Bipolaarne häire ehk vanema nimega maniakaal-depressiivne psühhoos iseloomustab inimesi, kelle meeleolu pendeldab ühest äärmusest teise – headel aegadel laristavad nad ohjeldamatult oma raha, jagavad tühje lubadusi ja laenavad juurdegi, ent siis saabub depressiivne periood. Haiguse käes kannataja istub vaikselt nurgas, elab tehtut rängalt üle ja haub enesetapumõtteid.
Minu arvates ei iseloomusta Estonian Airi tegevust viimase kahe aasta jooksul miski paremini kui bipolaarse häire diagnoos. Kõigepealt tõi Estonian Airi nõukogu majandus- ja kommunikatsiooniministri heakskiidul maale ühe lobeda suuvärgiga müügimehe Tero Taskila. Müügimees lubas muuta Tallinna globaalseks sõlmlennuväljaks ja sõidutas Soome kolgaste elanikke Eesti maksumaksja kulul võileivahinnaga läände. Reisijaid tuli muudkui juurde, käive muudkui kasvas, aga kahjum kasvas veel kiiremini.
Maniakaalse tsükli lõppu tähistab Eesti riigiasutustes viimasel ajal Erkki Raasuke, kuivade maneeridega finantsist. Kujutan üsna elavalt ette, kuidas ministreid ja nõukogu liikmeid hoogsa jutuga veenma harjunud Taskila kohtus esmakordselt Raasukesega. Taskila sai ilmselt juba pärast poole minuti pikkust üritust aru, kes on Raasuke. Ja Raasuke sai aru, kes on Taskila.
Depressiivne faas süvenes, kui Raasuke tõi Estonian Airi juhtima rootslase Jan Palméri, kellel on pikaajalised kogemused lennufirmade suitsiididega, nagu ma olen aru saanud. Palmér tahab lasta lahti ligi pooled ettevõtte töötajad. Ja ei mingeid streike, sest muidu tuleb pankrot!
Maniakaal-depressiivne Estonian Air on tekitanud ulatuslikku kahju kõigile Eesti maksumaksjatele. Kui nüüd Estonian Air peaks pankrotistuma, siis on tehtud kõigepealt viga 2010. aastal, mil otsustati majandus- ja kommunikatsiooniministri eestvõttel laiendada firma aktsiakapitali 17,9 miljoni euroga ja päästa see nii pankrotist.
2011. aastal tehti taas kord viga, kui ettevõtet lasti juhtima soomlasest õnnekütt. Valitsus pumpas firmasse mullu ja tänavu kokku 30 miljonit eurot maksumaksja raha. Ja muide, viga tehti ka nüüd, kui Estonian Airi etteotsa võeti mees, kellel üldse jätkub eelnevate kulutuste taustal jultumust rääkida Estonian Airi pankroti võimalusest.
Juhul kui Juhan Parts lubab rootslasel lasta Estonian Airi pankrotti, siis muutub ministri nüüd juba korduvalt käsitletud tagasiastumise võimalus minu arvates absoluutselt vältimatuks. Sel juhul vastutab tema ainuisikuliselt selle eest, et Estonian Airi ei lastud põhja 2010. aastal, vaid kaks aastat ja ligi 50 miljonit eurot hiljem.
Bipolaarse häire vastu aitaks üksnes Estonian Airi tasakaalukas juhtimine. Võib-olla meenuks siis ka Juhan Partsile, mis on rahvusliku lennukompanii olemasolu mõte.