USA riigisekretär Dean Acheson ütles kunagi, et impeeriumi kaotanud Suurbritannia otsib rolli. Täna võiks midagi sarnast öelda USA kohta. Kaotanud oma üürikese ühepooluselise hüperjõu impeeriumi, otsib USA endale rolli maailmas. Koos presidendikandidaatide Barack Obama ja Mitt Romneyga otsib USA-le rolli kogu maailm.
Möödunud kümnendil näis, et selleks rolliks võiks olla vabaduse võidukäik. Tänaseks on selge, et USA-l pole selleks võimu. Afganistan ja Iraak võitlevad olemasolu eest. Ei Liibüa, Süüria ega Iraan ole «vabaduse päevakorras». Hiina ja Venemaa teevad vabaduse vaatepunktist pigem vähikäiku.
Sümptomaatiline on Euroopa vaikne hääbumine USA enda päevakorras. Pööre Aasiasse on ärapööre Euroopast. Kolmes presidendidebatis mainiti Euroopat vaid korra, halva majandusliku eeskujuna. Välispoliitilist arutelu domineerisid liitlassuhted, kuid mitte 20. sajandi omad. Kesksel kohal oli Iisrael – ning Iraan, läbi Iisraeli prisma. Kunagise vaenlase Venemaa kommentaatorid ei jõudnud ära imestada oma riigi kadumist USA ekraanilt.
USA kampaania on täis märke, et maailm muutub «arhailisemaks», kasutades Marko Mihkelsoni mõistet. Määravad on jälle jõuvahekorrad, liitlassuhted ning (geo)strateegiline tasakaal. Väärtuste ja huvide mõõduvõtt on taas ajalooks saanud. Väärtused kaotasid. Mis kaudselt seletab, miks Euroopal pole Obama ja Romney duellis selget favoriiti. EL ise ühe suurima väärtuste kandjana (kui mitte kehastajana) on hääbumas. Saksamaa, Prantsusmaa ning Suurbritanniagi juhid ei oska eelistada kumbagi kandidaati. Ideaalidest pole teejuhti, ideoloogiatest ka mitte.
Euroopa on USA eemaletõmbumisele vastanud endassetõmbumisega. Riikide tähelepanu on taas oma muredel. Eestis on see jälgitav pinna avanemisel mitte debatile, vaid instinktidele. Meie mure on Venemaa – ning Tartu rahu on küsimus kõigest korraga. Lootus, et välispoliitika «võrgustumine» toob kaasa uue maailma, on segi ajanud sõnumi ja kanali. Nutitelefon ei anna nutti, säuts ei loo suhteid, distantsi kadumine mõtete vahelt ei tekita ühtsust.
Nelja (ja kaheksa) aasta eest kulutati Eestis USA valimistele ruutmeetreid lehepinda. Mida meil täna selle eest näidata on? Palju Eesti elanikest oskaks valida Obama või Romney vahel? Iisraelis eelistab ligi 60 protsenti Romneyt ja veidi üle 20 protsenti Obamat. Mõlemad on väikesed riigid. Kuidas maailm muutub. Veel nelja aasta eest oleks võetud Saksamaa järgi joondumist Eestis anakronistliku poliitilise naljana.
* Mida meil selle eest näidata on? – ingl k