Raimonds Rublovskis: kas Läti on tõesti Eesti julgeolekuoht?

Hiljutine Eesti ekspertide ja Läti poliitikute mõttevahetus Läti kaitsevõime asjus tõi päevavalgele ühe väga olulise teema. Mis on peamine põhjus, miks mõned Eesti poliitikud, eksperdid ja riigikaitseametnikud peavad Lätit NATO Baltimaade julgeoleku- ja kaitsepiirkonna nõrgimaks lüliks?

Minu arvates tuleb selle probleemi käsitlemisel kõigepealt vaadata kõrgema tasandi aspekte, mis mõjutavad olulisel määral Baltimaade julgeolekut ja kaitset. Esiteks tuleb ära märkida Balti riikide kuulumine NATOsse, teiseks aga tõsiasi, et Läti ja teised Balti riigid on väikeriigid, millel on piiratud ressursid ja sestap ka piiratud võimalused eraldada märkimisväärsel hulgal raha kaitsevajadusteks, vähemalt kui võrrelda kaitsekulutustega kogu maailmas.

Samuti tuleb arvesse võtta NATO Euroopa liikmesriikide kaitsekulutuste olulist kärpimist, Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumist Vaikse ookeani piirkonda ning arutelusid Ameerika taktikalise tuumarelva väljaviimise üle Euroopast, mis on otseselt proovikivi kogu NATO-le ning seega ka Lätile ja teistele Balti riikidele.

Kõike mainitut arvesse võttes võib nüüd üle minna konkreetselt Läti juurde. Miks mõned eksperdid ja poliitikud peavad Lätit Baltimaade julgeoleku nõrgimaks komponendiks? Võib väita, et poliitilise tahte puudumine jõuda kaitsekulutustes sihtmärgini kaks protsenti SKTst on kõige tõsisem probleem, mis mõjutab ühtaegu nii Läti sisemist olukorda, eriti just Läti relvajõudude edasist arengut, kui ka väliseid suhteid Ühendriikide, meie naabrite ja kogu NATOga.

Esiteks tuleb öelda, et Läti võttis 2012. aastal vastu uue riigikaitsekontseptsiooni, poliitilised jõud on kinnitanud soovi jõuda kaitsekulutustes kahe protsendini SKTst 2020. aastaks ning vastu on võetud ka relvajõudude pikaajalise arengu plaan aastani 2024. Siiski võib väita, et kõigi nende kontseptsioonide ja plaanide elluviimisel seisab ees märkimisväärseid raskusi. Esimene ja kahtlemata tähtsaim probleem on Läti kaitse-eelarve.

Praegune situatsioon nõuab Läti valitsuselt olukorra parandamist hariduses, tervishoius, demograafiliste ja muude oluliste küsimuste vallas ning paraku tunduvad kaitsekulutused olevat eelistuste reas üpris madalal kohal. Võib oletada, et isegi püsimine ühe protsendi juures SKTst on aastail 2012–2015 päris suurt pingutust nõudev ülesanne, mis võib negatiivselt mõjutada ka taotlust jõuda 2020. aastaks kahe protsendini.

Teiseks murekohaks on personaliküsimused. Võib väita, et Läti sõjaväelased on individuaalselt hästi välja õpetatud ja varustatud, kuid kahtlemata mõjutab raha puudumine negatiivselt isikkoosseisu arengut. Kui arvestada, et alates finantskriisi algusest 2008. aastal on erru läinud märkimisväärsel hulgal väga professionaalseid ja motiveeritud sõjaväelasi, võib eeldada, et Läti kaitsesüsteemil on tõsiseid probleeme professionaalsuse ja motiveerituse säilitamisega.

Pealegi, kui arvestada Läti praegusi rahvastikuprobleeme, sealhulgas endiselt suurt väljarändu, ei ole kuigi usutav, et relvajõud suudavad värvata ja teenistuses hoida piisaval hulgal haritud ja motiveeritud inimesi. Piisava rahastuse puudumine ja mured isikkoosseisu pärast aastail 2012–2015 võivad seada Läti relvajõud dilemma ette: kas säilitada klassikaline sõjaväestruktuur või muutuda äärmiselt spetsialiseeritud kaitsevõimete kogumiks, mille puhul minu soovitus oleks keskenduda eelkõige erioperatsioonide üksusele.

Läti relvajõudude tõsine probleem on jätkuv osalemine rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides, mis nõuab märkimisväärselt inim- ja logistilisi ressursse. On ilmne, et rahvusvahelised sõjalised operatsioonid on edaspidigi Läti julgeoleku- ja kaitseteemade seas kõrgel kohal. Sellistest operatsioonidest osavõtmine annab relvajõudude isikkoosseisule põhjaliku lahingukogemuse taktikalisel tasandil ja soodustab koostegutsemisvõimet mitmeriigilises keskkonnas, kuid Läti relvajõud peavad leida sobiva viisi neis osaleda, seda eriti pärast 2014. aastat, mil NATO jõud lõpetavad missiooni Afganistanis.

Mis puudutab Läti kogemust kutselise ja ajateenijate sõjaväega, siis võib kutselise sõjaväe puhul tuua välja nii eeliseid kui ka puudujääke. Elukutseliste sõjaväelaste suurem motiveeritus sõjaväes teenida kui ajateenijatel on ilmselge, kuid teiselt poolt on sõjaväelise väljaõppe saanud inimeste arv kutselise sõjaväe korral mõistetavalt väiksem. Samuti nõrgenevad viimasel juhul sõjaväe ja ühiskonna sidemed ning kahaneb laiemate rahvahulkade arusaamine riigikaitse- ja julgeolekuküsimustest.

Teisalt ei ole 21. sajandi julgeolekukeskkonnas tarvidust suure hulga sõjaväelaste järele, sest julgeoleku- ja kaitsekeskkonnas on aina suurema tähtsusega tehniline areng, mis nõuab heade oskustega, haritud ja motiveeritud inimesi, keda ajateenistusesüsteem lihtsalt ei suuda pakkuda. Või kui lihtsamalt öelda – sõjaväelaste, kaasa arvatud ajateenijate arv ei ole 21. sajandil sõjaväelises kontekstis enam otsustav tegur.

Võib väita, et Eesti puhul on tugevasti mõju avaldanud Soome julgeoleku- ja kaitsekäsitlus, mis näeb ette territoriaalkaitset, üsna suurt sõjaväge, toetumist omaenda ressurssidele ja võimetele. Ent Soome ei kuulu NATOsse, küll aga kuuluvad Eesti ja Läti allianssi, mille 5. artiklis ette nähtud kollektiivne kaitse on kogu organisatsiooni aluspõhimõte. Juba see üksi loob põhjaliku erinevuse NATO ja Soome sõjalise plaanimise vahel nii ohtude hindamises, sõjaväe struktuuris, operatiivplaanides, sõjalise doktriinis kui ka veel paljudes muudes aspektides.

Minu arvates ei peaks Eesti pidama Lätit julgeolekuohuks, sest mõlemad riigid kuuluvad NATOsse, küll aga peab Läti leidma endas poliitilist tahet suurendada märkimisväärselt kaitsekulutusi ja kontrolli riigikaitsele eraldatud vahendite kulutamise üle, millega tagataks Läti relvajõudude korralik areng.

Kuid pidades silmas, et kõik kolm Balti riiki on väikesed ja seepärast on ressursid, mida nad saavad eraldada kaitsevajadusteks, eriti ülemaailmsete kaitsekulutuste ja sõjaliste võimetega võrreldes üpris piiratud, kujutab SKT protsent, mis riigikaitsele kulutatakse, eelkõige poliitilist avaldust, millega näidatakse välja soovi oma riiki kaitsta.

Eesti võib olla ka NATO esirinnas ja eraldada kaitsekulutusteks üle kahe, kolme, nelja või viie protsendi SKTst, ent sellest hoolimata vajab ta kollektiivset julgeolekut ja kaitset, mida pakub NATO ja strateegiline partnerlus Ühendriikidega.

Milline võiks olla tulevane Balti riikide julgeoleku- ja kaitsekoostöö raamistik? Kuidas võiks NATO «nutika kaitse» kontseptsioon kindlustada tiheda koostöö? Kahtlemata on NATO õhuturbemissioon hea näide nutikast kaitsest, aga äärmiselt oluline on saavutada Balti riikide seas üksmeel NATO missiooni vastu võtva riigi toetuse asjus.

Läti ja teiste Balti riikide edasine julgeoleku- ja kaitsekorraldus sõltub sellest, kas NATO suudab püsida tõhusa sõjalise organisatsioonina, mida iseloomustab sujuv ja tõhus otsustusprotsess, ja kas Ühendriigid on ka edaspidi sõjaliselt tõhus riik, mis tunneb huvi Euroopa ja eriti Balti riikide kaitse ja julgeoleku vastu.

Ajalooliste ja geograafiliste põhjuste ning NATOsse kuulumise tõttu on kolme Balti riigi saatus teha tihedat koostööd ning Eesti peab millalgi lõpetama sisemise debati, kas järgida kollektiivse kaitse suunda ühes tuginemisega kutselistele relvajõududele või minna edasi Soome kogemuse baasil iseenda jõududele tuginedes, mis nõuab suurel hulgal ajateenijaid. Põhjala-Balti sõjalist koostööd tuleb kahtlemata edendada, kuid see ei suuda asendada NATO julgeolekugarantiid ega Ühendriikide osalemist Baltimaade kaitsel.

Läti peab suurendama kaitsekulutusi kahe protsendini SKTst võimalikult kiiresti, igatahes mitte hiljem kui 2016. aastal, et näidata poliitiliselt oma pühendumist nii NATO-le kui ka naabritele.

Tõlkinud Marek Laane

3 mõtet

•    Läti valitsus peab parandama olukorda hariduses, tervishoius, demograafiliste ja muude oluliste küsimuste vallas. Läti peab suurendama kaitsekulutusi kahe protsendini SKTst võimalikult kiiresti.

•    Läti relvajõud peaksid ka edaspidi leidma sobiva viisi osaleda välismissioonides ka pärast Afganistani missiooni lõppu aastal 2014.

•    Sõjaväelaste, kaasa arvatud ajateenijate arv ei ole 21. sajandil sõjaväelises kontekstis enam otsustav tegur. See debatt jätkub ka Eestis.