oluliste sihtmärkide ligi.



Islamimaailmas, eriti vaesemates riikide, veel ei hoolita sellisest uuest ohuallikast. Paljude sealsete riikide peamiseks sissetulekuallikas on lääne ja Jaapani turistid – kohalike veendumuse kohaselt rikkad, lihtsameelsed ja täiesti ohutud tegelased.



Näiteks Egiptuse turismi tuiksoonel Khan el-Khalili turul Kairos on pärast 22. veebruaril 2009 toimunud pommiplahvatusi ja pussitamisi kasutusele võetud üliranged turvameetmed, turg on sisse piiratud sõduritest, sinna minnes ja ka turu eri osade vahel liikudes tuleb läbida range turvakontroll – põhjalikult vaadatakse läbi kõik rahakotist suuremad esemed, sobratakse naiste käekottides ja kontrollitakse laste mänguasju. Ainsa erandi moodustavad valged turistid, kelle vastu turvajad vaid harva põgusalt huvi ilmutavad.



Sama tendents avaldub kõikjal Kairos: viietärnihotellides, turismiobjektidel, muuseumide jt välismaalaste kogunemiskohtades, raudtee- ja bussijaamades ning metroos. Islamimaailma suurimas, Kairo rahvusvahelises lennujaamas, kus valged turistid reeglina kohalikele väga aeganõudva pagasi eelkontrolli järjekorrata ja lihtsalt läbides check-in’i pääsevad. Veelgi mugavam on kohalikele ametnikele ja püssimeestele 50–100 naela (100–200 krooni) makstes läbida äriklassile mõeldud VIP-väravad, kus teie pagasit ei puuduta. Sama summa aitab valget meest pagasi ülekaalu või keelatud asjade unustamise puhul käsipagasisse, millest teile avastamise puhul antakse märku ütlusega, et «olete ju džentelmen ja teiega saab asju ajada».



Kurjade kavatsustega valge inimene pääseks kergelt ligi ükskõik millise kandamiga paljudele riikluse funktsioneerimise seisukohalt elutähtsatele objektidele, seda eriti turismist elatuvates vaesemates islamimaades.



Islamile on religioosses ja kultuurilises plaanis omane austus, püüdlus ning sellest tulenev usaldus heleda nahavärvi suhtes. Kuigi koraan propageerib kõigi usklike võrdsust, kuulutab ta samas paradiisi saanud tõeliste muslimite nahavärvi heledaks, vastandades seda mustanahalistele põrguasukatele: (3: 106–107, 10: 26–27, 18: 29 jne).



Paradiisineitsid ja paradiisipoisid on samuti eranditult heledad või pärlikarva (44: 54, 52: 24, 76: 19). Veelgi enam rõhutavad uskliku heledat nahavärvi kontrastina tumedatele uskmatutele klassikalise islami peamised koraanikommentaarid.



Kuid heleda-ihalus on omane ka islami maistele sfääridele. Tõelise muslimi elujuhise sunna (prohvet Muhamedi sõnade ja tegude kogumik) peamistes kaanonites, nagu Sahih Bukhari, Sahih Muslim jt, dogmatiseeritakse prohvet Muhamedi nahavärvi heledaks, sageli lausa valgeks. Sellist käsitlust toetab ka islami õigus šariaat, nõudes nende isikute karistamist, kes julgevad öelda, et Muhamed oli tumedanahaline.



Tähtsaim ajalooallikas Muhamedi kohta, Ibn Ishaqi kirjutatud «Allahi saadiku elulugu» rõhutab Muhammadi heledat nahavärvi, seda toetab «islami ajaloo isa» al-Tabari oma töödes.



Heleda nahavärvi kultus avaldub selgelt tänapäeva islamimaailma igapäevaelus – filmitähed, modellid jt kõikvõimalikud kaanetüdrukud ja -poisid on silmatorkavalt valged kohalikega võrreldes. Araabia naised on nii sõnades kui tegudes kantud ihalusest heledama nahavärvi poole. Abielude korraldamise puhul ei vaadata mitte ainult pruutpaari sobivust sotsiaalselt staatuselt, vaid ka «värvusepõhiselt». Tumeda nahavärvi kohta on nii araablastel, pärslastel kui türklastel arvukalt halvustavaid ütlusi.



Lääne inimeste laiaulatuslikum islamisse pöördumine on uus nähtus, selle olemust ega avaldumisvorme pole veel põhjalikult uurinud ei islamoloogid ega kõikvõimalike struktuuride esindajad. Üldjoontes on teada valgete muslimite suhe sünnipärastega, mis läänes on väga laias laastus umbes 1 : 100.



Ametlikud andmed puuduvad, kuid erineva statistika kohaselt on USAs ligi 80 000 valget muslimit, Prantsusmaal 50 000, Suurbritannias, Saksamaal ja Hispaanias igaühes 20 000, Eestis 50. Suurema osa neist moodustavad muslimiga abiellunud valged naised. Islami usku astunud valgeid mehi on ehk paar-kolmkümmend protsenti.



Hetkel pakuvad just nemad enim huvi valge islamiäärmusluse seisukohast. Nad on tihti vaesemast keskkonnast, napi haridusega, eri põhjustel ühiskonnast eemaldunud või isikliku kriisi läbielanud ning sageli kriminaalse minevikuga alla 30-aastased noorukid. Kuid see pole üldreegel – leidub ka küpses eas islami avastanud poliitikuid, vaimuinimesi ja rikkureid.



Valdav osa uusmuslimitest on rahumeelsed ühiskonna liikmed, nagu enamik nende usukaaslasi kõikjal maailmas. Äärmustegudeks valmisolevaid islamiäärmuslasi arvatakse olevad vaid viis protsenti kõigist muslimitest.



Seni aga puuduvad põhjalikumad uurimused, kas see arv iseloomustab ka uusmuslimite rahumeelse ja radikaalse osa suhet. Võimalik, et fanaatikute osakaal on nende hulgas suurem, sest islamiäärmusluse spetsialistide sõnul levivad äärmuslikud ideed kõige jõudsamalt äsja islami avastanute seas.



Äärmuslikud jooned valges islamis hakkasid ilmnema popmuusiku Cat Stevensi (Yusuf Islam) islamisse pöördumisega, kes islami üllaste põhitõdede nimel hakkas põhjendama inimõiguste, sõna- ja usuvabaduse mahasurumise vajadust läänes. Üheks valge äärmusislami valjemaks ruuporiks tänapäeval on «islamifeminist» Yvonne Ridley (s 1959), kes kiidab heaks ka kõige räigemaid islamiterrori aktsioone ning lääne pantvangide peade maharaiumisi.



Kuid alles Al-Qaeda tulekuga on tekkinud valgete muslimite põlvkond, mis sõnadelt tegudele on läinud. Kõige enam on meedia kajastanud ameeriklase John Walker Lindhi, islami nimega Sulayman al-Farisi juhtumit, kes 1990. aastatel USAs muslimiks hakkas, sõitis Jeemenisse ja Pakistani islamit tudeerima ja lõpuks võitles Talibani ridades ameeriklaste vastu kuni vangilangemiseni 2001. aasta detsembris.



Teine kuulsam juhtum on «ketsipommariks» ristitud Richard Reidi (Abdul Raheem) juhtum. Noortekolooniates ja vanglates viibides tegi ta läbi «imelise islamisse pöördumise», lõi sidemed islami äärmusrühmitustega ning püüdis 2001. aasta detsembris õhkida Pariisi–Miami reisilennukit jalatsitesse peidetud lõhkeaine abil. Äärmuslikust islamist kantud ja kahjutuks tehtud valgeid on kümneid, oma kuulsushetke ootavaid sadu.



Viimastel aastatel on uueks trendiks islamiäärmusluse levimine valgete hulgas n-ö rohujuuretasandil. Äärmusliku suunaga nakatumine ei toimu noorte hulgas mitte otsekontaktides nüüdseks sügavale põranda alla pugenud äärmusliidritega, vaid internetijututubade ja madala profiiliga aktivistide mõjutusel. Muslimiks saanuna kannustab tunnustuseihalus neid midagi ära tegema «tõelise islami» jaoks.



Sellistes omaalgatuslikes islamiäärmuslastes peitub üheaegselt nii nende nõrkus kui ka tugevus. Olematu know-how, logistika ja finantstoetuseta nad vaevalt midagi suurt, näiteks 9/11 või Londoni metrooplahvatuste sarnast korda suudavad saata. Kuid tulenevalt tihedamate sidemete puudumisest islamiäärmusluse tunnustatud liidritega on need isehakanud valged maailmaparandajad üldjuhul tabamatud oma esimeste avaldumisvormideni. Õnneks on need esimesed eneseväljendused seni olnud üsna saamatud. Kuid neid esineb paraku aina sagedamini kõigis suure islamikogukonnaga lääneriikides.



Vaid mõned näited Suur-britanniast: 2007. aasta mais püüdis uusmuslim Nicholas Roddis omavalmistatud lõhkekehaga reisibussi õhkida; uimastisõltlasest islamisse pöördumise läbi teinud Andrew Ibrahimi kodust leidis 2008. aasta aprillis politsei eneseõhkimiseks konstrueeritud pommivestid – tema peale kaebasid Bristoli mošee muslimid, häirituna tema äärmuslikest sõnavõttudest; Nicky Reilly astus islamisse pärast valulikku lahkuminekut tüdruksõbrast ning püüdis äärmuslike vaadetega kurditari õhutusel 2008. aasta  mais Exeteri linna restoranis edutult õhkida kolme lõhkekeha.



Veel on vara rääkida valgete islamifanaatikute organiseerumisest. Ainsa näitena võib tuua Belgias 2006. aastal arreteeritud seitsmeliikmelise, plahvatusi kavandanud valgete muslimite rühmituse. Õnneks pole islamiäärmuslus veel levinud valgete naiste hulgas. Lääne naistele on abielu muslimiga sageli juba iseenesest suur võitlus inimväärikuse säilitamiseks, milles maisele džihaadile üldiselt enam aega ei jää.



Islam levik põliseurooplaste seas on täiesti normaalne nähtus inimõigusi austavas läänes (vastandina islamimaailmale, kus igasugune mitte-islami religiooni levitamine on surmaga karistatav). Mida aga peale hakata leviva islamiäärmuslusega eurooplaste seas?



Esiteks tuleks vastsetele äärmuspöördunutele meelde tuletada, et väga vastutustundetult mugav on kritiseerida läänelikku ühiskonnakorraldust ja eluviise, ise siin elades ning kõiki selle vaimseid ja materiaalseid saavutusi ära kasutades.



Põhjalikuma ravimina islami äärmusliku vormiga nakatunutele võiks soovitada mõningast viibimist sellistes tõelistes islamiriikides nagu Iraan või Saudi Araabia. Tervenemine saabuks sama kiiresti ja efektiivselt kui neile lääne vasakäärmuslikele ullikestele, kes kunagi eksisid Nõukogude Liitu tõelist kommunismi otsima.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles