Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arujärv: puhastustule ootuses

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Toompea loss. | FOTO: Toomas Huik

Kolumnist Evi Arujärv kirjutab reedeses Sirbis poliitilisest kriisist rääkides, et kõige tähtsam on vaimne puhastumine, mille tooks kaasa tõerääkimine – muutuste tähtsaim eeldus.

Sirp palus mult arvamuslugu poliitilise kriisi kohta. Tõtt-öelda olen raskustes. Mille üle peaks imestama? Avalikuks saanud valed on vaid väikesed haledad vassimised märksa suuremate valede reas. Tegelikkuse ja fassaadi vastuolu on Eestis süvenenud aasta-aastalt, sümptomid on näha ja teemad on üleval ammu. Kõige üllatavam on mingi mõttevirvenduse tekkimine. Ehk tõesti ei olegi ma olnud ainus, kellele viimaste aastate ühiskondlik õhustik on tundunud sedavõrd umbsena, et ainus võimalus tundub elu vaikiva pealtvaatajana? Põhiküsimus ei ole ju see, kui palju mõni poliitik valetab. Põhiküsimus on, kuidas demokraatlikus (?) riigis on võimalik nii kaua ja edukalt manipuleerida ühiskondliku teadvusega, monopoliseerida tõde ning tekitada sotsiaalne jõuetus, isolatsioon ja alaväärsus. Viimasel ajal on mind kummitanud Imbi Paju nõukogude ajast kõneleva artiklikogu «Kõige taga oli hirm» pealkiri. Kui kakskümmend aastat pärast vaba riigi kehtestamist on põhjust tõmmata selline paralleel, siis on midagi valesti. Mis muu peale inimese vaba, turvalise, väärikust säilitava eneseväljenduse võiks olla demokraatliku riigi vundament?

Ühiskonnakriitika kui friigišõu

Olen kõhedusega jälginud, kuidas ühiskonna hoiakuid kujundatakse karjapsühholoogia kõige primitiivsemate hoobade abil, mis toimivad nii koolikiusamises, organisatsiooni sisesuhetes kui ka kogu ühiskonnas. Vormiliselt on kõik peaaegu korras. Ajakirjandus on vahendanud ka kriitilisi arvamusi ühiskonnaelu teemadel, uus meedia võimaldab arutelu, aga... Vaba mõttelendu saavad endale lubada ühiskondliku sõltuvusahelaga suhteliselt vähe seotud autsaiderid (rahvuslased, kultuurivaldkonnaga seotud mänguanarhistid, mõned reaalse mõjujõuta pensionärid ja FIEd). Vaba lava ei põlga ka rahvasõpradest poliitklounid. Pea igal parlamendierakonnal on mõni karismaatiline isik, kes kanaliseerib meelelahutuslikus vormis «lihtsate inimeste» frustratsiooni. Läbinisti väärikalt etendavad kriitilist mõtlemist tõsised inimesed – eri võimutasandite palgal eksperdid ja kõneisikud, kes hääldavad sisendusjõuliselt märksõnu «osalusdemokraatia», «vabakonnad» ja «kaasamine», kuid kelle jutu lõpuks selgub, et alternatiivi ei ole, sest muidu tulevad mängu mustad jõud. Kui kriitiline mõtlemine seostub tolategemise või deemonitega ning kui ka «tõsised inimesed» teenivad mütoloogilisi hirme, siis ei ole pääsu – ühiskonnakriitika jääb friigišõu rolli ja kodanikuühiskonda asendab vaikivate pealtvaatajate alalhoidlik mass. Nii on juhtunud.

Lihtsusta, naeruväärista, manipuleeri!

Deemonite ehk vastalise mõtlemise tasalülitamiseks pakub propagandakunst igihaljaid võtteid, mida Eestis on kasutatud sihikindlalt ja loominguliselt. Norman Davies loetleb raamatus «Euroopa ajalugu» («Europe: A History») propaganda põhivõtteid, millest igaühe puhul meenub hulk koduseid näiteid. Esimene reegel: lihtsusta, taanda keeruline info lihtsateks vastanditeks, formuleeri hea ja halb! Valged ja mustad jõud, tegijad ja luuserid, targad valitsejad ja loll pööbel, õige eestlane ning kommarid, kesikud ja punaprofessorid, õnge ja kala muinasjutt, virisejad ja ütkijad, nüüd juba ka õõnestajad, riigi- ja rahvavaenlased – see mütoloogiline galerii on avalikku arvamust kujundanud palju aastaid. Märgistamine on mõjus, kui seda teeb kirikuõpetaja hääletooniga kõrge võimukandja. Tõhus on ka räme sõim Facebookis: klassist sõltumata austab rullnokk puhast jõudu, vaimuinimesed kardavad oma valge rüü pärast ja taanduvad hirmunult või noogutavad kaasa. Teine: moonuta, diskrediteeri, parodeeri iga konkurenti! Eesti rahvale on kõige enam nalja pakkunud mustade jõudude esindajad, kes on lisaks pahelisusele ka koledad ja rumalad, sõnaga – friigid. Kolmas: erasta vaieldamatud üldväärtused, pane need ennast teenima. Võitja on see, kes eetika ja moraaliga esimesena lajatab. Eetika, moraalne puhtus, euroopalikud väärtused – nende märksõnade toel on võimu võetud ja kinnistatud. Võimsamaid eetikakampaaniaid on juhtinud «valge» poliitika viljelejad, kelle kappidest nüüd luukeresid pudeneb. Neljas: esita oma seisukoht mõistliku enamuse arvamusena, kasuta kahtlejate mõjutamiseks arvamusliidreid, tõe autoriteeti ja psühholoogilist «nakatamist». Armastatud kultuuriinimeste sõna valikuhetkedel, poliitilised laulupeod, tants ja trummilöömine. Eurobaromeeter muidugi ka. Lõpuks: korda samu sõnumeid väsimatult.

Eesmärk pühitseb?

Ehk on vahendid räiged, aga eesmärk õilis, toonud harmoonia inimsuhetesse ja õitsengu majandusse? Jaa, see korratud hüve: korras eelarve, rahaorganisatsioonide kiitus, ministrite näopildid välisajakirjades. Väiksemat tähelepanu on saanud tegurid: sõltuvus eurotoetustest, oskuslik raamatupidamine ja eesti rahva otsatu kannatlikkus. Pole kordagi juhtunud kuulma, et mõni tipp-poliitik tänaks inimesi ja selgitaks ohverduste mõtet. Milleks peaks pingutama, kui kasinusprogrammi raames on lihtne vastandada pensionäre noorte emadega, arste patsientidega, tööandjaid töövõtjatega, noori talente töötute pensionieelikutega jne. Omavahel vaenujalal ühiskonda on lihtne juhtida. Märgistamine loob vaikimise spiraali: keegi ei taha olla võitjate või vähemasti «normaalsete» grupist tõrjutud. Veel saavutusi. Kriisis tervishoid, skandaalid sisekaitse valdkonnas, õiguskaitse kättesaamatus. Kasvav «üleliigsete» inimeste hulk. Halb demograafiline seis, riigist lahkumine perede kaupa. Enesehävituslik maksupoliitika, jätkuv tulude väljavool. Euroopa Liidu suurim inflatsioon. Jaga ja valitse põhimõte: parteistatud regionaalraha, rahavoolu oma kontrolli all hoidev politiseeritud parasiitstruktuuride võrgustik (katusorganisatsioonid, nõukogud, juhatused). Võimulpüsimise kindlustab külluslik riiklik ja toetav kilekotirahastamine. Hüved on omadele (ametipalgad-pensionid, rikaste emapalk, korruptiivne sõprus äriladvikuga). Üha rohkem salastatud ametkondlikku informatsiooni, väljendusvabadust piiravad seadusalgatused. Ja väga palju vaesust: umbes 100 000 inimesel pole piisavalt süüa, nendest 63 000 lapsed. Aga ka täis supikauss ei ole lahendus – inimene ei ela ju ainult söömise nimel. Meie «edulugu»?

Ühine süü?

Võimulolijate monoliitse seltskonna arvates ei ole probleeme olemas. Süüdi on kamp õõnestajatest poliitilisi konkurente, kes on teinud ämma annetust suureks puhudes kärbsest elevandi. Siiski arvab üllatavalt suur hulk inimesi, et peale valetamise kilekottide asjus on valitsuserakondade hingel suuremaid patte. Kõlanud on ka väide, et valijatena oleme vastutajad ja kaassüüdlased kõik. Vastutustundliku kodanikuna tahaksin viimasega nõustuda, aga ei saa, kui mõtlen kaua kestnud ajupesu, hoolikalt disainitud valimisseaduse ja erakondade rahastamissüsteemi peale. Kodaniku osaks selles mängus on paratamatult statisti roll.

Milline on erakondade roll ja vastutus? Kuna Keskerakond on teeneline peksupoiss, keda keskvõimu juurde lastud ei ole, siis on raske öelda, mis võinuks selle tulemusena Eesti poliitikas teistmoodi olla. Kõlab paradoksaalselt, aga tundub, et hoolikast renomeekujundusest ja kuldse kesktee otsimisest hoolimata kannavad poliitilise kultuuri allakäigu eest suurimat vastutust sotsiaaldemokraadid. Nad ei ole kasutanud võimalust mõjutada kaalukeelena parem- ja vasakideoloogia tasakaalu. Selle asemel on püüdlikult, ilmsest hirmust sattuda pahade poiste kampa, ellu viidud Reformierakonna ideid. Reformierakonda teenival IRLil pole juba ammu midagi pistmist aegadeüleste kogukondlike väärtuste hoidmisega. Reformipartei on jõudnud iseenese jumalustamiseni ja unistab totaalsest kontrollist mõtlemise üle. Peaaegu kõik on oma ideoloogia reetnud. Kellele loota? Kas esindusdemokraatial on üldse veel šansse?

Aeg nõuab?

Demokraatia üle Eestis ja ka Euroopa institutsioonides arutlesid hiljuti ka europarlamendi saadik Indrek Tarand ja Ignar Fjuk (8. XI saade «Räägivad»). Jutus oli tähelepanuväärseid mõttekäike, mis sunnivad kaasa mõtlema. Tarand: «Me elame kogu Euroopa Liidu jaoks huvitaval perioodil: XIX sajandi esindusdemokraatia mudel on ilmselgelt puudulik ja mittevastav XXI sajandi ühiskonnas, kus on teistmoodi ühiskonna struktuur ja teistmoodi informatsiooni vahetamise mehhanismid ja võimalused. Seda küsimust nupukamad mehed ja naised juba ka formuleerivad ja pakuvad väikest viisi lahendusi, mis suunas muutuda.» Fjuk: «Räägid, et esindusdemokraatia liikmesriikides pole vastav kujunenud ühiskonnakorraldusele, aga veel vähem on bürokraatia, rahamenetlemine ja otsuste tegemine Euroopas [Euroopa Liidu institutsioonides ? – E.A.] vastav mingisugusele demokraatiale – neil puudub selleks ju mandaat!» Tarand: «Kahjuks on selles väga suur osa tõtt. Seepärast EP komisjonide liikmed käivadki esitlemas võimalusi selleks, kuidas koguda Euroopa kodanikult EL eelarvesse raha otse, selle asemel et liikmesriikide annetustest elatuda... Esindusdemokraatia tohutu aeglus ei vasta XXI sajandi elutempo nõuetele, piduriks on massiparteid, kus võim on kliki käes, aga mis teesklevad, et meie hulgas on nii töölisi kui professoreid, ettevõtjaid ja tarbijaid, vanu ja noori. Tegelikult see ei ole nii. Mis sinna asemele tuleb, ei oska öelda.»

Kahju, et ei oska, tahaks teada esindusdemokraatia alternatiividest ja muustki. Kui lahenduseks on rahavoogude juhtimine «nupukamate» poolt üle rahvusriikide valitsuste pea, siis missuguseks kujuneb viimaste roll? Kas see ongi tulevik, mida vermivad ka otse valitud eurosaadikud? Mõeldes rahvusriikide reaalsele sõltuvusele pool-legitiimsetest Euroopa institutsioonidest, tundub esindusdemokraatia ajaloo prügikasti heitmine ausameelne. Aga paraku just euroopalike väärtuste müstilisel allikal paikneb Eesti riigis vohavate väikeste valede suur allikas. Kui Euroopa parlamendisaadik natukene võib, siis kohalikud võimupoliitikud ei saa endale avameelsust lubada. Pole mõnus laveerida eurodirektiivide, näljase pööbli ja opositsionääridest õõnestajate vahel. Teadmatus, võimetus protsesse juhtida ja vajadus seda varjata põhjustab agoonilist käitumist. Võib mõista, miks mõni poliitik tunneb end märtrina. Iseasi, kas rahvas kõike teada tahabki. Seega on euroseebi-seriaali «Valede võrgus» jätkumine üsna tõenäoline.

Demokraatia lõpp?

Mida siiski arvata «aja nõudest» ja demokraatiast XXI sajandil? Tarand: «See on tunnetuse küsimus, igas ühiskonnas on ka neid, kes põhimõtteliselt ei ole ühiskonnaga leppinud, kes on alati vastased – kommunistid, vasakpoolsed, kes võitlevad kapitalistliku ilmakorra vastu surmani. Kui keskmised kodanikud tajuvad, et mina ei ole volitanud selleks, mida tehakse, siis võimu legitiimsus on küsimärgi all.» Fjuk: «Ütlesid, et esindusdemokraatia on XIX sajandi valitsemisvorm, mis ei vasta ajale...» Tarand: «XIX sajandil oli massipartei kaasav, praegu on need mittekaasavad. Praegu tuleb leida kaasamiseks muud asjad. Esindusdemokraatia [ei vasta ajale – E. A.] selles mõttes, et me ei saa 450 miljonit inimest panna hääletama tüvirakkude kasutamise üle teaduses.»

Oi-oi! Kui sihiks on avaliku mõttevahetuse «lahtiparteistamine» ja depolitiseerimine, kas ei peaks siis algatuseks loobuma kollide seinale maalimisest ja rääkima põhimõtetest? Pole ju usutav, et kommunismiutoopial või äärmusvasakpoolsusel on mingeidki väljavaateid. Et kodanikul puudub kompetents kaasarääkimiseks, seda meie «asendamatud» ju kooris räägivadki. Meenutan, et esindusdemokraatial on rumaluse tõrjumiseks vahendeid. Valimisseadusega saab seada tingimusi ja valituid ei suleta kinnisesse ruumi – neil on võimalik kaasata eksperte ja avalikkust. Informeerimiseks ja harimiseks pakub uus meedia piiramatuid võimalusi. Küsimus on poliitilises kultuuris ja seadustes.

Eliit või veetše

Suhtumine ka esindusdemokraatias peituvasse hierarhiaprintsiipi on poliitilise ideoloogia sügavaim küsimus. Hierarhiate aluseks on inimeste bioloogilised ja ühiskondlikult kujunenud erinevused. Mõned on saanud elult paremad kaardid, mis avavad tee ka poliitikasse. Võimulolijal on võimalus kujundada sõna, teo ja seadustega ühiskonda. Need võimalused on kingitus, mille tingimuseks on vastutus. Seepärast saab võimueliidi tegevuse ainsaks mõõdupuuks pidada tahet suunata ühiskonda karjaseaduste juurest inimliku dialoogi tasandile, oskust mõistlikult tasandada hierarhiatest tulenevaid erinevusi ja valmisolekut leida kompromisse – vasakpoolsete sotsiaalse hoolivuse, liberaalide isikliku vastutuse ja vabaduse idee ning rahvuslaste kogukondliku elutarkuse vahel. Kõik ideoloogiad on «head» ja väljendavad inimeste vajadusi ja hoiakuid. Praegune valitsus on unustanud, et paremad kaardid on kingitus ja võim ajutine. Mäng madalatel instinktidel, valetamine ja reaalsustaju kadu on ületanud mõistlikkuse piiri. Rein Raua laineid löönud sõnakasutus mõjus selles olukorras nagu pätti üllatav lõuahaak prillidega haritlaselt. Sama efekt oli Silver Meikari otsusel murda vaikimise barjäär.

Üksikisiku sõna võib kriisihetkedel olla määrav. Ometi ei tasu uduste alternatiivide nimel prügikasti visata erakondi, esindusdemokraatiat ja eliidi ideed. Kodanikuühendused kui uus ja puhas, horisontaalsuhetel põhinev jõud? Ilus mõte, aga kuidas on võimalik «võrdseid» eriarvamusi ühendav otsustus? Kuidas saab seda otsust väärtustada, kui kahtluse alla pannakse üksikisiku otsustuspädevus (tüvirakkude hääletamise näide)? Ühishuvi nõuab alati mõnede arvamuste taandamist, selle elluviimisel tuleb jagada ülesanded ja anda üle volitusi – see on hierarhiasuhete, aga ka praktilise tööjaotuse väljendus. Raske on ette kujutada «demokraatiamasina» tööpõhimõtet, millega vältida võimu delegeerimist ja koondumist.

Esindusdemokraatia annab võimueliidile volitused ja võimalused, aga ka kontrollimehhanismi. Selleks et võimu saanud inimesed õigel teel püsiksid, peaks algatuseks tegema üsna raskesti teostatavaid lihtsaid asju: saatma põhimõttekindlad valetajad erru, muutma valmisseadust ja erakondade rahastamist. Kodanikuühendused ja iga üksik julge arvaja on siin asendamatud püsiva survevahendina ja ideede allikana. Püüd näha neis abstraktse «rahva» ideaalset kehastust tundub siiski natukene kahtlane, tuues meelde varasemad äraostmatud ja valged jõud ...

P.S. Palun vabandust, kui artikli pealkiri meenutab ministri soovitust riigikogulaste hüvede kallale kippunud ajakirjanikule – pane ennast põlema, raibe! Bensiinifirma stardipaketi asemel pidasin silmas vaimset puhastumist, mille tooks kaasa tõerääkimine – muutuste tähtsaim eeldus.

Tagasi üles