Washingtonis asuva American University riigiteaduste professor James A. Thurber rääkis telefoniintervjuus, et vaatamata äärmiselt tasavägisele seisule küsitlustes võidab tänavused presidendivalimised pigem Barack Obama kui Mitt Romney.
Presidendiralli: Obamal pole läinud hästi, Romneyl pole läinud paremini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased küsitlused näitavad, et Barack Obama ja Mitt Romney üleriigiline toetus on sama hästi kui võrdne – vahe ei ületa ühte protsendipunkti. Millal viimati nii tasavägiseid valimisi mäletate?
Muidugi olid 2000. aasta valimised kõige tasavägisemad, mis meil kunagi olnud on, kuid minu arvates tänavu seis tõenäoliselt nii võrdseks ei kujune (meenutuseks: tosina aasta eest otsustas presidendivalimiste võitja USA ülemkohus, mis andis vaidluses Florida osariigi valimistulemuste üle võidu George W. Bushile – toim).
Kindlasti on seis ülimalt tasavägine Colorados ja Virginias. Ohios ja Pennsylvanias on president endiselt napilt ees. Just neid võtmeosariike tuleks vaadata ja arvutada kokku nende eest saadavad valijameeste kohad. Selles arvestuses on väike edumaa presidendil, ehkki see hakkas pärast esimest debatti vähenema.
Enne esimest debatti ei teinud president Obama valimiskampaaniast mitte referendumit oma administratsiooni saavutuste üle, vaid keskendus oponendile. Mitt Romney tegi vigu, tal olid karmid eelvalimised ja üsna parempoolsed vaated. Kuid pärast esimest debatti muutusid valimised palju rohkem referendumiks Obama ja tema administratsiooni üle. See muutis heitluse Obamale raskemaks.
Nii et peamine põhjus, miks Romney pärast tema jaoks vaat et katastroofilist septembrit (meenutagem salavideot ja selle kurikuulsat «47 protsendi»-märkust) nii võimsalt tagasi tuli, oli tugev esinemine esimeses debatis?
Üldiselt ei muuda debatid midagi, kuid sel korral muutsid. Presidendi nõrk esinemine esimeses debatis põhjustas küsitlustes suure pöörde ja muutis kümnes võtmeosariigis seisu tasavägisemaks. Teine ja kolmas debatt aitasid küll pisut presidenti, kuid valimised olid selleks ajaks juba muutunud referendumiks presidendi, mitte Romney üle.
Kuid Obama jaoks murettekitavad majandusnäitajad, nagu eelarvepuudujääk, SKT väike kasv või kõrge töötuse määr, mida ametisoleva presidendi poliitika hindamisel jälgitakse, samal ajal palju ei muutunud. Töötus isegi vähenes oktoobri alguseks 7,8 protsendini.
Need näitajad olid kogu aeg teada ja seepärast oligi uskumatu, et president küsitlustes ees oli. Pärast Franklin Delano Roosevelti võitu 1936. aasta valimistel pole ükski USA president nii kehva majandusega tagasi valitud.
Teiseks oli presidendi tööga rahulolevaid ameeriklasi alla 50 protsendi. Tavaliselt nii nõrga reitinguga presidenti tagasi ei valita. Teda aitas väga palju see, et tema sümpaatsusreiting (USAs mõõdetakse eraldi ka valijate arvamust presidendikandidaadi iseloomuomaduste kohta – toim) ületas kuni esimese debatini kahekordselt Mitt Romney oma. Nüüd on see vahe kadunud.
Jah, kõik põhinäitajad on samad, kuid nüüd keskenduvad inimesed lisaks nendele ka presidendile ja selle koosmõju talle kasuks ei tule.
Miks leidis see pööre aset alles oktoobris? Kas seepärast, et enamik ameeriklasi hakkab valimistele rohkem tähelepanu pöörama alles sügisel pärast parteikongresside lõppu? Või mängis rolli puhtalt Obama nõrk väitlemisoskus?
Faktoreid on palju. Peamine tegur oli debatt, sest see mõjutas neid väheseid – umbes kaheksat protsenti valijatest –, kellel oktoobriks veel selget eelistust ei olnud. Pidage meeles, et enamasti ei muutunud küsitlustulemused dramaatiliselt, vaid üksnes kahe-kolme protsendipunkti võrra. Ainult Ohios kahanes presidendi edumaa kaheksalt protsendilt kahele. Need valijad asusid debati alusel Obamat ja Romneyt võrdlema, ning presidendil ei läinud hästi.
Kuidas hindate presidendikandidaatide tänavusi kampaaniastrateegiaid? Olin jaanuaris eelvalimiste ajal New Hampshire’is, kus üks politoloog ennustas, et Obama võtab kasutusele F. D. Roosevelti 1936. aasta retoorika, kus ta ütles rahvale, et majanduse olukord pole kiita, kuid selles on süüdi pangad, ning palus veel nelja aastat, et asjad korda seada. Ja enam-vähem nii Obama ju talitaski.
Pankadevastane kriitika oli üks muutuja paljudest.
President süüdistas ka eelmist administratsiooni, tema motiiv oli «andke mulle veel aega», aga ta ei olnud väga spetsiifiline selle osas, mida ta teha kavatseb. Alles hiljuti tuli ta välja tulevikuplaaniga, mille eest teda on arvustatud (majanduskava on kriitikute sõnul lihtsalt kokkuvõte varem välja öeldud lubadustest – toim).
Kuid peamiselt seisnes tema kampaania Mitt Romney määratlemises väga negatiivsel moel. Kui su ees seisab raske kampaania ning su rivaaliks on keegi, keda valijad väga hästi ei tunne, siis sa – antud juhul Obama – defineerid teda ise ja see võib väga mõjuv olla.
Teiseks töötas president üheksa kuu jooksul osariikides välja masinavärgi oma toetajate valima meelitamiseks. Romney seda teha ei saanud, sest tal olid nii brutaalsed eelvalimised. Kampaaniavõrgustikku viimase 50–60 päevaga hästi ette ei valmista, kui just ei juhtu üht suurt sündmust, mis paljude inimeste arvamust kellestki muudab. Nii aga esimeses debatis juhtuski ja see on uskumatu, sest tavaliselt ei mängi väitlused suurt rolli.
Obama strateegia ei seisnenud üksnes pankade süüdistamises, vaid ka lisaaja nõudmises, surutise ärahoidmise rõhutamises, raha kokku hoidva tervishoiuprogrammi reklaamimises – sõnumeid oli palju. Dodd-Frank (finantskriisi järel vastuvõetud seadus, mis reguleerib USA pangandust – toim) ei ole suureks valimisteemaks kujunenud.
Peamiselt on sõnumiks see, et «ma loon juurde rohkem töökohti» ja «ma olen peatanud töötuse suurenemise». Inimesi üldiselt väga ei eruta halvima peatamine, kui midagi pole tuntavalt paremaks läinud. Ja see on praegu üks presidendi probleeme.
Ja Mitt Romney strateegiaks oli alatasa korrutada, kui halb Obama majanduse turgutamisel ja töötuse leevendamisel on olnud?
Ta tegi seda nii majanduse kui töötuse asjus, ta tegi seda ka valitsusaparaadi ulatuse asjus. USAs käib filosoofiline vaidlus valitsuse rolli üle, kus Romney tiriti paremale äärele. Selles vaidluses väidetakse, et valitsus tahab meie elu üle võtta, igasuguste regulatsioonidega meie vabadust vähendada ja «tapab» oma programmidega töökohti. Seetõttu lubas Romney töökohti luua, eelarvepuudujääki vähendada ja kahandada valitsuse rolli inimeste elus.
USA poliitika juures hämmastab mind üks asi, millest ma siiani aru ei saa. Presidendiks pürgijad peavad esmalt läbima erakonnasisesed eelvalimised, kus hääletavad peaasjalikult kõige tulihingelisemad fanaatikud. Nende häälte saamiseks peavad mõõdukate vaadetega kandidaadid oma seisukohti karmistama ja ütlema asju, millest nad sügisel üldvalimiste eel taas taganevad, et siis olla meele järele üliväärtuslikele, ideoloogilise spektri keskel asuvatele swing voter’itele (kõikuv valija – toim). Nii juhtus ka Romneyga. Miks ameeriklased sellise teatriga lepivad?
Kandidaadid muudavad seisukohti, kuid küsimus on, mil määral. Obama midagi sellist 2008. aastal kindlasti ei teinud: ta oli väga järjepidev, tal oli selge strateegia, teema ja sõnum eelvalimistest alates. See oli küll üsna üldsõnaline, kuid see oli järjepidev.
Vabariiklastel on probleem paremäärmuslastega, kes tirivad kandidaate kaugele paremale servale, kui nood tahavad parteilt nominatsiooni saada. Ja nii juhtus ka Romneyga. Usun, et sügaval sisimal oli Romney Massachusettsi osariigis mõõdukas kuberner ja hiljem ta muutis oma vaateid.
Nüüd on ta jälle liikunud mõõdukama retoorika poole. Paremäärmuslased pole selle üle rõõmsad, kuid neil pole ka kellegi teise poolt hääletada. Nad küll hääletavad tema poolt, kuid kandidaadi seisukohamuutuste tõttu ilma erilise entusiasmita.
Romney läheb sinna, kus on valijad, ehk keskele. See sai rohkem kui selgeks kolmandas, välispoliitikaalases teledebatis, kus ta 75 protsenti ajast oli presidendiga nõus. Seda oli peaaegu piinlik vaadata.
Miks ameeriklased sellise olukorraga lepivad? Ega nad selle üle rõõmsad küll ole. Suhtumine valitsusse üleüldse ja eriti Kongressi on üsna negatiivne. Neile ei meeldi lubaduste mittetäitmine ja lubaduste muutmine – küsitlused näitavad seda. Ameeriklased ei ole lollid, olgugi et nad ei pruugi alati olla kõrgelt haritud.
Realistlikult võttes on neil ainult kaks valikut. Seega: kui nad on vabariiklased, peavad nad silma kinni pigistama ja toetama tüüpi, kes häälte saamiseks pidevalt oma meelt muudab.
Miks vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgijate valik tänavu nii kesine oli? Kas populaarsed kubernerid, nagu Mitch Daniels või Chris Christie, tõesti arvasid, et neil pole Obama vastu šanssi?
Enamikul puhkudel on nii, et kui keegi arvab, et tal on lootust saada partei kandidaadiks, ei anna ta alla.
Sel korral tegid meedia poolt tugevaimaks peetud kandidaadid suuri vigu, näiteks Texase kuberner Rick Perry ei suutnud teledebatil meenutada ühte kolmest ministeeriumist, mille ta likvideeriks. Sellised väikesed fraasid võivad saatuslikuks saada.
Santorum oli oma vaadete poolest nii kaugel paremal, et polnud võimalustki, et ta üldvalimistel võidaks. Vabariiklaste partei täiskasvanud said sellest aru ja loobusid teda lõpus toetamast. Ka Gingrichil ja ülejäänutel polnud šanssigi... Nii jäigi lõpuks järele Romney.
Kas ja kuidas on sel aastal valimiskampaaniat ja inimeste eelistusi mõjutanud asepresidendikandidaatide isikud? Nelja aasta eest mängis John McCaini kaotuses üsna märkimisväärset rolli Sarah Palin, kelle pädevus kahtluse alla seati.
Asepresidentidel on harva mingit mõju valimistele, seda on raske ka mõõta. Nad (Joe Biden ja Paul Ryan – toim) pole midagi halba teinud. Ryan meeldib paremäärmuslastele ja nad usaldavad tänu temale Romneyt natuke rohkem. Bidenist on abi töölisklassi valijate võitmiseks osas võtmeosariikides, nagu Pennsylvania ja Ohio. Kuid ükski asepresident ei suuda võita hääli sel moel, nagu teeb seda president. Nende nimi on küll hääletussedelil, kuid väga tähtsad nad ei ole.
Mis tulemust ennustate esindajatekoja ja senati valimisteks?
Senatis paistab, et demokraadid jäävad anomaaliate tõttu enamusse ja võib-olla saavad isegi üks-kaks lisakohta (praegu on demokraatidel senatis 53:47 enamus, vabariiklased säilitavad küsitluste järgi kindlalt kontrolli esindajatekoja üle – toim). See tähendab, et võim on jätkuvalt jagatud kahe partei vahel. Seega on tulekul rohkem agooniat ja ängi.
USA meedias on spekuleeritud võimaluse üle, et esmakordselt võivad kandidaadid valijameeste kogus saada võrdselt 269 häält ehk kumbki ei saavuta enamust. Mis siis juhtub?
Sellisel juhul on see esindajatekoja otsustada. Mina ei usu, et nii juhtub. Mul on kahju teiesuguste inimeste pärast meedias, kelle jaoks on kõik muud teemad juba ammendatud. Nii kirjutataksegi igasugustest obskuursetest võimalustest, et oleks midagi valimistest kirjutada.
Lõpetuseks: keda ennustate valimiste võitjaks? Obamat?
Kuu aja eest ennustasin küll! (Naerab.)
Usun endiselt, et Obama võidab. See saab olema äärmiselt napp, ta on ees valijameeste arvestuses. Paljudes võtmeosariikides mahub tema edumaa küsitlustes veamäära sisse, Romney jääb temast maha. Ma ei näe, kuidas Romney suudaks võita Ohios, kui just midagi dramaatilist ei juhtu. Kui ta ei võida Ohios, on tal väga raske üle riigi võita. Arvan, et Romney võtab Florida ja Põhja-Carolina, võib-olla Colorado, Virginia ja New Hampshire’i. Kuid isegi sellisel juhul ta kaotab. Kindel ma selles aga pole ja oma raha peale ma kihla ei veaks.
James A. Thurber
• American University riigiteaduste professor (asukoht Washington), kus ta on aastaid teadustööd teinud ja õppejõud olnud. Ta on AU Kongressi ja Presidendi Uuringute Keskuse direktor. Politoloogiadoktori kraadi omandas Indiana Ülikoolis 1974. aastal.
• Thurber on mitme raamatu autor või kaasautor, tema sulest on ilmunud üle 75 teadusartikli. Tema uurimisteemad on Kongress ja selle suhe presidendiga, Kongressi reformimine, huvi- ja lobigrupid, kampaaniad ja valimine. Tema viimane raamat «Obama in Office» ilmus möödunud aasta märtsis.
• Ta on olnud demokraatidest senaatorite nõuandja.
Barack Obama
Demokraat.
Barack Hussein Obama sündis
4. augustil 1961 Hawaiil.
Haridus: Columbia Ülikool,
Harvardi ülikool.
Religioon: kristlik protestant,
ristitud 1988. aastal.
Plaanid
• Luua aastaks 2016 miljon töökohta tootmises, julgustades fiskaalmeetmete kaudu ettevõtteid oma tootmist USAsse tooma ja kahekordistades eksporti.
• Vähendada kümne aasta jooksul riigivõlga nelja triljoni USA dollari võrra. Raha selleks peaks tulema rikaste maksustamisest, ettevõtete maksusoodustuste vähendamisest ning Afganistani ja Iraagi konflikti lõpetamisest.
• Tõsta kapitalilt saadava tulu maksu 15 protsendilt 20-le.
• Vähendada ettevõtete maksumäära 35 protsendilt 28-le, mõnedes tööstusharudes ka 25 protsendile.
• Kehtestada «Buffetti reegel», mis tähendab 30-protsendist maksumäära neile, kes teenivad aastas rohkem kui üks miljon dollarit.
Seisukohad
• Sõjaline sekkumine: oli avalikult vastu sõjalisele sekkumisele, kuid on laiendanud Afganistani konflikti Pakistani. Leiab, et sõjaliseks sekkumiseks ei ole vaja USA Kongressi nõustumist, kui oma nõusoleku on andnud ÜRO.
• Seksuaalvähemuste õigused: toetab samasooliste abielu, kuid peab seda küsimust osariikide pädevusse kuuluvaks. Leiab, et homoseksuaalidel peab olema õigus avalikult armees teenida.
• Abordiküsimus: usub, et see on naise ja pere isiklik otsus ning seda peaks tegema koos arsti, mitte poliitikutega.
Perekond
• Abikaasa Michelle Obama, kaks tütart (sünniaastad 1998 ja 2001).
• Michelle LeVaughn Robinson sündis 17. jaanuaril 1964. aastal Chicagos.
• 1988. aastal lõpetas Harvardi ülikooli.
• Barack Obamaga tutvus töö kaudu ja nad abiellusid 1992. aastal.
• Michelle Obamat peetakse üheks kõige stiilsemaks esileediks Jacqueline Kennedy kõrval. Ta oli Ameerika Vogue’i kaanel 2009. aasta märtsis, kohe pärast asumist Valgesse Majja sama aasta jaanuaris.
• Ta propageerib tervislikku toitumist ja sportlikku eluviisi ning kannab sageli noorte Ameerika moeloojate loomingut.
Mitt Romney
Vabariiklane.
Willard Mitt Romney sündis
12. märtsil 1947. aastal Detroidis.
Haridus: Stanfordi Ülikool,
Harvardi Ülikool.
Religioon: mormoon, kuulub Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse.
Plaanid
• Luua 12 miljonit töökohta, ergutades majanduskasvu madalate maksude, dereguleerimise ja energiaturu abil.
• Viia avaliku sektori kulutused praeguselt 24,4 protsendilt allapoole 20 protsenti SKTst.
• Kõik maksutõusukavad peavad Kongressis saama ülekaaluka häälteenamuse.
• Lõpetada maksuerisused, et rahastada üldist maksude vähendamist.
• Tulumaksumäärade üldine vähendamine, nii et kõige väiksema sissetulekuga inimeste tulumaks langeks kümnelt protsendilt kaheksale ning nende maksumäär, kes teenivad üle 388 350 dollari aastas, oleks senise 35 protsendi asemel 28 protsenti.
Seisukohad
• Sõjaline sekkumine: usub, et USA president peab tegema kõik oma riigi turvalisuse tagamiseks.
• Seksuaalvähemuste õigused: ei toeta samasooliste abielu, kuid toetab homoseksuaalide õigust teenida sõjaväes ja taunib nende diskrimineerimist töökohal.
• Abordiküsimus: toetab abordi keelustamist, välja arvatud vägistamise ja intsesti korral ning tervislikel põhjustel.
Perekond
• Abikaasa Ann Romney, viis poega (sünniaastad 1970–1981).
• Ann Lois Davies sündis 16. aprillil 1949. aastal Detroidi lähedal.
• Tulevast abikaasat tundis juba põhikoolist alates, kohtamas hakkasid nad käima 1965. aastal ja abiellusid 1968. aastal. 1966. aastal, kui Mitt Romney oli oma mormoonimissioonil Prantsusmaal, otsustas algselt protestantliku taustaga Ann samuti mormooniks hakata.
• 1975. aastal lõpetas mormoonide eraülikooli Brigham Young University.
• 1998. aastal diagnoositi Annil Sclerosis multiplex ning praegu tegutseb ta aktiivselt selle haigusega seotud heategevusorganisatsioonides.
• 2008. aastal diagnoositi Annil varajases staadiumis rinnavähk, millest ta aastaga tervenes.
• Ann on kirglik ratsutaja, on osalenud paljudel võistlustel ja võitnud auhindu.