Jaan Lahe: kas Kristus tõusis üles?

Jaan Lahe
, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Lahe
Jaan Lahe Foto: Pm

Pühapäeval on esimene ülestõusmispüha ning kõigis kristlikes kirikutes, mis tähistavad seda päeva Gregoriuse kalendri järgi, kuulutatakse, et Kristus on üles tõusnud.



Sõnum sellest, et Kristus tõusis üles, võib äratada inimestes vastuolulisi mõtteid ja tundeid. Paljudes inimestes, eriti siin Eestis, kus kristlased moodustavad vaid tillukese vähemuse, ei tekita see sõnum ilmselt mingeid mõtteid ega tundeid – on ju paljude eestlaste jaoks ülestõusmispühad vaid munade- ja kevadpühad, millel ei ole mingit religioosset tähendust.



Samas on maailmas mitu miljardit kristlast, kellele Kristuse ülestõusmine on tõsiasi, ja vaatamata «vanas Euroopas» asetleidvatele protsessidele kasvab kristlaste hulk maailmas enneolematu kiirusega.



Oma järgijate arvu poolest on ristiusk praegu esikohal kõigi religioonide hulgast maailmas. Võib vaid küsida, mis muudab selle usundi nii populaarseks ja atraktiivseks?



Ilmselt on kristluse edul erinevaid põhjuseid, kuid üks neist on olnud (ja küllap on ka tänini) ristiusu õpetus. Kuigi eri kirikute seisukohad erinevad paljuski, on ometi midagi, mis on ühine kõigile kristlastele, ja see on sõnum sellest, et Kristus on üles tõusnud.



Ristiusk on lunastusreligioon, mitte moraaliõpetus (nagu sageli ekslikult arvatakse), st usund, mis kuulutab inimestele vabanemist kurjusest, kannatustest ja surmast ning inimlikust poolikusest ja piiratusest.



Ta kuulutab, et Salapärane ja Väljendamatu, keda «kiriku keeles» Jumalaks nimetatakse, on näidanud ennast Jeesuses Kristuses – neile, kes Teda näha tahavad ja suudavad. Äratades Kristuse surmast, on Ta andnud meile sõnumi, et olles ühendatud Kristusega, on avatud meilegi tee, mis viib surmast ellu, kaduvusest kadumatusesse.



Seda uskudes ja taibates on antud kristlastele otsekui võimalus ületada aegruumi piirid ja siseneda ellu, «kus ei ole enam surma». Kas see pole atraktiivne?



Kriitiliselt meelestatud inimesed võivad selle jutu peale muiata ja öelda, et see on naiivne. Inimesi, kes on surma läbi kaotanud mõne lähedase, võib jutt sellest, et Kristus on kõrvaldanud surma, koguni vihastada – nii nagu paljusid vihastab jutt Jumala headusest ja armastusest, kuna maailmas valitsevad kurjus ja kannatused.



Nii ehk teisiti küsivad aga paljud, kes kuulevad sõnumit ülestõusmisest – jah, aga kuidas te seda tõestate? Kuidas on selline asi võimalik?



Kirikul on kohustus inimeste küsimustele vastata ja aus vastus sellele küsimusele on, et seda ei olegi võimalik tõestada. Evangeeliumid räägivad küll sellest, kuidas Jeesusega koos olnud naised leidsid tema haua tühjana, aga mida see tõestab? Juba evangelist Matteus teab rääkida, et kohe levis kuuldus, et jüngrid on Jeesuse surnukeha ära varastanud ja hakanud levitama juttu, et ta on tõusnud üles.



Hiljem tekkis pärimus, et tegelikult ei olnudki Jeesus surnud, vaid üksnes varjusurmas. Ka see, et hauda külastanud naised väitsid, et nad nägid ingleid, kes ütlesid neile, et Kristus on üles tõusnud, ei tõesta midagi – inimesed on näinud ju kõikvõimalikke nägemusi.



Evangeeliumid jutustavad, et isegi Jeesuse jüngrid, kes seda juttu kuulsid, ei uskunud seda. Ja edasi tulevad lood ülestõusnud Kristuse ilmumisest jüngritele, mida on taas seletatud kui hallutsinatsioone, mille ajendiks võis olla jüngritele Jeesuse vangistamise ja hukkamise ajel osaks saanud närvivapustus.



Küsimusele, kuidas on ülestõusmine võimalik, vastab kristlik kuulutus, et see on võimalik, kuna Jumal ise äratas Jeesuse surnuist ja Talle pole miski võimatu. Aga see seletus ei veena inimest, kes Jumalat ei usu, ja seletuski on see vaid tinglikus mõttes – on ju Jumal isegi kristliku usu järgi seletamatu ja mõistetamatu.



Seega – ei puudu mitte ainult tõestus, et Kristus on üles tõusnud, vaid puudub ka seletus, kuidas see juhtuda sai. Küsimus ei peitu selles, kuidas seda loodusteaduslikult seletada saab, sest Kristuse ülestõusmine ei kuulu loodusteaduslike kurioosumite valdkonda ega ole lihtsalt ühe surnukeha elluärkamine, vaid miski, mille kirjeldamiseks meil puuduvad isegi adekvaatsed kategooriad.



See ilmneb ka evangeeliumide jutustustest. Nii räägitakse seal sellest, et ülestõusnu ilmub omadele nagu inimene ikka, kuid samal ajal ei tunne ta ruumi piire. Ta ilmub jüngritele mitte vaimolendina, vaid inimesena, kuid jüngrid ei tunne teda ära.



Ilmselt ei ole juhuslik seegi, et erinevalt Jeesuse ristisurmast ei kirjelda ülestõusmise hetke mitte ükski evangelist. Küllap on parapsühholoogidel evangeeliumide ülestõusmislugude kohta oma seletused, ent kriitiliselt mõtlevat ja skeptilise meelelaadiga inimest ei veena needki. Ja ometi usuvad Jeesuse ülestõusmist miljonid inimesed. On nad naiivsed ja lihtsameelsed?



Nii on arvanud paljud ristiusu kriitikud läbi aegade. Kindlasti on olemas väga naiivset kristlust, nagu seda on näiteks mitmesugused Ameerikast siiagi jõudnud fundamentalistlikud ristiusutõlgendused. Kui ülestõusmisusk tähendaks vaid veendumust, et Jeesuse surnukeha taaselustus, siis võiks seda õigusega naiivseks pidada.



Ometi ei kuuluta evangeelium ülestõusmisest kõneledes ühe surnukeha taaselustumist, vaid seda, et Jeesusega toimus midagi erakordset, mille kirjeldamiseks meil puuduvad isegi sõnad. Seepärast kuulutabki kristlik kirik, et Jeesuses toimis Jumal, kes on ühtaegu nii kõiki olendeid armastav Isa kui ka kogu olemise sügavaim põhi, kes on ühtaegu väljaspool aega ja ruumi ja ometi ajas ja ruumis tegev.



Nii mõistetakse ka Jeesuse ülestõusmist surnuist kui sündmust, mis leidis aset ajas ja ruumis, ent mis ületas samas aja ja ruumi piire, sündmust, mis on leidnud aset ajaloos, kuid mis ei ole samas käsitletav ajalooliselt – üksnes pärimused, mis sellest sündmusest jutustavad, kuuluvad nagu kõik teisedki antiiksed pärimused ajalooteaduse valdkonda.



Kui Kristuse ülestõusmist ei ole võimalik teaduslikult tõestada (seda on üritatud teha, viidates ühtede või teiste ülestõusmisest jutustavate pärimuste ajaloolisele usaldusväärsusele, kuid alati on sellised väited vaidlustatavad) ega rahuldavalt seletadagi mitte, miks siis kristlased seda usuvad? Kas sellepärast, et kirik seda käsib?



Küllap on ka neid, kes seda selle pärast teevad, aga suur osa kristlasi usub seda siiski seetõttu, et nende jaoks ei ole Jeesus vaid üks 2000 aastat tagasi elanud prohvet ja usundirajaja, vaid keegi, kes ei ole lakanud olemast ja kes mõjutab nende elu.



Nad usuvad seda mitte üksnes nende inimeste tunnistuste põhjal, kes ülestõusnuga kohtusid, vaid ka oma isikliku kogemuse põhjal, oma isikliku kohtumise põhjal ülestõusnud Kristusega, kes ilmutab end meis kui vägi, mis muudab meie elu uueks.



Kuidas ta seda teeb? Ta võib teha seda erineval kombel, kuid ülestõusmispühadel teeb ta seda nõnda, et ta avab meie vaimusilmad nägemaks, et kuigi meie surm on reaalne, ei ole see ometi lõplik ning et tema, ülestõusnu, on meiega ka sealpool surma.



See teadmine võib anda meie elule otsekui uue mõõtme – mõõtme, mis ulatub kaugemale üksnes silmaga nähtavast ja mis otsekui tõstab meid välja sellest aegruumist, mis on allutatud kaduvusele.



Soovin kõigile õnnistatud ülestõusmispühi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles