Majanduskriis ja senine maksupoliitika on tugevdanud Kataloonia iseseisvussoovi. Madrid ja Brüssel on seetõttu sattunud ebamugavasse olukorda: üks ähvardab kasutada jõudu ja teine pole päris kindel, kas uus riik oleks osa EList või mitte.
Laura Tibbo: uus riik ELis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas teie tahate, et Kataloonia saaks uueks Euroopa riigiks?» Just selline on suure tõenäosusega küsimus, mis esitatakse lähiajal Hispaania keskvalitsuse vastuseisule vaatamata referendumil seitsmele miljonile Kataloonia elanikule. 11. septembril vallutasid Barcelona tänavad ligikaudu 1,5 miljonit inimest, kes nõudsid loosungi «Kataloonia uueks Euroopa riigiks» all autonoomse piirkonna eraldumist Hispaania Kuningriigist. Katalaanide rahvuslus ei ole uus nähtus, kuid oma riigi pooldajate arv on lühikese ajaga oluliselt kasvanud ning arvatakse, et võimalikul rahvaküsitlusel oleks jah-häälte osakaal 50 protsenti.
Seaduslikul teel ei ole tegelikku olukorda praegu võimalik hinnata, sest Hispaania põhiseadus keelab keskvalitsuse tõlgenduse järgi iseseisvusreferendumeid korraldada. Sama põhiseadus lubab kasutada «separatistide» vastu sõjalist jõudu, seik, mida Madridi poliitilise ja sõjaväelise eliidi esindajad on korduvalt kinnitanud ning mida valitsus ei ole ümber lükanud.
Läbirääkimised Madridi ja Barcelona vahel on karile jooksnud. Keskvalitsus üritab rahvusliikumisi alla suruda ning ähvardab referendumi korraldamist «kõigi vahenditega» takistada. Katalaanid on aga suunanud pilgu väljapoole Hispaaniat ning vaatavad nüüd küsivalt vastse Nobeli rahupreemia laureaadi – ELi poole.
Eri rahvaste, eelkõige kastiilialaste, katalaanide ja baskide kooselu Ibeeria poolsaarel pole kunagi päris rahumeelne olnud. Pärast Hispaania kodusõda kehtestati riigis konservatiivne ja vägivallal põhinev diktatuur, mida iseloomustas Hispaania «ühtsuse» jõuline kaitse ja «hispaanlusest» erinevate rahvus(lus)te süstemaatiline hävitamine. Rahvus- ja vabadusliikumised, millest tuntuim on baski relvastatud rühmitus ETA, tegutsesid seadusväliselt ja muutusid radikaalsemaks.
Generalísimo Franco surma järel diktatuurilt demokraatiale üle minnes otsustati majanduses rakendada «solidaarsusprintsiipi», mille järgi panustavad kõik regioonid ühiskassasse «oma võimete kohaselt» ja saavad sealt «vastavalt vajadusele». Reeglil on kaks erandit – Baskimaa ja Navarra, kes hoolitsevad «ajalooliste õiguste» baasil oma maksutulude eest ise ning on tänu sellele ka kriisis majanduslikult stabiilsemad.
Hispaania päevalehe El Pais andmetel oli näiteks tööpuudus Baskimaal tänavu augustis 14 protsenti, mis on pea 11 protsendipunkti Hispaania keskmisest väiksem. Kataloonia, samuti riigi jõukamaid piirkondi, on aastaid kandnud ebaproportsionaalselt suurt maksukoormat ning kriisi ja kärbete ajal on «liigne» solidaarsus tekitanud paradoksaalse olukorra, mille tõttu regiooni omavalitsus oli hiljuti sunnitud esitama keskvalitsusele viie miljardi euro suuruse abipalve.
Tööpuudus, eelarvekärped, maksude tõstmine ja üldine masu tekitavad rahulolematust paljudes eurooplastes, kuid Hispaanial on rahvusvahelist ajakirjandust jälgides silmapiiril eriti ebakindel tulevik. Peaminister Rajoy viivitab päästepaketi palumisega, Euroopas puudub üksmeel Hispaania rahastamise küsimuses, võlg muudkui kasvab ja tagatipuks tekitavad riigijuhtides ebamugavust rahvusliikumised, mis ähvardavad keskvalitsuse sõnul Hispaania «hävitada».
Madridi hirmul on Kataloonia puhul mõneti alust, võttes arvesse, et regioon panustab omavalitsuse andmetel ühisesse maksukassasse ligi viiendiku selle kogutulust ja saab tagasi vaid veidi üle kümnendiku. Hispaanial oleks väga keeruline, kui mitte võimatu katalaanide iga-aastase 16 miljardi eurota hakkama saada. Kataloonia omavalitsus ning märkimisväärne osa ühiskonnast väidavad, et senine majanduslik korraldus riigi ja autonoomse piirkonna vahel ei ole jätkusuutlik.
Jõuka piirkonnana on solidaarsus teistega igati asjakohane, kuid rikkuse ümberjaotamisega langeb Kataloonia Hispaania regioonide elatustaseme võrdlustabelis esirinnast keskmiste hulka. Omavalitsuse pööre iseseisvuse poole ei ole tingitud otsesest tahtmatusest Hispaania teisi piirkondi toetada, kuid senine maksukoormus ja keskvalitsuse vähene panustamine regiooni taristute arendusse pärsib Kataloonia majandust sedavõrd, et tal lihtsalt pole enam võimalik teisi senises mahus aidata.
Eriti kriitiline koht on Ibeeria poolsaare transpordiühendus ülejäänud Euroopaga. Riiklik maantee E-15, mis viib Barcelonast Prantsusmaale, on üks tihedaima liikluse ja väiksema liiklusohutusega teid Hispaanias, kuid teetööd seisavad rahapuuduse tõttu juba aastaid.
Samas on riigis rohkem maanteid ja kiirteid kui kusagil mujal Euroopas, paljud neist uhiuued ja peaaegu olematu liiklusega. Kiirrong AVE ühendab juba 1992. aastast Madridi Sevillaga, kuid Barcelona ja ülejäänud Vahemehe-äärsete piirkondade ning Aafrika ühendustee Pariisiga on ELi korduvatele manitsustele vaatamata ikka veel pooleli. Euroopa majanduse ja kaubanduse jaoks on Vahemere-äärne raudtee strateegiline prioriteet, kuid Hispaania keskvalitsus on panustanud pigem vähem rahvastatud regioonidesse ning tekitanud sellega rohkelt kahjumlikke kiirrongiliine.
Probleem ei ole seega mitte ressursside vähesuses, vaid poliitilistes valikutes. Keskvalitsuse senine tegevus ignoreerib paljude katalaanide, aga ka hispaanlaste ja eurooplaste igapäevaseid vajadusi ning pärsib regiooni ja ka kogu riigi majanduslikku arengut. Kataloonia moodustab viiendiku Hispaania kogumajandusest, kuid regionaalpoliitika näitab, et riigi majandusmootoriks peetav piirkond ei kuulu keskvalitsuse prioriteetide hulka. Seega ei esinda Madridi riigistruktuurid enam Kataloonia elanike huve ning iseseisvusliikumised koguvad kiiresti pooldajaid kõikides ühiskonnakihtides, ka mitte-katalaanide seas.
Poliitiline pilt on Hispaanias ja Kataloonias täiesti erinev, isegi vastandlik. Riiklikul tasandil käib võitlus sotsialistliku partei PSOE ja parempoolse Rahvapartei PP vahel. Praegu on võimul Rahvapartei, kes saavutas aastatagustel üldvalimistel kriisi tõttu nõrgenenud sotside arvelt parlamendis mugava enamuse. Kataloonia parteid on aga viimastel kuudel majanduslikest vaadetest tingitud erimeelsused kõrvale jätnud ning jagunenud iseseisvuse pooldajateks ja vastasteks.
Regionaalparlamenti valitsev parempoolsete vaadetega CiU, siiani enesemääramisküsimuses ettevaatlik, näeb nüüd iseseisvas Kataloonias reaalset alternatiivi, kui mitte ainuvõimalikku lahendust. Veel mõne kuu eest oli CiU peamiseks liitlaseks Rahvapartei, nüüd tehakse koostööd rahvuslike vasakpoolsete parteidega.
Üleriigiliste PP ja PSOE kohalikud filiaalid on rahvuslaste suhtes vähemuses ja sunnitud iseseisvuse küsimuses ühtse rinde moodustama. Kahe põhirivaali kontekstis mõeldamatu koostöö Kataloonias iseloomustab riigi ja autonoomse piirkonna poliitilist eraldatust ning kinnitab Hispaania keskvõimu vähest populaarsust katalaanide seas.
21. oktoobril toimunud Baskimaa valimiste tulemused näitavad samasugust vastandumist kohalike ja üleriigiliste parteide vahel. Rahvuslased ehk «abertzale» (parempoolne PNV ja vasakpoolne Bildu) moodustavad nüüd 64 protsenti parlamendist ning nii sotsid kui ka PP kaotasid hääli. Viimaste kohalik liider A. Basagoiti kasutas muuseas kampaania käigus Eestit näitena iseseisvuse negatiivsetest tagajärgedest: «Kus on Kosovo ja Eesti praegu maailmas? Kohal 200 või 300? Hispaania on aga [juhtivatest suurriikidest] kaheksas.» (Radio Euskadi, 17.10)
Viimaste aastate jooksul on Barcelona ja Madridi vahel enesemääramisõiguse puudutamise tõttu aset leidnud mitu poliitilist kokkupõrget. 2010. aastal kärpis Hispaania põhiseaduskohus märkimisväärselt Kataloonia parlamendis 90-protsendilise poolehoiuga vastu võetud autonoomse piirkonna uut põhiseadust. Tänavu septembris keeldus keskvalitsus Kataloonia parlamendis suure toetuse saanud fiskaalpakti isegi arutamast.
Mõlemale sündmusele järgnesid massiivsed meeleavaldused ja autonoomse piirkonna president Artur Mas kuulutas kooskõlas partei valimislubaduste ning rahva meeleavaldustega 25. novembriks välja enneaegsed valimised, mille põhiteema on iseseisvusküsimus.
Murelikuks teevad aga Hispaania ministrite vihjed ja sõjaväelaste ähvardused referendumi korral rahvusliikumised jõuga maha suruda. Kolonel Alamani sõnad «Kataloonia iseseisvus? Üle minu ja paljude teiste sõdurite laipade!» on jõudnud nii rahvusvahelisse meediasse kui ka Euroopa Komisjoni päevakorda. Kahjuks ei ole koloneli arvamus erandlik, vaid ka Hispaania Sõjaväelaste Liit (AME) ja justiitsminister ähvardavad president Masi riigireetmise eest vastutusele võtta.
Ajakirjanduses kuuldub järjest rohkem hoiatavaid hääli, mis võrdlevad Hispaania praegust konflikti kodusõjaeelse olukorraga. BBC majandusuudiste toimetaja Masoni sõnul seisab kriisist räsitud Hispaania silmitsi «mahamaetud ebameeldiva tõega» ning The Telegraphi rahvusvaheliste äriuudiste toimetaja Evans-Pritchard tuletas artiklis «Kallis Hispaania, ole väga ettevaatlik» keskvalitsusele meelde, et sõjalise jõu kasutamine on vastuolus ELi lepetega. Brüsseli positsioon on siiani ebaselge.
Euroopa Liidu seisukoht rahvusküsimustes on eelkõige konfliktivastane, kuid vajadus Šotimaa iseseisvusreferendumi korral elanikkonnale selgeid vastuseid pakkuda ja surve Hispaania küsimuses vaikida on Brüsseli vastuolulisse olukorda pannud. Ühelt poolt on Suurbritannia Šotimaaga referendumis kokkuleppele jõudnud ning sellega Euroopa Komisjoni voliniku Almunia arvates Hispaaniale «demokraatias õppetunni andnud».
Teisest küljest on Madrid kategooriliselt rahvaküsitluse vastu Kataloonias ning keskvalitsus väidab, et iseseisvudes kaotaks piirkond ELi liikme staatuse.
Euroopa Komisjon on Madridi väidet nii kinnitanud kui ka ümber lükanud. Näiteks volinik Reding ütles 30. septembril intervjuus Diario de Sevilla ajakirjanikule, et Kataloonia iseseisvumine ei tähendaks rahvusvahelise õiguse kohaselt selle välja astumist EList. Vaid nädal hiljem oli ta sunnitud Newsweek Scotlandi väitel Madridi survele alludes oma sõnu «parandama», et küsimus tuleb lahendada riigisiseselt. Nähtavasti ei piisanud korrektuurist, sest 30. oktoobril väljendas Reding kirjalikult oma heakskiitu Hispaania valitsuse väitele, et Kataloonia peaks iseseisvudes EList välja astuma. Samas näitab katalaanikeelse päevalehe Ara andmetel hiljutine Briti parlamendi uurimus Šotimaa kohta vastupidist: «praktilistel ja poliitilistel põhjustel» säilitaks piirkond ELi liikme staatuse.
Masi motiivid
Kataloonia autonoomse piirkonna presidendi Artur Masi motiive iseseisvusliikumisega ühinemisel on raske üheselt määratleda.
Ühelt poolt on loogiline, et rahvusküsimus aitab tähelepanu eelarvekärbetelt ja muudelt ebapopulaarsetelt otsustelt eemale juhtida. Teisalt on tee iseseisvusele riskantne, eriti CiU-taolise pigem konservatiivse ja mõõduka partei valijate silmis.
11. septembri meeleavaldusel osalesid mitme partei pooldajad, nii katalaani kui hispaania keelt rääkivad inimesed, samuti immigrandid. Nõuti iseseisvat Katalooniat, mitte Masi pakutud vahepealset lahendust rahastamise parandamise näol.
Seega ei saa väita, et Mas või CiU oleks iseseisvusliikumise oma eesmärkide saavutamiseks algatanud või seda õhutanud, kuigi rahvusküsimus varjutab muid debatte. Rahva arvamus näib olevat, et iseseisvuseta ei ole muud debatid võimalikud, sest olulised otsused tehakse Hispaania keskvalitsuses katalaane kuulamata.
Rahvusvahelised eksperdid arvavad, et Masi eesmärk on kasutada iseseisvusliikumist keskvalitsusele surve avaldamiseks fiskaalpakti läbirääkimistel. Seega ennustatakse, et protsessi tulemusena saavutab Kataloonia tõenäoliselt suurema majandusliku sõltumatuse Hispaaniast, kuid ei saa esialgu iseseisvaks.
Homsetel valimistel peetakse küsitluste põhjal Masi parteid võitjaks ja paljud ennustavad CiU-le absoluutset enamust. Opositsiooniliidri koht läheb tõenäoliselt vasakpoolsele rahvuslikule ERC-le või parempoolsele üleriigilisele PP-le. Arvatakse, et rahvuslikud parteid või vähemalt referendumit pooldavad parteid moodustavad kaks kolmandikku parlamendist.