See võiks olla kujundlik tulem, milleni tajudele – ehk siis lüürikale ja audiovisuaalsele – orienteeritud kunst meid viib. Kunnusele teeb muret, et kirjandus, olles ainus kunstiliik, mis ei suru peale oma aega ja mis Kunnuse järgi on tänu sõnale ka ainus digitaalne sisend paljude analoogsete ehk tajude läbi võimendatute kõrval, on kappamas mõistmise vajaduse juurest tunnete manu.
Sellelt ohupinnalt võib Kunnuse raamatus tõusvat teatri- ja muusika-, lüürika- ja netiviha mõista.
Kunnus ütleb, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks, ja lisab, et korrektsem oleks ehk rääkida mitte niivõrd teatri kahjustavast toimest indiviidile, kuivõrd arengut pidurdavast toimest, sest lapsel on motivatsioon loomuldasa emotsioonipõhine.
Kunnus tunnistab, et suurte tunnete eesmärgiks pole otseselt kurjus, «aga suurte tundeintensiivsuste hulgas on statistiliselt kurjuse osakaal suurem ja kurjusega on suur tundeintensiivsus märksa hõlpsamini saavutatav». Näiteks eelistatakse kollases ja kolletavas meedias skandaale ja halbu uudiseid.
Kunnus on vastu tunde ülendamisele väärtuseks. Ta küsib, miks teatraalid on «üheksal juhul kümnest alatud ja kivise südamega tüübid». Ja vastab: «Sest argielu pakutavad emotsioonid ei suuda motiveerimisel reeglina konkureerida teatri omadega.» Kunnus leiab endale toetajaid Thomas Mannis, Robert Musilis, Fjodor Dostojevskis, Milan Kunderas ja ... Mihkel Mutis. «Meie noorte hulgas on tekst alla käinud,» tsiteerib ta Mutti.
Otsekui mereköit läbiva punase niidina tsiteerib Kunnus oma raamatus Nietzschet: «Inimese teeb suureks tema tunnete kestvus, mitte intensiivsus.» Kunnuse jaoks on meie peavoolukultuur infantiilne, lapsik – see ei tähenda «lapselik». Kunnuse sõna on otsekui kahe teraga mõõk.
Tema stiili on iseloomustatud kui labürintlikku, aga võiks iseloomustada ka kui ruumilist mõtlemist valdava pinnalise vastu. Oma intellektuaalses arrogantsuses meenutab ta mõneti noort Uku Masingut, kellelt ja vahest ka Masingu ideeliselt järeltulijalt Ilmar Venelt on ta üsna palju õppinud.
Raamat
Mihkel Kunnus
Minu eugeenika saladus
Kultuurieugeenilisi koode.
Saarde-Pärnu 2012
265 lk