Teadlane Mare Taagepera analüüsib valitsusliikmete hiljutisi väljaütlemisi ja leiab, et USA valitsuse liikmetena oleks nii Ligi kui ka Ansip pidanud oma ministrikoha ammu loovutama.
Mare Taagepera: demokraatia ja Jürgen Ligi sportlik keha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tsiteerin Jürgen Ligi «Kolmeraudses» öeldut: «Eks ma ka olen käinud koosolekul ja vaadanud, kuidas noored debattidel osalevad, siis tema [Kaja Kallase] kaunid suured silmad on tavaliselt tema kinnise suu kohal.»
Kui juba silmadest ja suust juttu, siis räägime ka Jürgen Ligi sportlikust kehast ja tema maailmavaateist. Oletan, et Euroopa Liidu majandusministrite istungitel ja muudel konverentsidel teeb Jürgen Ligi oma suu lahti ja et ta niisugustel istungitel ka trenni vahele ei jäta. Majandusteadlasena on tal ekspertkogemus kindlasti olemas, kuid inimesena on Ligi maailmapilt kahjuks küllaltki piiratud.
USA valitsuse liikmetena oleks nii Ligi kui ka Ansip pidanud oma ministrikoha ammugi loovutama, kuna nad on oma sõnavõttudes selgelt avaldanud, et nad oma rahvast ei respekteeri. Rahva mured trivialiseeritakse toonis «meie teame paremini». Paistab, et kõige paremaks märklauaks on naised või teised «alamad» olevused. Võiks tõlkida nende mõned hiljutised ütlemised inglise keelde ja lasta kasvõi Euroopa riikide ministritel hinnata, kuidas niisugused väljendused nende rahvast mõjutaks.
Riigi asjad on liiga tõsised selleks, et neid mitte demokraatlikel põhimõtetel arutada. Kõigepealt tuleb ära jätta kõik isikusse puutuvad märkused ja respekteerida iga inimese arvamust, kuna demokraatias on kõigil õigus oma arvamusele. Praktikas tähendab see seda, et ei saa tagatoas otsuseid juba ette ära määrata ja siis teha nägu, nagu oleks arvestatud ka rahva arvamusega. Sealt tekibki usalduse kriis.
Tsiteerin veel samast saatelõigust pärit arvamust: «Peaminister on täppisteadlane, kui ta midagi ütleb, siis tuleb täpselt jälgida. Tal on isikliku kogemuse ja ka mõningate tõendite põhjal kindel veendumus – võib-olla on see liiga palju eelarvamus –, et Meikari väide oli vähemalt suures osas vigane, suures osas vale. Aga ma tahan rõhutada, esiteks, Kristen ei ole mulle valetanud, mulle piisab sellest teadmisest.»
Täppisteadlasena ei saa mina respekteerida «täppisteadlast», kes fakte ei kontrolli, kuna ta ühte või teist inimest usaldab. Samuti ei saa lihtsameelseid kokkuvõtteid teha olukorras, kus iga teadlane teab, et kunagi ei ole tal kogu informatsioon kättesaadav ja et on alati võimalik mõõtmis- ja muid vigu teha. Ühesõnaga, teadlane teab, et ta võib eksida. Teab samuti, et saab vigadest õppida, neid järgmine kord vältides ja sellega kindlustades uurimistöö arengut.
Samuti areneb ka demokraatia. Reformierakonnal oleks praegu põhjust tänada nii Silver Meikarit kui Kaja Kallast, kes nõrkusi või puudusi esile tuues erakonna arengut edasi viivad.
Lootus on olnud, et Eesti iseseisvusega areneb ka demokraatia. On aga kurb olnud jälgida viimaste aastate taandarengut. Võim on koondumas Toompeale, rahvast kaugele. Maad on võtmas nõukogude ühiskonna autoritaarne ja patriarhaalne valitsemisstiil. On selge, et vanu käitumisharjumusi on raske muuta. Lootus oli siiski, et läänemaailmaga suheldes olukord muutub. Praegu võib selles kahelda, kuna tundub, et olukord on pigem halvenenud.
Veel Ligi tsiteerides: «Ma ütlen ausalt, ei ole poliitikute hulgas tegelikult pädevust, kes meid lihtsalt skandaali järel saaks asendada selles [Euroopa Liidu ja riikide suveräänsuse] võitluses.»
Niisugune asendamatuse mulje võib tõesti tekkida, eriti kui omal kohal pikemat aega olla. Ameerikas on pikemad kogemused ja on ka käibel ütlus nagu «No one is irreplaceable» (keegi ei ole asendamatu). Mõne päeva eest oli juttu Rootsi terrorivastase koostöö nõukogu direktori ja asedirektori tagasiastumisest (PM, 4.11).
Oletan, et neil oli hetkel kah rohkem kogemusi kui uutel tegijatel. Küsimus ei seisne mitte ainult selles, kellel on faktid või informatsioon (peamiselt valitsuse liikmetel), vaid ka selles, kellel on parem ekspertkogemus ja analüüsivõime ning oskus pädevaid otsuseid teha (mitte tingimata valitsuse liikmetel).
On ka selge arusaam nii asutusejuhtide kui ministrite vastutusest, või Harry Trumanit tsiteerides, «The buck stops here» (pang jääb seisma siin – vastutuse teistele edasi lükkamine jääb seisma siin).
Mida siis praktiliselt ette võtta? Siin on võimalusi nii valitsusel kui ka rahval. Valitsus peab uuenema, et areneda, kas siis väljastpoolt või seestpoolt. Eestis on kahjuks siseringist väljas asuvate uute inimeste sissetoomine peaaegu välistatud, kuna erakonnad on moodustanud kinnise süsteemi. On vana tõde, et «power corrupts and absolute power corrupts absolutely» (võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt).
Hiljuti on aga ka lehtedes hakanud ilmuma häid soovitusi, kuidas väljastpoolt olukorda muuta. Näiteks võiksid inimesed osa oma tulumaksust suunata otse mõne erakonna rahastamiseks, see sunnib erakondi enda tegevusest kord aastas aru andma (Liia Hänni, PM, 4.11). Aruandlus ei saa lõppeda sellega, et muudatused on läbi viidud, vaid tuleb lisada analüüs, kui edukad need on olnud ja mida tuleks järgmine kord teisiti teha. Toomas Luman pakub ka võimalust tegevust alustavaid erakondi riigieelarvest rahastada (EPL, 3.11).
Sisemist arengut saavad soodustada kas üksikliikmed või tark juhtkond, kes on võimeline oma tegevust analüüsima, nõrkusi tunnistama ja muudatusi tegema. Samuti oleks viimane aeg rahvaga tõsisemaid probleeme arutama hakata. Avalik asjalik arutlus on osa demokraatia toimemehhanismist. Oleme seda kaheksa aastat Metsaülikoolis tõdenud. Ei jätku sellest, et saadetakse välja PR-spetsialistid, kes räägivad juttu, mida rahvas kuulata tahab.
Poliitilise kultuuri arengut tuleb pidevalt suunata. Siia kuulub näiteks eetikakoodeks.
See võib esialgu tunduda väga võõrana, kuna oletan, et eelmises süsteemis midagi seesugust ei olnud. Oma harjumusi ja mõttemaailma on aga raske muuta, kui sihte ei sea. Sellised koodeksid on teistes demokraatlikes riikides olemas. Tuleb endale pidevalt meelde tuletada, et «the end does not justify the means» (lõpptulemus ei õigusta meetmeid).
Rahvas peab demokraatliku korra hoidmiseks ja arendamiseks pidevalt võitlema. Ameerikas käib praegu võitlus plutokraatia vastu, millega suur osa rahvast on otseselt seotud.
Kahjuks on rahval Eestis ainult nelja aasta tagant võimalus riigikogu liikmeid valida ja pärast seda teatatakse umbes nii, et olete mind valinud riigikokku, nüüd olge vait. Kuigi Eestis on kodanikualgatus arenenud, ei ole see veel nii tugev, et suudaks valitsuse vastu palju midagi ette võtta. Tõsi, juba on ka streikima hakatud, mis näitab samuti oluliselt valitsuse ja rahva vahelise dialoogi puudust.
Seega on suur töö veel ees, kuid kusagilt tuleb alustada. Nii Jürgen Ligi kui ka Andrus Ansip on näidanud oma rahvale suunatud alavääristavate väidetega, et on viimane aeg demokraatia arenguks sihte seada. Siia kuulub ka üksikisiku areng ja enesekindlus: selleks et end tähtsana tunda, ei ole vaja teisi inimesi alla suruda ega pretendeerida üliinimeseks olemisele, kes kunagi ei eksi.