Rae vallavanem: tunnistan probleemi, kuid taunin rünnakut

Asjaolu, mis mind hämmastama paneb, on viis, kuidas pikka aega ühe maakonna omavalitsuste rõõmude ja muredega süvitsi tegelenud inimene nüüd omavalitsuse argumente põrmustab. Muu hulgas ei rahuldu Kasemaa näiteks argumendiga, et lasteaiakohtade põud on tingitud asjaolust, et Rae valla elanike arv kasvab tempos 1000 inimest aastas, ta küsib:«Kuid kuidas toimib elanike arvu kasv vallas? Kas vallas on avatud põgenikelaager ja kõrvalomavalitsuses on toimunud sotsiaalkatastroof?»

Sellele küsimusele oleks ehk õigem vastaja hr Kasemaa ise: millistel asjaoludel ta Rae valla oma elupaigaks valis? Kas me oleks pidanud oma valla uksed tema ees kinni panema või kuidagi teisiti takistama tema elama asumist Rae valda?

Samuti väidab Kasemaa, et Rae vallas on paigast ära ka haldusmenetluse seaduse järgimine ja kogukonna ehk lapsevanemate huvidega arvestamine, et kui vallal lasteaiakohta pakkuda ei ole, siis peab ta koostöös lapsevanemaga otsima alternatiivseid lahendusi ja määrama järgmise otsusega lapsevanemale neist sobiliku.

Ometi on  Rae vald üks neist vähestest omavalitsustest, kes maksab lasteaiajärjekorras ootava lapse perele mudilase toetust – 128 eurot kuus. Lisaks kompenseerime osaliselt eralasteaias käiva lapse kohamaksumust (võrdselt kohaliku omavalitsuse lasteaia kohatasuga), tänavu tervelt 196 euroga kuus!

Jah, probleem on olemas

Kuid tõsi ta on, et täna on Eesti võimekaim kohalik omavalitsus, Rae vald tõsise probleemi ees – vallal on tõepoolest pikaajaline võlgnevus lasteaiaealiste laste vanemate ees, kellele vald ei ole suuteline lähitulevikus kohta lasteaias tagama. Samuti on tõsi, et naaberomavalitsuste sarnasele olukorrale viitamine (mullune Eesti edukaim omavalitsus Viimsi vald seisab silmitsi täpselt sama probleemiga) ei muuda probleemi olematuks.

Paradoksaalsel kombel peitub probleemi juur liigses edukuses! Rae valla elanike arv on viimasel viiel aastal kasvanud keskmiselt 1000 elaniku võrra aastas. Kuivõrd uued elanikud on aga valdavalt noored pered, on keskmiselt iga kolmas uus elanik lasteaia- või kooliealine laps. Muidugi on igati positiivne, et valda asub elama aina enam ja enam noori peresid, kuid vald ei ole võimeline tagama kõikidele soovijatele lasteaiakohti.

Samas ei istu vald käed rüpes. Viimaste aastate jooksul oleme rajanud uusi ja laiendanud mitmeid olemasolevaid lasteaedu – Jüri alevik on saanud juurde 200, Assaku 80, Peetri 120 lasteaiakohta, juba jaanuaris avab Lagedil uksed uhiuus 80-kohaline lasteaed ja 2013. aasta augustis lõppevad Peetri lasteaed-põhikooli juurdeehitustööd lisavad veel 240 lasteaiakohta. Lähiajal alustame Peetrisse ja Jürisse täiendavate lasteaedade projekteerimisega. Seega ei saa ma kindlasti nõustuda väitega, nagu ei teeks vald olukorra parandamiseks midagi.

Vald on oma peamiseks eesmärgiks võtnud uute lasteaiakohtade loomise ja lasteaiakoha järjekorras olijate olukorra leevendamise ning teeb selleks suuri pingutusi (eelnevalt mainitud uute lasteaiakohtade rajamine ja erinevad toetused näiteks). Paraku on aga selge, et valla eelarvelised vahendid on piiratud. Isegi juhul, kui suunata järgmisel viiel aastal kogu vallaeelarve üksnes uute lasteaedade ehitamiseks (jättes kõrvale vajaduse nende edaspidiseks ülalpidamiseks ja samuti kõikvõimalikud teised avalikud ülesanded), ei jätkuks meil piisavalt vahendeid, et kõikidele soovijatele lasteaiakoht tagada. Selline on paraku karm reaalsus.

Vald on süüdi liialt usinas arendustegevuses?

Laialdaselt on kõlanud omavalitsuse suunal süüdistused, et ise olete selle olukorra tekitanud, sest teie käes on olnud võimalus planeerida uusi elamukohti ning väljastada ehituslube. Siinkohal võib ju teoreetiliselt sellise seisukohaga nõustuda ning sõnades kõlab see tõesti lihtsalt ja loogiliselt. Samas tuleb tõdeda, et igapäevaelu selles osas siiski nii mustvalge ei ole – 2005. aastal startinud kinnisvararalli ajal puudusid omavalitsusel vahendid nõuda arendajatelt nii tehnilise kui sotsiaalse taristu välja arendamist.

Tuleb tõdeda, et seadusandlus ja kogemus selles osas oli tol hetkel väga nõrk ja kesine ning seetõttu tehti ka palju vigu. Väited, et omavalitsusel olid kõik hoovad kiire arendustegevuse pidurdamiseks, ei pea paika. Olukorra ilmestamiseks sobivad hästi ühe ja sama kohtu erinevad lahendid, milles näiteks kinnisvararalli ajal rõhuti inimeste õigustele ja omavalitsuse kohustusele tagada maaomanikele nende vara vaba kasutamine ja arendamine, täna aga heidetakse vallale ette ülepeakaela planeerimist ja liigset ehitustegevust! Omavalitsused pidid ise oma vigadest õppides leidma lahendusi arendajatega kokku leppimiseks. Võib öelda, et Rae vald on selles osas oma vitsad kätte saanud, kuid olnud ka lahenduste leidmisel teerajaja.

On ka üheselt selge, et arengu seismapanek, näiteks ütlemine, et Rae vallas rohkem ei ehitata ja me inimesi juure ei soovi, ei oleks olnud sel ajal mõistlik ega ka võimalik. Ega oleks seda tänagi, mil kogu Eestis koondub elu linnade ümbrusse ja tung uute elamuasemekohtade järele on Tallinna lähiümbruses jätkuvalt suur.

Seepärast on väited, nagu oleks kohalik omavalitsus üle oma võimete planeerinud ja seega ise sotsiaalse infrastruktuuri mahajäämuses süüdi, suhteliselt absurdsed. On üheselt selge, et loota olukorrale, kus kohalik omavalitsus piirab tugevalt uute elanike juurdevoolu ja samas proovib olemasoleva tulubaasiga rajada eelnevalt vajalikku taristut, ei ole lihtsalt võimalik, seda kindlasti mitte tänasel päeval tulumaksuna kohalikule omavalitsusele laekuva tulumaksu osa arvestades.

Riik vähendas omavalitsuste tulusid

Pealegi ei taga riigi loodud omavalitsuse finantseerimissüsteem seda, et kõikidele soovijatele saaks lasteaiakohti eraldada – meil ei jätku riigi pandud kohustuste täitmiseks lihtsalt raha. Rae valla maksumaksja keskmine brutopalk oli 2011. aastal 1056 eurot. Seega ideaalolukorras, kus lapse mõlemad vanemad teenivad vähemalt keskmist tasu, laekub selle pere makstud maksudest Rae vallale (täna kehtiva 11,4 protsendi suuruse tulumaksuosana) kokku 2889 eurot.

Ühe lasteaiakoha ehitamise hind on täna aga Peetri lasteaia juurdeehituse ehitusmaksumusele tuginedes minimaalselt 12 000 eurot ning siinjuures ei ole arvestatud lisaks lasteaia inventari soetamise, kaasnevaid personali- ja muid ülalpidamiskulusid ning hoonetealuse maa soetusmaksumust.

Eelnevast nähtub, et ühe lasteaiakoha ehitamise maksumuse kogumiseks peaks laekuma kahe lapsevanema tulumaksuosa Rae vallale mitmeid aastaid. Nagu ka eelnevalt märgitud, peab aga siinjuures arvestama, et kohaliku omavalitsuse kanda on lisaks lasteaiakohtade tagamisele veel palju muid kohustusi ja kogu Rae vallale laekuvat tulumaksuosa ei ole võimalik paraku üksnes lasteaedade ehitamiseks suunata. Antud vaidluse kontekstis ei ole tähtsusetu ka asjaolu, et riik vähendas 2009. aasta otsusega kohalikule omavalitsusele laekuvat tulumaksuosa 11,93 protsendilt 11,4 protsendile, mis tähendab näiteks Rae vallal näitel, et tänavu jääb meil seetõttu saamata 465 000 eurot, mille eest oleks võimalik ehitada ca 40 uut lasteaiakohta.

Kokkuvõttes soovib Rae vald öelda, et me teeme kõik enesest oleneva, et tagada oma elanikele oodatud avalike teenuste osutamine vähemasti rahuldavas ulatuses ja püüame samas leida järjepidevalt ka lahendusi lasteaiakohtade juurdeehitamiseks või alternatiivsete lahenduste leidmiseks – näiteks, miks ei võiks ettevõtlikum osa Rae valla elanikkonnast ühiselt eralasteadu rajada?

Ühtlasi kutsume ka riiki üles diskusioonile, kuidas leida lahendus eelpool kirjeldatud probleemile. On selge, et noorte lastega perede rohkus on uhkus igale omavalitsusele ja samuti ka riigile. On kahetsusväärne, et me täna ei suuda seda uhkust piisavalt hinnata ja peredele toeks olla.

Siinkohal ei ole aga õiglane kogu vastutust ja murekoormat ka kohaliku omavalitsuse õlule lükata, vaid lahendusi tuleks otsida ja leida koostöös.