Leiame end tihti kurtmas, et meid ja meie minevikku ei taheta mõista. Seejuures peaksime endale aru andma, et muutused ei saa toimuda iseenesest ja üleöö.
Neeme Korv: mõistmise ränkraske rada
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
8. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Barack Obama ei väsinud juba presidendikandidaadina rõhutamast, kuivõrd ta loodab teatud riikidega suheldes diplomaatiale. Presidendina tuli ta paar nädalat enne oma Euroopa-visiiti lagedale nii-öelda «uue alguse» pakkumisega Iraanile. Ähvarduste asemel lubas ta taotleda suhteid, «mis on ausad ning põhinevad vastastikusel austusel».
Iraani võrdlemisi leige vastus jättis president Mahmoud Ahmadinejadi pressinõuniku suu läbi kõlama noodi, et jutuks hea küll, aga ega me mineviku solvanguid seepärast unusta. Nagu Lutsu «Kevade» Tõnisson, kes saksa noorhärrade parve jõepõhja laskis: «Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!»
Obama on vaieldamatult suurepärane oraator, tegudeks tuleks talle enam aega anda. Paraku tiksub kell halastamatu hooga ja kui Obama tahab oma presidendiaja lõpuks ses osas tulemusi näidata, siis on iga päev kallis. Ühise keeleni jõudmine võtab aastaid. Teineteisemõistmiseni on sealtki veel pikk samm.
Aga jätame kauged kultuuriruumid. Kas USA ja Euroopa vahel valitseb humaansete põhiväärtuste osas täielik teineteisemõistmine? Kindlasti mitte. Näiteks keelustas New Mexico äsja 15. USA osariigina surmanuhtluse. Kuigi neile 15-le lisandub veel paar, kus surmanuhtlus juriidiliselt kehtib, kuid tegelikult pole seda juba enam kui 30 aastat rakendatud, on see ikkagi vähemus. Euroopa Liidus surmanuhtlust teadupärast pole.
Ent tuleme veel lähemale. Kuidas on olukord ELis endas?
Eelmisel nädalal võttis europarlament vastu resolutsiooni, millega mõisteti hukka totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide kuriteod. Dokument seab kommunistide kuriteod ühele pulgale natside toimepanduga. Ehkki idaeurooplaste kannatusi on ju varemgi ära märgitud, olid vaidlused teksti üle rasked. Hääletus kujunes lõpuks märkimisväärselt ühepoolseks: 553 poolt, 44 vastu, 33 erapooletut.
Kuigi üks ilus jutt ei tähenda mingil juhul lõplikku läbimurret, liigutakse ikkagi edasi, ehkki hirmsate ponnistustega, ja nagu meile tundub – teosammul. Selleks et riigid ja rahvad suudaksid üksteist mõista, on vaja omavahel rääkida. Aga veel enam – õppida üksteist kuulama. Ses osas tuleb Euroopa suurt jututuba (ja seda on ju parlament seni põhiliselt olnud) hoolimata selle suhtes mõnikord valitsevast skepsisest siiski tunnustada.