Eesti põhiseaduse 28. paragrahv ütleb väga ilusti: lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Niisugune üllas lause lausa kutsub seda erilist hoolt ka igapäevaselt tundma ja tunnetama. Paraku on argielus tegemist selge pettusega, üksnes lahja sõnamulinaga.
Räägime seekord puuetega inimestest, eelkõige vanemaealistest. Mina ütleksin vaimse või füüsilise puudega inimese kohta selges eesti keeles «sant» või siis «invaliid», nagu pakub «Võõrsõnastik», isegi «puuekas» sobiks, aga targemad pead on asja ammu selgeks vaielnud ja nii on kohmakas termin seadustesse sisse jooksnud. Tavakeelepruugis tekitab see vahel naljakusi. Näiteks küsib üks sõber teiselt, palju too ka penssi saab. «No kolmsada tuleb ära ja puude eest saan ka natuke lisa,» vastab see. «Puude eest?» imestab küsija. «Mis sa nende puudega teed, ostad või müüd?»
Seadus seletab lahti ka puude olemuse, küll üsna keerulises ametnike keelepruugis. Kokkuvõttes lühidalt: puue on vaimu- või ihuhäda, mis takistab inimese normaalset elu ja osalemist ühiskonnaelus. Oma ulatuse poolest jagatakse need hädad kolmeks: keskmine, raske ja sügav puue. Seadus teab täpselt, mida ühe või teise hädaga inimene suudab ja võib. Näiteks esineb keskmise puudega inimesel aeg-ajalt igapäevase toimetuleku raskusi, ta vajab väljaspool oma elukohta kõrvalist abi vähemalt korra nädalas.
Raske puudega inimesel on igapäevane tegutsemine piiratud, ta vajab järelevalvet igal ööpäeval või isegi ööpäev ringi. Kõige hullem on sügav puue, selle puhul vajab inimene ööpäev läbi pidevat kõrvalabi ja juhendamist, nii et tal peab keegi kogu aeg juures istuma.
Riigi eriline hool seisneb ilmselt selles, et santidele on ette nähtud sotsiaaltoetused, mis esmapilgul tunduvad üsna kopsakad: keskmisele 50, raskele 105 ja sügavale koguni 160 protsenti toetuse kuumäärast. Ohoo, raha kui raba! Aga võta näpust – sotsiaaltoetuse määr on 25,57 eurot kuus.
Puuetega Inimeste Koja andmetel pole summa 2000. aastast muutunud. Nüüd võib igaüks rehkendada, kui suur see tugi tegelikult on: keskmise puude puhul 12,79, raske korral 26,85 ja sügava juhul 40,91 eurot. Isegi need piskud toetused vaevavad tänavust riigieelarvet ligi 60 miljoni eurose raskusega.
Tavasantidele lisandub veel kohaliku omavalitsuse eriline hool. Nagu öeldud, vajab puudega inimene kas aeg-ajalt või pidevalt kõrvalist abi. KOV maksab raske ja sügava puudega inimese hooldajale toetust. Eesmärk on tagada puudega isikule vajalik abi, mis toetab tema iseseisvat toimetulekut. Suurepärane mõte, aga nadi teostus – raske puudega inimese hooldaja saab 15,40, sügava puudega inimese ööpäevaringne abiline 25,60, haige lapse hooldaja 19,20 eurot. Kust aga sellise raha eest hea hooldaja leida?
2011. aastal oli Eestis 128 087 puudega inimest, seega ligi kümme protsenti rahvastikust, ja nende arv on viimastel aastatel aina kasvanud. Ilmselt käib riigi ja valla eriline hoolitsus eelarvetele selgelt üle jõu. Kas siis maksab suuri sõnu teha, kui need tegudest nii kaugele jäävad?