Võimuliit peaks ühised eesmärgid uuesti sõnastama
Juhtkiri: aprillivalitsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homme möödub kaks aastat päevast, mil riigitüüri juurde astus Andrus Ansipi teine valitsus. Kuigi piltlikult väljendudes on teekonna aluseks võetud kaardid rebenenud, meri ja ilmastik olnud pigem tormine ning meeskond aeg-ajalt justkui oma maailma langenud kaptenile hambaid näidanud, on laevuke teatud määral üllatuslikult siiski koos püsinud ja mõni edukas reiski sadamasse toodud.
Paar kaasteelist on hundipassi saanud, kuid kõige pingelisematest katsumustest on seni siiski enam-vähem terve nahaga läbi tuldud. Isegi tunnistades tõsiasja, et valitsuse otsusekindlus jätab tihtipeale soovida ja üldine sihiseadmine võiks olla tunduvalt selgem, tähendab see praeguses ebakindlas maailmas plussmärki. Näiteid riikidest, kus kiireid reaktsioone nõudvale majanduskriisile lisandub poliitiline kriis ja sellest tingitud ebastabiilsuse süvenemine, pole vaja kaugelt otsida. Vaadakem või üle lõunapiiri.
Aprill on Ansipi teise valitsuse sünnipäevakuu, ent ühtlasi aeg, mil on tulnud maadelda suurimate probleemidega. Veel aasta tagasi tundus, et kohe-kohe muutuvad vastuolud kolmikliidus ületamatuks. Töölepinguseadus, kultuuriürituste käibemaks, alkoholipoliitika ja veel mitmed teemad tundusid põhimõtteliste karidena.
Mööda pandud eelarved on sundinud juba korduvalt vigu parandama ja praegu näitavad kõik märgid, et seda tuleb teha edaspidigi. Samas näitavad just rasketes küsimustes saavutatud kompromissid, näiteks kaheksa miljardi kroonine kärbe, millega hakkama saadi, niisamuti tahes-tahtmata ebapopulaarseid samme kaasa toov eurole võetud kurss, et valitsusel on tegelikult sisemist jõudu otsusteni jõuda.
Koalitsioonileppe värskendamine saaks avalikkuse ees teatud määral negatiivse märgi, kuid ometi kuluks valitsusele tegelikult marjaks ära mingi uus ühiseid eesmärke koondav tegevuskava.
Üks oluline tegur, mis senise koalitsiooni on ebamugavuste kiuste püsti hoidnud, on pronksööde mõju ja üldse juba pikka aega kinni kiilunud poliitseis, kus igaüks istub omas kaevikus. Paradoksina on aga Ansipi valitsuse edasipüsimine osalt ka tema häälekaima vastase Keskerakonna teene. Edgar Savisaare retoorika pöörleb aeg-ajalt nii kõvasti üle võlli, et seda on raske eristada netikommentaaride omast. Ka keskpartei noor peasekretär katsub kõrvalt sama valju häält teha.
Selline taktika ei saa kokkuvõttes olla väga edukas, kuna muudab võimalikele partneritele mission impossible’ks põhjendada parteiliikmetele, et Savisaarega koos valitsema hakata oleks hea idee. Parlamendivalimised on aga siiski alles 2011.