Õunapuu uus kevad

Krista Kumberg
, lastekirjanduse uurija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: illustratsioon: Regina Lukk-Toompere

Hea raamat ajaga hapuks ei lähe. Ära kuluma kipub küll. Sestap on teretulnud, et väärt teostest kordustrükke välja antakse. Ligi kuuskümmend aastat jääb «Üle õue õunapuu» esimese ja teise trüki vahele. Kummatigi on raamatu toonane ja praegune roll sama. Viiekümnendatel oli folkloor ainus võimalus oma olemist, keelt, meelt, eripära – kokkuvõtvalt eestilikku – esile tõsta, hoida ja säilitada. Praegu hoiab rahvaluulekogumik meid laia ilma lahustumise eest.

Kooliõpetajad on märganud, et üldjuhul ei tea lapsed eesti muinasjutte ei nimetada ega oska ka jutustada. Pole ka ime, kui raamatupoe lettidel seisab üks Punamütsike kõrvu teisega ja nende tagant vaatab välja kolmaski. Muu ilma muinasjuttude kitsamat sorti valik kipub domineerima. Jäädes igatsema pildirikkaid eesti muinasjuttude üksikväljaandeid, teeb siiski rõõmu ka kogumike (taas)avaldamine. Seda on võimalik teha mitmel moel – kas kloonida nostalgiapedaali vajutades esmatrükk või avaldada vana raamat uues, kaasaegses kuues.

Esimene meetod tagab selle, et vanaemadel, -isadel läheb nägu raamatupoes naerule ja rahakotirauad lahti ning kloonraamat jõuab kena kingitusena lapseni. Kuid igal ajastul on raamatutel eriline-erinev nägu. Teise meetodi trump peitub selles, et praegused lapsed saavad lugemislauale päris oma ja uuenäolise, samal ajal põlvkondi siduva kirjandusteose.

«Üle õue õunapuu» ilmus esimest korda aastal 1955. Sisu ja kujunduse poole pealt õnnestunud rahvaluulekogumik sai kohe laste lemmikraamatuks ja loeti sõna tõsises mõttes ära. Sellel oli oma aja kohta väga uhke, kolme kunstniku – F. Valdvere, J. Jenseni ja A. Viidalepa – tehtud kujundus. Raamatust leidis rikkalikult tollal moes olnud rahvuslikus stiilis ornamendiribasid, vinjette, päisliistusid, vahele veel värvipildilehti. Need hakkisid tekstiosa piltlikult öeldes nagu leivapätsi parajateks, hõlpsasti manustatavateks paladeks.

Koostajad Erna Normann ja Selma Lätt komponeerisid muinasjuttudest, rahvalauludest, kõnekäändudest, naljalugudest, mõistatustest ja vanasõnadest sisulise terviku, milles üks rahvaluule vorm täiendab teist ja lugemine sujub ladusalt teemalt teemale. Kui me loeme muinasjuttu tuulest, siis järgneb sellele mõni laul, mõistatus, vanasõna või hea ütlemine tuule kohta. Mets, loodusjõud, linnud-loomad ja inimene suure tervikpildi ühe osana seal kõrval moodustab kogumiku põhisisu. (Tosin aastat hiljem kasutasid samad koostajad väljaandes «Sada saarelehte, tuhat toomelehte» sama võtet, aga raamatu süngevõitu, mustvalge kujundus polnud väikesele lugejale nii apetiitne.)

Aastal 1998 katsuti sellest omaaegsest menukist algsele võimalikult sarnast kordustrükki teha. Mis aga äpardus haledalt. Mingil tehnilisel põhjusel ei jõudnud kõik pildid raamatusse, värvitahvlid pisteti, kuhu juhtus, mõistatused ja vanasõnad paigutati eraldi raamatu lõpuosasse. Kirjastusel jätkus sündsustunnet panna raamatule pisut teine pealkiri – «Üle õue õunapuune».

Tänavu saabus kogumikule «Üle õue õunapuu» uus elu nagu kevad vanale viljapuule. Mõtted viis just kevadele raamatu illustraatori Regina Lukk-Toompere valitud õunroheline ümbrispaber. Kaks aastat tagasi ilmus sama kunstniku käe alt eelmainitud «Sada saarelehte, tuhat toomelehte». Kahekesi moodustavad need raamatud nii visuaalselt kui sisuliselt meeldiva terviku.

Teistmoodi on see, et rahvalaulud, vanasõnad ja muhedad ütlemised paigutuvad hallile taustale, mõistatused rohelisele, muinaslood aga valgele. Dekoratiivsete piltide ilu ja nende jutustatud lugu ei jõua nõder sulg kirjeldadagi. Neid peab nägema. Ja vaatama. Mitu korda.

Uus raamat järgib täpselt vana ülesehitust. Selle eelis tavapäraste muinasjutukogumikega võrreldes on, et lugejale jäävad jalgu mitmed rahvaluule humoorikad lühivormid, kasvõi ilma lõputa lood kruusi paikamisest või linnust tõrvatud katusel, puud langetava rähni eeskujust, üle jõe toimetatavast kitsest ja hundist, pisikesest punasest põrsast, kes vana siga õpetama kippus, saja hundiga kimpu jäänud karjapoisist jne. Kui need meeldima hakkavad, hakkavad ka külge. Nii saab pärand edasi antud, kõnekeel rikkamaks muudetud ja ehk oskab mõni laps edaspidi ka mõnd eesti muinasjutu pealkirja nimetada.

Raamat

«Üle õue õunapuu»

Valimik eesti rahvajutte, -laule, mõistatusi ja vanasõnu

Koostanud Erna Normann ja Selma Lätt

Illustreerinud Regina Lukk-Toompere

Koolibri, 2012

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles