Mall Hellam: kodanikupäev: käsuga kaasamine

Viimased kuud Eesti ühiskondlikus debatis on olnud mõtlemapanevad. Väga erinevate inimeste sõnavõtud ajakirjanduses, «Harta 12» ning ka presidendi algatusel koostööle ja mõttevahetusele ärgitav hiljutine ümarlaud on näited sellest, et riigi tervisest hoolijaid on rohkem kui päevapoliitikas kaasalööjaid. Ühes ollakse ühel meelel – ühiskonnas toimub midagi äärmiselt ebameeldivat, mis on hakanud mõjutama väga paljude võimet seedida erakondades toimuvat.

Kuigi igasuguseid tähtpäevi kasutatakse üldjuhul lippude heiskamiseks ja pidukõnedeks, siis tänavune kodanikupäev annab usutavasti hoopis võimaluse rääkida sellest, mis on Eesti kodaniku või Eestist hooliva inimese roll ja tähtsus praeguses murrangulises olukorras.

See aasta on toonud meid tagasi mure juurde oma tuleviku pärast – täpselt nii, nagu see oli kahekümne aasta eest, mil küsimus, kuhu ja kuidas edasi, oli iseenesestmõistetav. Siinkohal ei pea ma silmas mitte muret majandusliku käekäigu, vaid pigem ängi liiga paljude rahvaesindajate, poliitikute, väärtushinnangute allakäigu pärast.

Vaadates toimuvat lähemalt, võib paljusid asju põhjendada poliitilise kultuurituse ja visalt kaduma kippuva veneaegse mentaliteediga. Ehkki arvatakse, et muutusteks on veel enam aega vaja, näeme siiski, et ka uued pealetulevad põlvkonnad ei ole oma eelkäijatest sageli paremad. Pean siin silmas endiselt levinud veendumust, justkui oleks kodanikul õigus riigi arengut puudutavates küsimustes kaasa rääkida üksnes siis, kui valimisjaoskonnad nelja aasta tagant oma uksed avavad, ning et vaid valimised kindlustavad demokraatia toimimise.

Demokraatia on pidevas arengus ning meie koos sellega. Aina tugevama vabakonnaga riigis on esindusdemokraatia vananenud ning peab viimaks ometi täienema, tehes ruumi osalusdemokraatiale. Selle üldiseks aluseks on, et ka meie demokraatlikult valitud esindajate tehtud otsuste aluseks peab olema nende inimeste kuulamine, keda kõnealune otsus puudutab.

Suurimaks küsimuseks, mille tõestuseks on viimastel kuudel arenenud debatid, on süsteemi suletus ja nn ustetagune poliitika, mis on tekitanud kodanikes tunde, et nad ei ole otsustustesse kaasatud ja nendega enam ei räägita. Kui see stiil võis veel 20 aastat tagasi nii meil kui mujal olla harjumuspärane, siis nüüd enam mitte. Tänapäeva avatud ja võrgustunud maailmas peab kodanikul olema õigus ja võimalus esitada ka valusaid küsimusi ning otsustajatel peab lasuma kohustus neile vastata, mitte neist iroonilise muigega mööda vaatama.

Toon võrdluseks näite nauditavast iganädalasest teleajakirjandusest Vene sõltumatus telekanalis Дождь (Vihm), kus prožektorisäras praadivad poliitikud ei saa mitme saatejuhi kordamööda tehtavatest teravatest torgetest kuidagi mööda hiilida ega tuliselt teemalt kõrvale põigata, vaid peavad suutma oma otsuseid ja valikuid põhjendada. Põhjus on ju ilmselge – nad on ses ametis vabatahtlikult.

Ning tahes-tahtmata on ka inimesed muutunud informeeritumaks. Keegi ei saa enam ette kujutada, et parteiaparaat ainuisikuliselt suudab üle käia väga sügavatest ühiskondlikest probleemidest piiratud ringi inimeste panustamisega nende otsuste elluviimisel.

Ehkki avalikult ei vaidle keegi sellele vastu ning meil eksisteerib kaasaegne, aina selgehäälsem ja tugevam vabakond ning aktiivselt tegutsevad vabaühendused, näitab tegelikkus, et valimiste vahel on avalikkuse, vabaühenduste ja võimuesindajate läbikäimine, rääkimata erinevate vabaühenduste ja huvigruppide kaasamisest, koormav ja aeganõudev.

Nii on kaasamine, kui see üldse toimub, liiga sageli formaalne, linnukese pärast. Aga tervemast ja terviklikumast ühiskonnast hoolides lubage mul küsida – kuhu meil kiiret?

Kui me selles oleme ühele meelele jõudnud, tuleb kokku leppida kanalites, mil moel valitsemine avatumaks muuta. Siingi pole meil vaja jalgratast leiutada. Tuletan meelde, et kaasamisest, osalusdemokraatia alusest, sündis Avatud Eesti Fondi ja poliitikauuringute Praxis eestvedamisel juba kümne aasta eest kaasamise praktikate ettepanek, millest praeguseks on saanud pealtnäha kogu avalikule sektorile siduv riigikantselei dokument «Kaasamise hea tava». Ent siduv on see üksnes paberil, sest sanktsioone, juhul kui kirjapandut ei järgita või sellest teadlikult mööda vaadatakse, ei ole.

Kui reeglina ollakse üha uute seaduste ja reeglite vastu – eelkõige seepärast, et ülereguleerimist vältida – tundub, et nii mõnigi hea asi saab alguse sunnist. Just nii oli see Soomes, mida on aastaid nimetatud konsensuse ühiskonnaks. Tulenes aga just nimelt sellest, et erinevate lähenemiste ja seisukohtadega arvestamine seadusloomes on kohustuslik.

Umbes kümmekonna aasta eest otsustas riik, et iga uus ametisse astuv kantsler allkirjastab lubaduse, et kõik tema alluvad rakendavad seadusloomes kaasamise head tava. Algul ülalt tulnud käsk muutus valitsemise loomulikuks osaks ning praegu on see elementaarne. Niisamuti võib eeskujuks tuua Suurbritannia ühiskonna, kus erinevate kogukondadega läbirääkimisest on kujunenud poliitikategemise iseenesestmõistetav osa.

Paralleelselt avatud valitsemise ja kõiki osapooli arvestava seadusloomega ei tohiks me lakata arutlemast selle üle, millist tulevikuühiskonda me õigupoolest ehitame.

Saagu siinkohal õhku visatud idee sellest, et üks võimalikke meetodeid debati lähtekohtade väljaselgitamiseks on paljudele tuttav SWOT-analüüs, mis võiks meil aida­ta leida vastused neljale selgele küsimusele: millised on Eesti ühiskonna tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud. Ootan analüüsi algatust neilt, kes on võimul. Olgu see esimeseks sammuks ühiskondlike lõhede lappimisel ja koosmeele leidmisel.

Soovin meile kõigile tulevikkuvaatavat ja mõttetihedat kodanikupäeva!

*) «We can’t win the future with the governance of the past». Alapealkiri on laenatud USA presidendi Barack Obama Kongressi ees 25. jaanuaril 2011 peetud kõnest.